Kui meedia manipuleerib


Igaüks mõistab, et midagi on viltu, kui majandusajakirjanik kirjutab, et Hiina valuutaks on hüään või pujään. Kuid oleks asjad siis alati nii selged! Vahel nõuab meedia usaldusväärsuse mõõtmine palju tõsisemat süvenemist.

Analüüsi teeb raskeks see, et ajakirjanik peabki tegema keerulisi valikuid. Keegi saab loo käigus ikka  rohkem sõna ja ikka on kontekst kellegi jaoks soodsam ja kellegi jaoks süngem. Iga kord pole see valik pahatahtlik. Nii mõnigi kord tuleb lihtsalt usaldada, et ajakirjanik tegutseb oma parimas usus nii professionaalselt kui võimalik.

Aga on olemas ka sellised ajakirjanikud, kes orienteeruvad valikute hallis hämaruses väga hästi, kuid kasutavad oma oskusi selleks, et  luua populistlikke konflikte või proovida lugu müüa nagu kartuleid või küttepuid. Telesaate reiting või aktsionäride rahakoti ootused annavad veel oma panuse –  ja nii see läheb.

Kuidas siis aru saada, kust jookseb manipulatsiooni ja igapäevase ajakirjanikutöö piir? Allpool kirjeldan mõningaid enim levinud manipulatsioonilisi olukordi.

1. Ebavõrdselt esitatud omadused
Aastaid tagasi kirjutas üks Eesti ajakirjanik loo, kus olid vastamisi arstid ja ametnikud. Arste nimetati loo jooksul  “lugupeetud arstideks” ning “oma ala professionaalideks”, ametnikud pidid leppima sellega, et neid nimetati … lihtsalt “ametnikeks”.

Ametnikel poleks selle looga mõtet pressinõukokku minna, sest neid naerdaks välja. Samas nügis autor lugejat nii osavalt arstide poolele, et enamus ei saanud tõenäoliselt midagi aru. Muidugi polnud see kuidagi objektiivne ega professionaalne. On palju ajakirjanikke, kes kunagi selliseid võtteid ei kasuta, kuid samas võite üllatusega avastada, et mõned kasutavad, ning tihtipeale just kodumaise “uuriva ajakirjanduse” kontekstis.

Samuti tasub ettevaatlik olla selliste ajakirjanike suhtes, kes vastandades oma loo allikaid, joonistavad ühe osapoole välja inimlike omaduste kaudu, kuid vastaspoolele omistavad masinlikke ning võimurlikke omadusi (näiteks tikkiv üksikema versus Mercedesega sõitev  riigijuht). Loomulikult tuleb igat juhtumit vaadata eraldi, kuid nimetatud stereotüübid leiavad kuritarvitamist väga kergesti.

2. Hiid-, staar- ja supernimed
Viimaste aastate trend Eesti meedias on panna hinnang juba asja nimetusse sisse. Ühelt poolt on siin süüdi kuulsuste vähesus – rumalad lugejad ei suuda ju ise taibata, et fotograaf x või strippar y on mingi tähtis tegelane ning selleks tuleb tema nimele kohe juurde kirjutada “staar-“.

Tänaseks võib staar olla ükskõik kes, või ükskõik mis, olgu see siis staarkobras või staarlumehang. Meelelahutusmaastikul võivad need väljendid mõjuda küll suhteliselt süütult, kuid on uudistevaldkondi, kus nende kasutamine on juba päris eksitav, sest need sisaldavad kallutatud hoiakut.

Näiteks üks kivi meediaettevõtluse enda kapsaaeda –  kui kaks toimetust on sunnitud efektiivsuse mõttes kokku kolima, siis nimetatakse see “supertoimetuseks”. “Säästutoimetus” oleks sellisel juhul kindlasti tabavam, kuid õigem oleks üldse mitte selliseid nimetusi kasutada, vaid normaalsete lausetega  ära seletada, mis toimub.

Eesti Energia (disclaimer: olen selle ettevõttega koostööd teinud) on oma konkurendist Fortumist umbes 10 korda väiksem ettevõte, ometi nimetatakse esimest järjekindlalt “energiahiiuks” ja teist lihtsalt Fortumiks.

Jah, Eesti oludes võib olla ka väike meierei päris suur hiid, kuid Nestle on suurem ning see muudab perspektiivi, kui me vähegi usume laiema majandusruumi tähtsusesse. On seda perspektiivi moonutav, kui asetame Euroopa mõistes väikese Eesti Energia ühte paati Gazpromi, E.ON-i, Vattenfalli ja Fortumiga.

Nii sünnivad hinnangulised ja mitte väga täpsed nimetused, mis ei eeldagi, et lugejat võiks huvitada näiteks laiem kontekst. Seepärast tasub suhtuda ees- ja järelliidetesse iga kord kriitiliselt ning vaadata, kas nad on õigustatud. Enamasti ei ole. Isegi kui meie meediahiiud teisiti arvavad.

3. Eksitavad kujundid
Wikileaks tõi meie meediamaastikule “saladokumentide” arvu kasvu. Ainult, et paljud neist dokumentidest vaevalt väärivad erilist saladokumentatsiooni nimetust – nii mõnigi neist oleks varem olnud nimetatud lihtsalt memoks, aruandeks või toimetusele saadetud meiliks. Nüüd on neist paljud “saladokumendid”, sest kõik soovivad olla nagu Wikileaks. See jätab mulje nagu käiks meedia ajaga kaasas, tungiks pinna alla, kohtuks  pimeduse varjus allikatega ja nii edasi. Põnev. Aga ühtlasi ka väga kahtlane. Lisaks võib jääda päris vale mulje sellest, et keegi üritas neid dokumente enne varjata.

4. Pealkirjamöll
Mida rohkem mingisugune asi “plahvatab”, “hullutab”, “märatseb”, “põrmustab”, seda paremini ta sobib pealkirja. Ainult, et kui loost tuleb välja, et mässu asemel oli rahulik jalutamine, kontserdil ei hullutatud, vaid mängiti muusikat, siis tõenäoliselt on tegemist meedia pealkirjahulluse plahvatusliku devalveerumisega ning see pole ammu naljakas, sest online meediast on pealkirjahullus liikunud väga tugevalt ka pabermeediasse ja televisiooni.

5. Anonüümsed allikad
Saladokumentide teema toob meid anonüümsete allikate teemani. Mina olen ise seda meelt, et anonüümseid allikaid on aeg ajalt tarvis, kuid kui nende kasutamine hakkab korduma loost loosse, siis on õigustatud kahtlus, et äkki ajakirjanik lihtsalt ei soovi oma tööd korralikult teha ning toob mängu mingisugused mugavad allikad või mõtleb neid isegi välja?

Anonüümse allika puhul soovitan teha järgmise mõttelise testi – kas allikal oleks midagi kaotada, kui ta nimi oleks avaldatud? Juhul, kui vastus on eitav, siis tundub, et tema jäämine anonüümseks on pigem kellegi mugavuse küsimus, mitte suur meediaeetiline žest.

6. Pildi- ja helitaust
Pildiga manipuleerivad nii kirjutav meedia kui ka televisioon. John Fiske raamat Television Culture selgitab hästi lahti, kuidas tele-ekraanil saab “halba” osapoolt läbi saate valguslahenduse kujutada “pahana” veel enne, kui ta suugi lahti jõuab teha.

Pöörakem tähelepanu ka helitaustale. Kas ettevõtte logo näitamisega kaasneb õudusfilmi Saag 4 soundtrack või hoopis lõbus muusika?

Kui Kaia Kanepi kaotab, siis oleks ju loogiline, et me paneme temast portaali halvema pildi ja kui ta võidab, siis paneme ilusama pildi? Mingi piirini küll. Kuid tegelikult ei ole nii, et sportlane, poliitik või tippjuht ilmtingimata pärast ebameeldivat uudist koledamaks läheb ning kõik fotod temast ebaõnnestuma hakkavad.

Lisaks näeme tihti, kuidas toimetaja või isegi lihtsalt keegi meediahariduseta montaažitöötaja ennast välja elab, pannes inimesest halva pildi lihtsalt sellepärast, et temale tundub, et inimesel ei lähe hetkel väga hästi. Mis siis, kui pilt ise on kolm aastat vana. Nii et vaadakem alati kriitiliselt valgustust, vaadakem, kas pildi just selline kvaliteet on õigustatud ning kuulakem ka heli.

7. Konkurentsikaalutlused

Ülitugevas konkurentsis tegutsevatel meediakanalitel kipub asi kõige kergemini käest ära minema siis, kui nad on avastanud nii öelda “omateema”, ehk midagi, mille on paljastanud “meie vaprad korrespondendid”. Sellisel juhul juhtub kaks asja:

a) väljaanne proovib iga hinna eest avastatud teemat üleval hoida, mis viib vahel tõelise kivist vee välja väänamiseni, teemale antakse enneolematu osakaal ning selle käigus üritatakse hoida üleval võimalikult teravat konflikti. See aga ei vii tõese kajastuseni;
b) teised väljaanded võivad teha näo, et teema pole kuigi oluline ja püüavad seda vaadata kui tähtsusetut. See viib aeg ajalt  teistpidise manipulatsioonini ning olulise teema vähesema kajastamiseni.

Näiteks võis märgata Eesti kohta käivate Wikileaksi dokumentide puhul Postimehe mõningast õhinat Wikileaksi teema üleskruvimisel, sest lehe käsutuses oli Schibstedti grupi kaudu saadud info ning samal ajal oli näha, kuidas EPL võttis asja sellevõrra rahulikumalt.

Loodetavasti a ja b vähemalt tasakaalustavad üksteist, kuid on olemas oht, et konkurentsihuvid kallutavad seda, mismoodi räägitakse enda või teise saavutustest ning see omakorda võib viia ebaadekvaatse kajastuseni.

8. Mis jäetakse rääkimata?
Üks asi, millest meedia väga harva räägib, on meediaettevõtete endi käekäik. Kuidas mõni ettevõte on laenu all kookas või kuidas keegi on töötajaid koondanud. Pigem esitletakse iga võimalikku sammu kui uskumatut progressi ning ükski teine ajaleht ei kritiseeri avalikult neid selgelt absurdseid väiteid. See ei mõju lehtede usaldusväärsusele kunagi hästi, kuid loodetakse, et laiem lugejaskond ei märka.

Samas võtmes võib vaadata neid juhtumeid, kus meedia on sunnitud avaldama vabandusi ja õiendusi ehk siis tunnistama oma eksimusi – ega neid keegi ikka samas kohas ja mahus avaldada ei taha, kus ilmus esialgne informatsioon.

Millest meile veel ei räägita? Alati tasub artikleid lugeda ja saateid kuulata ka selliselt, et avastada, mis on puudu. Kas puudu on oluline osapool, viimane uuringutulemus või midagi hoopis kolmandat?

2010. aasta märtsis korraldasid Eesti ajalehed väidetavalt meediavaenuliku eelnõu vastu aktsiooni, mille käigus nad jätsid tühjaks oma esikaaned. See oli omaette näide, kuidas ka mitterääkimisest võiks saada sõnum.  Kahju, kui meedia alati ei mõista, et valged laigud mõjuvad ka iseennast puudutavate teemade käsitlemisel tugeva sõnumina. Rääkimata jätmine võib olla  samasugune infoga manipuleerimine nagu ühekülgselt rääkimine.

Kokkuvõtteks

Ülaltoodud tähelepanekuid võib kasutada ka testina. Kui suudate ühest artiklist või saatelõigust tuvastada 5-8 meetodit, ei ole ilmselgelt tegemist juhusega, vaid autorid on manipulatsiooni peal väljas. Kui leiate 3-4 meetodit, siis tõenäoliselt peaksite enne artikli sisu tõsiseltvõtmist leidma kinnitust muudest allikatest, kui leiate 1-2 meetodit, siis vaadake, kas autoritel on ka varem manipulatsiooniga probleeme olnud ning tehke selle põhjal otsus, kas uskuda nende juttu või mitte. Kui aga manipulatsiooni kuskilt ei paista, siis minge ja sõlmige endale selle väljaande aastatellimus. Või saatke link sõpradele edasi.

  • Anonüümne

    Täiesti nõus autoriga, aga kas see pole nii juba aastakümneid olnud…
    Onlainis on lihtsalt palju sagedamini võimalik seda teha, kuna paberleht ilmub vaid kord päevas, online aga pommitab järjest. Üldiselt peegeldavad keskmised Eesti ajakirjanikud keskmist eestlast – väheste faktiteadmistega, pimesi uskuvad, kinnise mõtlemisega.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=539876473 Villu Arak

    Anonüümsete allikate osas süvendaks hoogsalt usaldust, kui ka Eesti väljaanded rakendaksid avalikult, olgu siis üksikult või oma ametiliidu kaudu, NYTimesi poliitikat: http://www.nytco.com/company/business_units/sources.html Huviline loeb lingitagust pinda ise, aga kiirelt võtab asja kokku järgmine klots:

    “Readers of The New York Times demand to know as much as possible about where we
    obtain our information and why it merits their trust. For that reason, we have long
    observed the principle of identifying our sources by name and title or, when that
    is not possible, explaining why we consider them authoritative, why they are speaking
    to us and why they have demanded confidentiality.”

  • http://twitter.com/lauranoodapera Laura Noodapera

    Ma tahaks välja tuua veel ühe viisi, mida meedia kasutab (vahel harva ka tahtmatult) intervjueeritava naeruvääristamiseks. Suulise kõne transkriptsiooni esitamine kirjaliku tekstina, intervjuuna. Et suuline ja kirjalik kõne on veidi erinevad, võib seega intervjueeritavast jääda mulje nagu ullikesest või tropist.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Vastab tõele. Kui lugeda parlamendi või valitsuse istungi stenogramme toimetamata kujul, võib jääda mulje, et riiki juhib sadakond Arnold Rüütlit. 

  • http://www.facebook.com/tanel.raja Tanel Raja

    Ma lisaks siia juurde veel ühe asja — “Me too” artiklid ehk “Feeding frenzy”. Kui keegi on kellegi andmetel millegi halvaga hakkama saanud, siis üritavad kõik pääseda kukkujat jalaga lööma, isegi kui rikkumine on kas tühine või baseerub valeinformatsioonil. Tihtipeale kasutatakse jutu seksikamaks tegemisel ja konkurentide üle trumpamisel loomingulist vabadust ning lisatakse “värskeid vaatenurki”, kuigi enamasti on sellistel puhkudel tegemist soovmõtlemisega (kui ta tegi SEDA, siis kindlasti tegi ta veel ka SEDA ning seda teist väidet esitatakse tõe pähe) või erinevate kuulujuttudega (mis tihtipeale on pärit mõne teise meediaettevõtte soovmõtlemisest). Lisaks loomulikult ignoreeritakse erinevaid kahtluseid või uusi ilmnenud detaile, sest keegi ei taha ju jätta muljet, et on pekstava sõber (erinevad meediaallikad on sellistel puhkudel varmad etiketi rikkuja vastu pakkuma välja erinevaid teooriaid, näiteks kirjatüki autor on kuidagi ohvri sõber või vähemalt raske rahaga kinni makstud).

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=671062401 Margo Külaots

    2. Hiid-, staar- ja supernimedSamas tuleks lugejal ka mõelda, milliset loogikat järgides üldse mingi ees- või järelliide on kuhugi sattunud. Eesti Energiat energiahiiuks nimetades on ilmselt tegemist meedia äpardunud sooviga kajastada läbi kõlava kuid vale eesliite lihtsalt selle ettevõtte kaalukalt turguvalitsevat seisundit. Ning see loogika vastab suletud turu ja limiteeritud füüsiliste ühenduste puudumisel ka tõele.

    Muuseas, sarnane tendents ilmneb näiteks ka Soome ajakirjanduses, kus Fortum on läbivalt energiahiid, kuigi tegemist on Euroopa energiafirmade keskmikuga, olles samas 10X väiksem kui näiteks EdF.

    disclaimer: olen Fortumiga seotud
     

  • http://www.facebook.com/kronja Jaan Kronberg
  • Anonüümne

    Paar näidet veel, mis puudutavad rohkem intervjueerimist otseeetris, kuid saab vabalt kasutada ka trükiajakirjanduses:
    Olles eelnevalt kokku leppinud teemad, üllatatakse intervjueeritavat teistega või katkestatakse intervjueeritava mõttekäik ja antakse sellele täiesti erinev suund – ajakirjanik on lihtsalt innukas.
    Ei esitata ühte lühikest ja sisukat küsimust, vaid mitu ründavat ja argumenteeritud väidet korraga ning seejärel ei jäeta piisavalt aega vastamiseks. On enam kui kindel, et intervjueeritav näeb välja ennast õigustav, vassib ja lausa valelik.
    Minu „lemmikud“ on aeg-ajalt ikka teksti sattuvad „nagu teada“, „rahvas arvab“ või teised sedasorti kindlad faktid.
    Üks lihtne viis teksti “õigeks” toimetada on tühiste adverbide lisamine. Oma praktikast meenub artikkel, mille pealkirjastasin “Kliendileht ei ole reklaam” ja selle pealkirja põhjendusest artikkel koosnes. Artikli sisu ei puudutatud, kuid toimetatud pealkiri oli “Kliendileht ei ole ainult reklaam”…

  • Anonüümne

    Daniel, kõik sinu kirjeldet asjad toimuvad ja kaunis sageli. Küsimus võib-olla aga selles, et need kõik ei ole manipulatsioonid. Manipulatsioon on midagi, mida tehakse teadlikult. Mõnikord tehakse asju aga ka sellepärast, et tahetakse head teha või maailma parandada või misiganes põhjusel ning teadlikult ei muudeta infot, vaid elatakse teemale n.ö kaasa. Ajakirjanikud on inimesed ja neilgi on oma tahe ja arvamus ja nägemus. Kui seda poleks, kui oleks n.ö äärmuslikult erapooletu ja emotsioonitu valge leht, siis see poleks ajakirjandus. See oleks sama hea, kui saata diktofon allika juurde ja pärast avaldada iga sõna. 

    Ja sellegipoolest, teadlikku manipulatsiooni on siiski samas tõesti kahetsusväärselt sageli. Kõige enam paistab see välja just sellest, kuidas kajastatakse üksteise tegemisi ja teemasid. Kui Postimees kirjutas Savisaare Venemaa rahast, siis EPL otsustas kirjutada sellest, kuidas kogu lugu on jama, sest see ei saanud olla KAPO ametlik dokument. Lugeja teenimisest on sellistel juhtudel asi kaugel. 

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma olen väga nõus, et äärmuslikult erapooletut ja “alati objektiivset” (nagu kunagine reklaam lubas, eksole) ajakirjandust ei saa olla ning seda ei olegi kellelegi tegelikult tarvis. Minu isiklik eelistus oleks pigem selgelt mingist konkreetsest maailmavaatest ja väärtuste süsteemist lähtuv ajakirjandus, mis ise sellest lähtepunktist teadlik oleks ja selle ühtlasi ka selgelt välja ütleks. 

    Manipulatsioon tuleb mängu mitte pelgalt läbi tahtluse, vaid ka siis, kui keegi oma kallutatud seisukohta ka enesele teadmata objektiivse ja universaalsena esitada püüab.

  • http://www.facebook.com/merilinparli Merilin Pärli

    Ma tooksin välja veel ühe tendentsi, mis põhjendab ära, miks sageli ei soovita ajakirjanikule suulisi kommentaare jagada. Olles ajakirjanikule omapoolse seisukoha sisukalt ära põhjendanud, leiad hiljem oma jutust pahatahtlikult kokkuväänatud kokkuvõtte, mis on karjuvas vastuolus sellega, mida sa rääkisid, kuid kuna ajakirjanik seisab vastaspoole huvide eest, siis oled sina see paha, kelle sõnu tuleb tõlgendada just talle sobilikult, pahatahtlikult. Ja kui järgmistel kordadel enam ajakirjanikele suulisi kommentaare ei jaga, nimetatakse sind masinaks (jah, sel nädalal kostitati mind sellise tiitliga) ning imestatakse, miks “tavalisi inimesi” ajakirjanikele kätte ei anta, vaid vastused läbi pressiesindaja käivad.

    Teine asi, mille peale olen viimasel ajal mõelnud: ajakirjanduselt on alati oodatud rahvavalgustuslikku rolli, sündmuste konteksti asetamist, et luua tervikpilti, kuid iseäranis online-meedia levikuga on jõuliselt levimas hoopis kontekstist väljakiskumise katk, mis kuidagi sündmuste mõistmisele kaasa ei aita.

  • Siret Schutting

    Anonüümsete allikate kasutamine üldjuhul siiski pole õigustatud (v.a väga erandlikud ja intiimsed juhtumid). Lugeja peab teadma, kust saadud info pärineb, et selle põhjal otsustada info tõesuse üle. Kui mingil põhjusel peab allikas siiski anonüümseks jääma, tuleb ikkagi märkida tema seotus teemaga: kas siis töökoht, amet või muu taoline. Tolereerides anonüümsete allikate massilist kasutamist jõuabki ajakirjandus viimaks “naised saunas rääkisid” tasemele.

  • http://www.facebook.com/mats.soomre Mats Soomre

    Siit tulebki välja kirjutaja ebaprofessionaalsus (või hoopis professionaalne manipuleerimisoskus!)

    Olen aegajalt sunnitud ajakirjaniku teksti ise ümber kirjutama, et saaks oma nime alla panna, kusjuures ma ei ole just kõige parem kirjutaja …
    Muidugi hea, kui enne avaldamist saab teksti üle lugeda.
    Õnneks on päris mitmeid suurepäraseid kirjutajaid, kes teevad suulisest tekstist loetava teksti.

  • http://www.facebook.com/mats.soomre Mats Soomre

    Siit edasiarendus: Kirjutaja oskus faktidest kirjutada ilma oletusteta.

    Tuttava sõber läks õllesummerile koos viimast kuud last ootava abikaasaga. Mees otsustas minna tualetti ja palus abikaasal oma kohta hoida (e. teda ära oodata). Mehest jäi lauale poolik õlleklaas. Siis tuli fotograaf …

  • http://www.facebook.com/mats.soomre Mats Soomre

    Eraldi väärib märkimist ajakirjaniku pool esitatavad küsimused ja nende esitamise (sõnastamise) stiil. Kui ikka tahetaks intervjueeritavat halvas valguses näidata, siis seda ka tehakse.

    Kummaliseks läheb siis, kui intervjueeritav on pea kümme aastat olnud meedia tähelepanu all, kuid ikka ja jälle esitatakse talle täpselt samu küsimusi, millele on juba aastaid vastatud ja internetis võib neid leida suurel hulgal.