Kodanikuühiskond – või vabakond, nagu see moodsamas kõnepruugis kõlab – on Eestis vaieldamatult kuum teema. Viimastel kuudel olen selles osas sattunud lugema ja kuulma mitmeid erinevate poliitikute suust või sulest pärinevaid repliike ja ka pikemaid arvamusavaldusi, mille osas on tekkinud tahtmine reageerida, kuid samas ei suutnud leida mahti ja jaksu piisavaks süvenemiseks, et jutt ei jääks vastastikuste vaimukuste vahetamise tasemele.
Paar nädalat tagasi palus aga Avatud Eesti Fond mind esinema Vabaühenduste Fondi avaüritusele ning otsustasin seda võimalust kasutada selleks, et oma mõtteid veidi korrastada ning kirja panna – ja püüda avada üht ühtaegu laia, kuid samas ka väga konkreetset probleemi. Ja nimelt: kuidas vabakond ja demokraatia Eestis omavahel suhestuvad – või siis täpsemalt: kuidas nad võiksid suhestuda. Ühelt poolt on meil selles osas lood ju üsna hästi – mille üheks märgiks on tõsiasi, et vabariigi presidendil on alates eelmisest aastast eraldi (küll koosseisuväline) vabakonnanõunik. Teisalt aga tundub mulle, et arusaam vabakonna olemusest ning selle ühiskondlikust rollist vajaks märksa mitmekülgsemat käsitlust. Selleks aga on kõigepealt vaja teha väike kõrvalepõige poliitilise mõtte ajalukku.
Nimelt tundub mulle, et kui me räägime erinevatest ühiskonnakorraldustest, siis ei ole inimkond viimase paarituhande aasta jooksul suutnud suurt millegi põhimõtteliselt uuega lagedale tulla. Aristoteles (kes sellega omakorda täiendas Platoni klassifikatsiooni) jagas riigid oma korralduselt monarhiateks, aristokraatiateks, timokraatiateks, demokraatiateks, oligarhiateks ja türanniateks – ning kui selles nimistus lubada kombinatsioone, siis suuremalt jaolt saab kõik tänapäeva ühiskonnad mahutada selle liigituse raamidesse. Demokraatia, diktatuur, vabariik ning ka kodanikuühiskond (civitas) on kõik mõisted, mis pärinevad antiikajast, vanast Roomast või Kreekast.