Vabaduse ruum


Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad jätsid laenukalkulaatorisse lisamata kategooria nimega “vabadus”. Mõned kirjutasid selle asemel “säästud kolmandasse pensionisambasse”. See on ju ka vabadus – näiteks vanaks saades reisimas käia. Pealegi, kuidas sa vabadust rahas mõõdad?

Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad ütlesid, et igal perel peab raudselt   olema oma kodu. Selline ilus idee. Mis siis, et kogukulu oli peidus, TCO, total cost of ownership, mis sisaldab kahte autot, transporditundide kulu, kütte-, remondi ja uue aia ehitamise kulusid ja üllatuspaketti sõltuvalt asukohast.

Ma mäletan ühte ajahetke, kus ma seisin üksi hämarduvas õhtus ühe värske elamurajooni peatänaval ning täpselt kõigist akendest helendas nii suur televiisor, et subtiitreid võis lugeda saja meetri pealt. Nii et seal elamurajoonis sisaldas TCO ka päris viimase peal kodutehnikat.

1+1+1+1+1. Nii ta väikestviisi läks.

Läheneb 20. august, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäev ning selle teksti eesmärk siin ei ole üldsegi rääkida tarbimisest. Selle eesmärk on hoopis küsida, et üksikisik – kui sa teed oma eluks plaane, kas sa jätad vabadusele ruumi?

Kas sa küsid vahel endalt – kumb on ilusam, kas vabadus või televiisor? Vabadus või maja? Vabadus või töökoht?

Sest on palju inimesi, kes ei küsi. Ma tean inimesi, kes ei julge kunagi avaldada oma arvamust ülemuse, võimu ega millegi muu kohta, kuna  nad kardavad nii kaotada oma sissetuleku ja see oleks neile kahe nädala pärast katastroof pangakontol ja muidugi sealt algaks täielik häbi ots.

Nad ei julge öelda “ei” kui neid sunnitakse tegema asju, mis on tõeliselt valed, näiteks kaasa tegema korruptsiooni x linnavalitsuses, näiteks unustama ajakirjaniku missiooni y portaali toimetuses, näiteks istuma vaikselt kodus, samal ajal kui tuleks minna ja öelda välja oma arvamus z otsuse kohta.

Nad ei julge ka kuhugi ära minna, oma ettevõtet luua, õppima asuda, lihtsalt puhata.

Aja jooksul leiavad nad põhjendusi, miks see kõik oluline oli ning jäävad oma samme kaitsma, sellest saab nende otseinvesteering siin riigis. Kuid see ei muuda fakti, et vormiliselt neil justkui on vabadus, aga nad kasutavad seda umbes samal moel, kui salastatud masinatehase number 378 töötajad keset nõukogude aega.

Üks Eesti arvamusliider on kunagi öelnud, et igal inimesel peaks olemas olema “fuck-you-raha”, ehk siis väike fond selleks puhuks, kui sa tahad oma töökoha üles ütelda, kuna see on muutunud ahistavaks, kuna sind sunnitakse tegema midagi, mis on sinu väärtustega kokkusobimatu.

Selle inimese hinnangul oli selle raha suurus mingi 6 kuu palga tuuri. Väga paljudel ei ole võimalik sellist reservi luua, kuid miks on nii, et kui neil peaks tekkima valik mingi materiaalse kulutuse ja selle vahel, et omada vabadust, siis kohutavalt tihti valivad nad materiaalse?

Pidupäevale kohaselt lõpetame seekord positiivsel noodil, sest vaadates seda graafikut on alust arvata, et kuskil on nii mõnigi inimene oma valikuvabadust suurendamas. Kes nad on? Mida see tähendab? Ma ei tea täpselt. Aga loodame, et sellega kaasneb rohkem julgust ette võtta, valida ning ennast väljendada.

Ja mida üldse on väärt riiklik vabadus, kui sa oled üksiksiku või perekonnana mittevaba? Millise riigi annad sa oma lastele, kui sa ise pole julgenud olla vaba?

Illustratsioon: Yves Klein, IKB 191, 1962.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    1991: “Eesti vabaks”

    2011: “eestlane vabaks”

  • http://www.facebook.com/people/Eimar-Veldre/611111800 Eimar Veldre

    See Fuck-You-Raha on isegi mõne aasta eest riiklikult tagatud olnud, ent kahjuks võeti töölepingu seadusest välja töötaja õigus töö ülesöeldes saada töötukindlustushüvitist, kuigi makse selle jaoks on makstud. Loodame, et iga eestlase reaalse vabaduse nimel see siiski ühel päeval taastatakse. Sest kui vabastunult esinevad kinga saanud poliitikud või tippjuhid rääkides eesolevast puhkusest, mõtteajast. Miks ei võiks see olla tagatud igaühele.

  • http://grammoflot.com Grammoflot

    Valisin vabaduse. Ma ka ei tea veel täpselt, mida see tähendab. Aga kindlasti kaasneb sellega — pärast detoxi, süsteemitühjendust, puhkust — rohkem julgust ette võtta, valida ja ennast väljendada. 

  • Villu Arak

    Valisin vabaduse. Ma ka ei tea veel täpselt, mida see tähendab. Aga kindlasti kaasneb sellega — pärast detoxi, süsteemitühjendust, kartblanšeerimist, puhkust, blah — rohkem julgust ette võtta, valida ja ennast väljendada. Stay tuned.. 

  • Andres Kütt

    Vabadus, eriti isiklik vabadus, on natuke liiga keeruline kontseptsioon hüüdlausesse valamiseks. Sõltub muidugi vaatenurgast kuid mina enda omast lähtudes oponeerin tugevalt vabadus-materiaalne seosele. Üksikema võib olla väga vaba ja see on raske ning pereisa võib olla täiesti mittevaba ning see on ka raske. Ajaloos on hulk näiteid, kus riigijuhid on oma tegevuses täiesti mittevabad ning siis on meil Marcus Aurelius. 

    Jutt sellest, kuidas kartus vallandamise eest takistab seda või teist tegemast on puhas peitusemäng, vaimse vabaduse puudumise tagajärg. Jutt sellest kuidas ma teen ebaeetilisi asju kuna mul ei ole õnnestunud reserve koguda on ju lihtsalt õõvastav: kui kaugele oled nõus minema? Aga kui sinu ülemus inimese tapab? Aga kui tapab miljoni? Mõtled endale välja ilusa vale et “kui nad siia jääksid siis oleks veel hullem”?

    Vabanduse leiab alati. Mul on laenud ja liisingud. Mul on vastutus pere/riigi/tööandja ees. Ma lubasin teha seda ja teist. Me oleme nii ehitatud, inimese üks fundamentaalsemaid tunge on soov säilitada positiivne minapilt, leida õigustus. Aga see ei tähenda, et need õigustused tuumproblemi asemel fookusesse tuleb võtta.

    Rõhuv enamus kui mitte kõik meie probleemid tulenevad meist enestest, me ise oleme oma vabaduse müür, mõõdupuu ja triumf. Kui inimene ei ole vaba siis seepärast, et ta ei taha vaba olla.

  • http://www.facebook.com/people/Siim-Vatalin/622980065 Siim Vatalin

    Üksikisikuna, jah, võib-olla peaks isegi ütlema, et ÜKSIKLASENA on valikuvabaduse spektrit oluliselt lihtsam avarana hoida. Selleks et perekond poleks üksusena kammitsetud ja väljaspoolt peale sunnituna aheldatud toimetulekuahelatesse, peab selles perekonnas olema väga suur üksmeel ja hoolimine. Selliseid peresid on pigem vähem kui rohkem. Mõnikord on aga “perekond” lausa toimetulekuvangla, kus käärib hullumeelsus ja küpseb mõrv ning vaimlishingeline surutis toodab ohtralt häda ja viletsuse seemneid, mis idanevad ühiskonnas veel kümme inimpõlve takkajärgi.

  • http://www.facebook.com/people/Kadri-Seeder/100000338868239 Kadri Seeder

    Kas ka see ei ole vabadus, valida mitte-vabadus ja materiaalne turvalisus? Vabadusega kaasneb ju ka vastutus, lihtsam on delegeerida see ülemusele, poliitikutele vms, mitte omada isiklikku arvamust ja vaevata pead oma tegude tagajärgede üle, lihtsalt töötada ja tarbida.

  • http://twitter.com/Kristo40 Kristo

    Tegin koos nooremate kolleegidega ülikoolis sellist koostööd arendavat mängu, kus oli hulk tühju lahtreid ja hulk väärtusi. Neis tuli siis grupis leppida kokku ja tühjad lahtrid täita. Tõstsin sõna “vabadus” kõige esimeseks, nooremad inimesed vaatasid mulle suu ammuli otsa – et mis mõttes. Noortel (st 21-25) olid esimeseks mat. heaolu, töökoht, sõbrad, fun, pere ja muud mõistlikud asjad. Vabadus on noortele liiga abstraktne ja vanematele liiga häiriv, “ei tasu paati kõigutada”- tüüpi asi. Niuke värk.

  • Märt Ridala

    Fantastiliselt hea postitus! Üks parimaid ja olulisemaid Memokraadis! Olen ise raudselt veendunud, et tööl kehtib vana tõde: “On need kellel on oma arvamus ja on need kellel on pangalaen.” Eriti võimendub see siis kui sul on pere ja lapsed.

    40-50-datel võitles USA näiteks kommunismi idee tõusu vastu sellega, et laskis ehitada palju pere-elamuid ja andis peredele suhteliselt vabalt krediiti nende omandamiseks. Tulemus: Kapitalism 1 – 0 Kommunism. Ega ikka 30a pangalaenuga koormatud kodanikud revolutsiooni ei tee. (Ehk siit siis midagi kõrvataha panna Araabia võimukandjatele.)

  • http://www.facebook.com/madis.tapupere Madis Tapupere

    Olen Andresega nõus, või siis minu tõlgendusena – vabadus ei ole mitte mingite kindlate kohustuste puudumises (laen, liising, vmt), vaid potentsiaalis teha oma valikuid ilma ahistavate piiranguteta. Kui mul on kohustused, mis mu valikuid kärbivad, aga ka võimalus neist loobuda- kas siis lihtsalt vara omades, või nende kohustuste taga olevatest hüvedest loobudes (müün oma maja maha)- olen ma oma valikutes siiski vaba. Ning kui mul kohustused puuduvad, kuid puuduvad ka võimalused, siis on mu valikuvabadus ju samamoodi piiratud.. Ei tasu unustada, millisest Maslow’ püramiidi kihist me räägime. 
    Aga nagu autorgi ütleb, need on inimeste sisemised valikud..

  • http://twitter.com/lauranoodapera Laura Noodapera

    Miks meil on vaja materiaalset heaolu ja vabadust vastandada? Olgu, Daniel, sinu jutt on kõik kena ja õige, kui see kehtib nende inimeste kohta, kes iga päev raha peale mõtlema ei ole sunnitud. Reaalsus on aga see, et raha siiski mingil määral ka annab seda sama vabadust, millest kirjutad. Vabadust tööst lahti öelda, vabadust ringi rännata ja uudistada. Mh vabadust osta endale täpselt selline telekas, nagu inimene taha. Ja rääkides inimesi kammitsevatest hirmudest, siis kuidas oleks end iga hinna eest paaniliselt vabadena hoidvate inimeste hirmudega seotuse ja vastutuse ees? Kas ei ole see meeleheitlik vabadusehoid mitte piiritlevamgi kui pangalaenud või sitt ülemus?
    Kui tingimata midagi vaja vabadusele kui meeleseisundile vastu seada, siis võiks see ehk olla suletud mõtlemine, kängu jäänud kujutlusvõime ning unistuste puudumine. Ükskõik, kui triviaalsed need siis kellelegi teisele tunduks.Parafraseeides seda, mida sa mulle kunagi ise ütlesid: miks eeldada, et teiste inimeste vabaduse väljendused on samasugused nagu mul?Minu 2 senti.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik
  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    “… kuid miks on nii, et kui neil peaks tekkima valik mingi materiaalse
    kulutuse ja selle vahel, et omada vabadust, siis kohutavalt tihti
    valivad nad materiaalse?”
    matemaatika. 6 kuu F-.raha = 5 aastat säästmist 10% palgast = 6 aasta jaanuariboonus mõnel tagasihoidlikumal, vähem äkilisel, töökohal.

    ja ma ei tea. kas koos sõpradega kohvikuterassil ära joodud 1 latte on parem või halvem valik, kui 100 lattet pangakontol.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    mis on alternatiiv? üürikas? austraaliasse kolimine? üürika hind on samas suurusjärgus kui laenumakse.(jälle matemaatika)

  • http://www.facebook.com/mikktamme Mikk Tamme

    Eimar aga miks peab seda tagama umbmääraselt riik? Miks mitte iniemsed ise ei või valida vabadust?

  • http://www.facebook.com/mikktamme Mikk Tamme

    Kadri,

    Aga kui rääkida sellisest vabadusest valida mitte-vabaduse siis tõesti see võib olla vaba valik aga seda ainult juhul kui igal momendil oleks inimese meeles tugevust ja praktiliselt võimalust jälle valida vabadus mitte-vabaduse asemel?
    Kui aga inimese meel pole selleks küllalt vaba, et mitte-vabaduse asemel valida vabadus igal momendil kui ta seda tahab siis kas saame tegelikult rääkida vabadusest valida mitte-vabadus?

  • http://www.facebook.com/mikktamme Mikk Tamme

    Samas suurusjärgus küll aga üürikast võid välja kolida ja otsustada maale minna või austraaliasse või lihtsamasse elamisse… Ja mis Sa kaotad üürikas elamisega – miski emotsionaalse tunde, et see on minu oma?

  • Anonüümne

    Vaba meel on kindlasti teema, millest peab aeg-ajalt mõtlema ja mille üle arutlema kutsuma. Materiaalne sõltumatus ei ole vaba meele tingimuslikuks eelduseks, aga see võib paljude jaoks olla oluline toetava aspektina. Taolisi toetavaid ja sama olulisi aspekte on ju veel – näiteks mõttekaasluse olemasolu.

  • http://www.facebook.com/people/Eimar-Veldre/611111800 Eimar Veldre

    Üksikisiku otsuste kontekstis on riik on samuti üks vabaduse garanteerijaid nii õigus-, korra- ja riigikaitse kui ka sotsiaalkaitsesüsteemiga. Toda töölepinguseaduse sätet ma ei nimetaks umbmääraseks.