II Mida avanemine teeb?
Dec 2, 2010 | 27
Daniel Vaarik
Mu lapsepõlve helifooni kujundasid üle Tartu linna kostvad valjud kõmakad, mis leidsid mõnel päeval aset lausa kümneminutiliste vahedega ja olid nii võimsad, et puust majad nagisesid ja raamaturiiulite klaasid klirisesid. Üks naabrimees armastas pärast järjekordset kõrvulukustavat pauku mõtlikult nentida, et “küllap lendas kuskil jälle mõni ämm õhku,” kuid tegelikult tekkis see müra sellest, et Raadi lennuväljalt startinud Tupovlev 22-M3 tüüpi nõukogude pommitajad ületasid helibarjääri.
See heli tuletas meile pidevalt meelde, et me elasime okupeeritud ja suletud linnas, mis on lisaks sellele ka Ameerika tuumarelvade sihtmärk ning mõnikord kui tänavad olid ootamatult tühjad, siis ma arvasin, et sõda on ilmselt juba alanud ja kohe lendab kõik õhku. Samal ajal kujundas see minus alateadlikku arvamust, et kui sa tahad liikuda aeglasest maailmast väga kiiresse maailma, siis kaasneb sellega tõenäoliselt pauk või vähemalt tuleb läbida mingisugune barjäär.
Võib olla sellepärast kõnetas mind eriti tugevalt aastaid hiljem loetud George Sorose loeng MIT-s, kus ta arutles totalitaarse ühiskonna avanemise šoki üle. Soros, kes oli toetanud mitme Ida-Euroopa riigi demokratiseerumist, oli sunnitud tõdema, et totalitaarselt juhitud ühiskonnad ei avane kergelt ja lineaarselt, vaid sisenevad avanedes perioodi, kus asjad võivad kergesti kontrolli alt väljuda. See on oma olemuselt teistsugune šokk kui helibarjääri ületamine, kuid siiski jälle vapustus.
Ka minu sümpaatia on alati ja varjamatult olnud avatud ühiskonna suunas, kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen ma aru saanud sellest, et avatus ei teki iseenesest, vaid iga suletud süsteemi avamisega kaasneb s*** ja sulepuru ning seda tuleb kindlasti ette teada ja sellega arvestada.
Ma olen pidanud töötama mitmes organisatsioonis, mis on olnud üsna suletud ning ma olen tegelenud nende inforuumi avamisega. Ma olen tähele pannud, et alati kaasneb suletud organisatsiooni avamisega kõigepealt negatiivsete kajastuste hüppeline kasv ning mida tähtsam asutus ning mida kauem suletud, seda suurem on see laksakas.
Kui tegu on ministeeriumiga, siis lekivad välja poolikud seaduseelnõud ning peagi leiab asutus ennast pidamas kaitselahinguid igasugustel mõttetuna näivatel teemadel. Ning mis veel totram – teda võidakse süüdistada info kinni hoidmises rohkem kui varem, olgugi, et tegelikult hakati ju just kõike välja rääkima.
On ju loomulik, et kui teie eest on tükk aega midagi saladuses hoitud, siis esimesel hetkel, kui teil võimaldatakse näha seni varjatud infot, otsite sealt välja selle kõige halvema? See on see, mis juhtubki. Sellel põhineb see negatiivse info hüppeline kasv.
Muidugi tekib sellel hetkel otsustajatel instinktiivne soov infovoogu taas sulgema hakata, sest tundub, et asi läheb jamaks. Neist, kes sellistel hetkedel pidurit tõmbavad, saavad vahel solvunud küünikud, nad leiavad, et rahvas ei oska nende teeneid hinnata ning tulevikus leiame neid kibedalt pomisemas midagi “harju keskmisest valijast” ja “rahva põhimõttelisest rumalusest”.
Kuid neil juhtudel, kui avatusest on siiski kinni hoitud ning edasi rassitud, on umbes aasta või poolteist hiljem avastatud, et negatiivsete kajastuste arv on vähenenud ning paranemas on stabiilsus ja koostöö teistega. See juhtub sellepärast, et halvem on välja kistud, läbi räägitud, teatavaks võetud ja sellega lõpuks lepitud või siis kedagi karistatud.
Mis siis juhtub? Põhimõtteliselt kõige normaalsem asi maailmas, ühtlustatakse erinevaid ettekujutusi reaalsusest ning inimeste vahel hakkab taas liikuma igapäevane info. Info varjamise kulud langevad ning luukerede arvu vähenemine võimaldab hoopis kergemini tööd edasi teha. Loomulikult ei muutu maailm sellest paradiisiks, ikka jäävad vastandlikud huvid ja väärtused, kuid teatud tüüpi kulud vähenevad ja teatud tüüpi maine tõuseb.
On muidugi ka see probleem, et kui te ise olete mingi konkreetse jama kokku keeranud, juba investeerinud näiteks pettusesse, siis avanemisest teile isiklikult väga palju kasu ei ole. Seepärast on lihtsam, kui avanemisprotsess viiakse läbi värskete juhtide poolt, nende ametisse asumisel. Loodetavasti tähendab see ka seda, et uuel juhil on piisavalt krediiti, et kannatada ära avatuse šokist tulenev negatiivsus ning nende meeleheitlikud rünnakud, kellel on midagi varjata.
Tihedate valimistega Eestis on siiski kahjuks vähestel närvi oodata ära see poolteist aastat, mille jooksul avatuse viljad võiksid toimima hakata ning loomulikult pole need viljad garanteeritud, palju sõltub teie oskusest navigeerida läbi keerulise šokiperioodi. Nii on juhtunud paljude suurte riigiasutustega Eestis, kes on pärast mõningast avatuse perioodi otsustanud suletumaks tagasi pöörata. Kui täpne olla, siis on see juhtunud suure osaga Eesti Vabariigi valitsusest.
Loomulikult ei ole see mingi riigi teema, vaid ka erafirmade teema laiemalt. Erafirmadele kehtivad lihtsalt ehk mõnevõrra madalamad nõuded avatusele, mille baastaset kajastavad mingil määral hea valitsemistava ning börsireeglid ning mida piiravad samas ka mõned ärilised aspektid.
Kuidas see kõik puudutab tehnoloogiat, Wikileaksi ning ideaali, mille kohaselt maailmas võiks vähem saladusi olla? Puudutab nii, et maailma suurtel on valida, kas nad sisenevad tõelisse avanemise šokki, mis ei saa kindlasti meeldiv olema ning mille puhul keegi ei tea, kas me suudame sellest teisele poole läbi minna või lükkavad seda üha kasvava hinnaga edasi, kuni see juhtub paratamatult ikkagi*.
* Vaata ka eelmist postitust ja selle kommentaare.
