Minu töö Teleportis viib mind kokku erinevate maailma linnadega, näiteks Eindhoveniga, mida Wired on nimetanud ära maailma kaheksa parima disainilinna seas. Kohtudes linna turundustegevuse juhi Peter Kentiega avastasin, et mees tegeleb vabast ajast ja tasuta … […]
"Rovio, Rovio… kust ma seda nime kuulnud olen?" Selliselt mõtlesin, kui Angry Birds mäng üha suuremat populaarsust üle maailma kogus ning koos sellega ka selle loonud Soome päritolu Rovio nimeline ettevõte suuri kasuminumbreid näitas. Otsisin […]
Eellugu
Paari nädala eest, kui kogu Eestis tuli jutuks koolikiusamine, arutasime sama teemat ka Daniel Vaarikuga. Meenutades oma kooliaegu, leidsime, et kiusamine oli ka meie eludes tegelikult igapäevane asi ning arenes alljärgnev dialoog.
Mina: Ei tea, kas teema võiks kuidagi olla ka Memokraadis kajastamist väärt?
Daniel: Ma usun, et koolivägivald on väga paljusid puudutanud. Kui ma mõtlen kasvõi oma kooliajale tagasi, siis oli küll neid, kes mind kiusasid, kui oli ka neid, keda ma ise kiusasin. See oli natuke nagu pay it forward süsteem. Kui ühest kohast hakkas vägivald arenema, siis see lainetas veel tükk aega ringi.
Mina: Tõesti, ka ise tagasi mõeldes… piinlikult lolle asju sai tehtud.
Daniel: Tavaliselt said probleemid alguse kahest võimalikust põhjusest, üks oli see, et ei osanud oma emotsioone juhtida. Näiteks näed, et mingid lahedad tüübid istuvad rõivistus koos tüdrukuga, kes sulle meeldib ja sulle nagu ruumi pole. Lähed siis koridori peale kõndima ja hakkad klassikaaslasega tüli norima. Tihti sündisid probleemid aga kollektiivselt, nii et ei saanudki aru, kes vastutas… üks tegi lumekuuli, teine pani sinna sisse kivi, kolmas viskas…
Mina: Jah… sel ajal ei olnud videot ega Youtube’i, kuid võib uskuda, et paljud asjad toimusid sarnasel moel nagu täna. Aga küsiks mõne asjatundja käest, mida siis üldse saab teha, et koolivägivalda ohjata. Näiteks koolipsühholoogide ühingu juhi Triin Kahre käest?
Seepeale helistasin Triinile ning sündis alljärnev jutuajamine.
Algava nädala pühapäeval, 6. mail, ristavad Prantsusmaal piigid François Hollande ja Nicolas Sarkozy ning prantslased valivad riigi järgmise presidendi. Väga oluline sündmus ja seda mitte ainult Prantsusmaa jaoks, vaid ka Euroopa jaoks laiemalt. Toon välja kolm punkti, mida siin oluliseks peaksin.
1. Äärmuste tõus
Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.
Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.
