Käisin eile kohtus Untitled 12 asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce-i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta. Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu […]
Autor: Tarmo Jüristo
Mis on kohtumõistmises tõde?
Riigikohtu esimees Priit Pikamäe avaldas hiljuti Sirbis artikli “Süüdistus kui hüpotees”, mis Memokraadi toimetuse arvates on saanud teenimatult vähe avalikku tähelepanu, sest see, kuidas sünnib tõde ja õigus kohtusüsteemis puudutab vist iga inimest Eestis. Seetõttu […]
Eufemismid, mis kõlavad tuttavalt
Tere Ilmar,
Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles’i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid „kas riik võib rääkida?”
Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et „kõri”, ja „vatsa” puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei „neela” ega „seedi”. Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.
Küsimus „kas riik võib rääkida?” on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks „kes võib riigi nimel rääkida?” või „millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?” – ja ühtlasi „kuidas on kõik see seotud psühholoogia” või kaitsega”? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.
Vox populi, vox Dei
Viimastel kuudel on olnud kuulda palju arvamusavaldusi teemal, kas kooseluseaduse võiks (või peaks) panema rahvahääletusele. Kõige selgemalt ja valjuhäälsemalt on seda nõudnud eelnõu vastased – Erki Nool, Varro Vooglaid, Priit Sibul ja mitmed teised – kuid ka nende seast, kes on kooseluseaduse suhtes kas neutraalsed või siis isegi pooldavad (vähemalt sinnamaani, kui selgusid halvad uudised) on võinud kuulda seisukohta, et “las siis rahvas otsustab”. Nagu ütles oma ERR-is ilmunud arvamusloos hiljuti Alo Lõhmus: “ärevatel aegadel oleks tark […] anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.”
Olgu ajad ärevad või mitte, rahvast tasub ikka kuulata – ainult et rahva hääl, vox populi, on miski, millega maksab ettevaatlikult ringi käia. Tsiviilpartnerluse ja ka homoabielude lubamine on asi, mida paljudes riikides on tõepoolest otsustatud referendumil – nii et see on kahtlemata võimalus, mida kaaluda. Ühelt poolt oleks see väga lihtne ja konkreetne väljapääs probleemist, millele hetkel näib olevat väga keeruline – kui mitte päris võimatu – kõiki osapooli rahuldavat lahendust leida. Teisalt võib see lihtsus ja konkreetsus lähemal vaatlemisel aga ise märksa problemaatilisemaks osutuda, kui see esmapilgul tundub.
Kuidas öelda asju, mida kõik juba teavad?
Hans Christian Anderseni paljude kuulsate jutustuste hulgas on lugu edevast kuningast, kes armastas hirmsasti uusi rõivaid. Ühel päeval tulid tema juurde kaks kangrut, kes lubasid talle kududa kanga, mille sarnast varem polnud nähtud. Meeste sõnul oli sellel imelisel kangal aga ka selline imelik omadus, et rumalate ja asjatundmatute inimeste jaoks jääb ta nähtamatuks. Samamoodi nähtamatud olid ka uhkest kangast õmmeldud rõivad, millega kuningas koos oma suure saatjaskonnaga mööda linnatänavat paradeeris. Kuni ühel hetkel hüüdis laps rahva seast: “Aga tal ei ole ju midagi seljas!”
See vana lugu meenus mulle seoses madinaga, mis nüüd juba mitmendat nädalat käib ümber Edward Snowdeni kaasuse. Nimelt – erinevate Snowdenile sagedaselt tehtavate etteheidete hulgas on see, et “ta ei öelnud ju midagi uut”. Ja tõesti, ilmselt ei ole kellelegi saladuseks, et kõigil riikidel (sh. USA-l) on olemas eriteenistused, mille ülesandeks on info varjatud kogumine erinevatest allikatest erinevatel riiklikku julgeolekut puudutavatel või sellega haakuvatel teemadel. Snowden, nagu kriitikud tähelepanu juhivad, lihtsalt kinnitas seda, mida kõik juba niigi teadsid.
Sallida või mitte sallida
Niisama vääramatu regulaarsusega nagu igal aastal saabub kevad, jätab mõni Eesti avaliku elu tegelane, kui Chirac-i kuulsaid sõnu tsiteerida, kasutamata “suurepärase võimaluse vait olla” ning võtab sõna selle osas, mida homoseksuaalsed inimesed peaksid tegema või tegemata jätma. Värskeim selline mõtteavaldus pärineb endiselt olümpiavõitjalt ning täna IRL-i ridadesse kuuluvalt riigikogu liikmelt Erki Noolelt ning on toonud kaasa palju vastukaja nii sotsiaal- kui tavameedias. Hetkel ei soovi ma sellele omalt poolt suurt midagi lisada, vaid püüan sedakorda keskenduda hoopis ühele h-teemaga seoses järjekindlalt esile kerkivale küsimusele miks me üldse peaksime olema sallivad ning muuhulgas puudutada ka üht igihaljast argumenti, mis lühidalt kokkuvõetuna seisneb selles, et need kes ei salli neid, kes ei salli homosid, ei ole ise kuigi sallivad.
Heaoluriigi minevikust ja tulevikust
Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.
Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.
Kultuuride kohtumine
Esmaspäeval avaldatud riigiprokurör Heili Sepa määrust lugedes jäi mul tunne, nagu sirviks mõne antropoloogi ülestähendusi külaskäigust ühe kauge ja veidra suguharu juurde. Need, kelle ütlused ja selgitused seal ära on toodud, on küll selgesti äratuntavalt arukad inimesed, kes samas aga räägivad asju, milles, nagu Ahto Lobjakas oma essees tabavalt märkis “meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne.”
Kommentaare Rait Maruste annetamise teemalisele sõnavõtule
Üle-eelmise nädalal avaldas Põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste EPL-i veergudel artikli pealkirjaga “Anonüümne annetamine pole patt. Piirang vähendab vabadust”, mis tänuväärsel moel võttis üles vahepeal juba raugema kippunud Reformierakonna rahastamisskandaali temaatika – ja tegi seda moel, mis väärib lähemat tähelepanu. Et olla võimalikult täpne, võtan allpool Maruste artikli ette lõikhaaval ning täpsete tsitaatidena, jättes lühiduse mõttes valikuliselt välja vaid mõned lõigud, mis varemöelduga võrreldes palju uut ei lisa ja kohendades mõnes kohas originaali veidi logisevat sõnastust.
Algatuseks pealkiri. Ma olen muidugi kursis eesti päevalehtede tavaga neile laekunud kaastöödele (mis sageli laekuvadki ilma pealkirjata) pilkupüüdvaid pealkirja panna. Nii on täiesti võimalik, et patu ja vabaduse vastandus ei pärine Rait Marustelt, vaid hoopis kuskilt EPL-i toimetuse sügavustest. Ometigi on see pealkiri kõnekas – ning resoneerib kenasti ka peaminister Ansipi reaktsiooniga skandaali puhkedes, kui ta leidis, et “”Annetamine – see on hea”. Nagu Juhan Kivirähk juba oma Postimehes ilmunud repliigis igati kohaselt tähelepanu juhtis, ei ole rahastamisskandaali puhul probleemiks mitte erakondadele annetamine, vaid see, kui nende annetuste päritolu on avalikkusele teadmata – ja seega ei käi jutt mitte sellest, kas annetamine on “patt”, või isegi kas seda on anonüümne annetamine, vaid sellest, kas erakondade rahastamine peab olema läbipaistev. Aga sellest lähemalt edaspidi.
Milleks meile vabakond?
Kodanikuühiskond – või vabakond, nagu see moodsamas kõnepruugis kõlab – on Eestis vaieldamatult kuum teema. Viimastel kuudel olen selles osas sattunud lugema ja kuulma mitmeid erinevate poliitikute suust või sulest pärinevaid repliike ja ka pikemaid arvamusavaldusi, mille osas on tekkinud tahtmine reageerida, kuid samas ei suutnud leida mahti ja jaksu piisavaks süvenemiseks, et jutt ei jääks vastastikuste vaimukuste vahetamise tasemele.
Paar nädalat tagasi palus aga Avatud Eesti Fond mind esinema Vabaühenduste Fondi avaüritusele ning otsustasin seda võimalust kasutada selleks, et oma mõtteid veidi korrastada ning kirja panna – ja püüda avada üht ühtaegu laia, kuid samas ka väga konkreetset probleemi. Ja nimelt: kuidas vabakond ja demokraatia Eestis omavahel suhestuvad – või siis täpsemalt: kuidas nad võiksid suhestuda. Ühelt poolt on meil selles osas lood ju üsna hästi – mille üheks märgiks on tõsiasi, et vabariigi presidendil on alates eelmisest aastast eraldi (küll koosseisuväline) vabakonnanõunik. Teisalt aga tundub mulle, et arusaam vabakonna olemusest ning selle ühiskondlikust rollist vajaks märksa mitmekülgsemat käsitlust. Selleks aga on kõigepealt vaja teha väike kõrvalepõige poliitilise mõtte ajalukku.
Nimelt tundub mulle, et kui me räägime erinevatest ühiskonnakorraldustest, siis ei ole inimkond viimase paarituhande aasta jooksul suutnud suurt millegi põhimõtteliselt uuega lagedale tulla. Aristoteles (kes sellega omakorda täiendas Platoni klassifikatsiooni) jagas riigid oma korralduselt monarhiateks, aristokraatiateks, timokraatiateks, demokraatiateks, oligarhiateks ja türanniateks – ning kui selles nimistus lubada kombinatsioone, siis suuremalt jaolt saab kõik tänapäeva ühiskonnad mahutada selle liigituse raamidesse. Demokraatia, diktatuur, vabariik ning ka kodanikuühiskond (civitas) on kõik mõisted, mis pärinevad antiikajast, vanast Roomast või Kreekast.