Eellugu
Paari nädala eest, kui kogu Eestis tuli jutuks koolikiusamine, arutasime sama teemat ka Daniel Vaarikuga. Meenutades oma kooliaegu, leidsime, et kiusamine oli ka meie eludes tegelikult igapäevane asi ning arenes alljärgnev dialoog.
Mina: Ei tea, kas teema võiks kuidagi olla ka Memokraadis kajastamist väärt?
Daniel: Ma usun, et koolivägivald on väga paljusid puudutanud. Kui ma mõtlen kasvõi oma kooliajale tagasi, siis oli küll neid, kes mind kiusasid, kui oli ka neid, keda ma ise kiusasin. See oli natuke nagu pay it forward süsteem. Kui ühest kohast hakkas vägivald arenema, siis see lainetas veel tükk aega ringi.
Mina: Tõesti, ka ise tagasi mõeldes… piinlikult lolle asju sai tehtud.
Daniel: Tavaliselt said probleemid alguse kahest võimalikust põhjusest, üks oli see, et ei osanud oma emotsioone juhtida. Näiteks näed, et mingid lahedad tüübid istuvad rõivistus koos tüdrukuga, kes sulle meeldib ja sulle nagu ruumi pole. Lähed siis koridori peale kõndima ja hakkad klassikaaslasega tüli norima. Tihti sündisid probleemid aga kollektiivselt, nii et ei saanudki aru, kes vastutas… üks tegi lumekuuli, teine pani sinna sisse kivi, kolmas viskas…
Mina: Jah… sel ajal ei olnud videot ega Youtube’i, kuid võib uskuda, et paljud asjad toimusid sarnasel moel nagu täna. Aga küsiks mõne asjatundja käest, mida siis üldse saab teha, et koolivägivalda ohjata. Näiteks koolipsühholoogide ühingu juhi Triin Kahre käest?
Seepeale helistasin Triinile ning sündis alljärnev jutuajamine.