Et mõjuda tõsiseltvõetavana, peab iga soorollide teemal sõna võttev naisterahvas nähtavasti laveerima läbi kahe koletise vahelt, nimedega Valvefeminism ning Enesele Vasturääkimine.
Kõik algas hiljutisest Statistikaameti uuringust, mis tõi välja, et naised kulutavad nädalas üle tunni aja rohkem kodutöödele kui mehed. Meedias ülesvõetud teemakäsitlustest jäi mulle silma Piret Tali artikkel, kus autor suutis üheaegselt anda koduperenaistele vabastavaid soovitusi ("Palgake koristaja!") ning nimetada seejärel mittesünnitanud sookaaslasi "iibepiduriks".
Minu eesmärgiks on järgnevalt välja tuua mõned Tali artikli puudujäägid ning juhtida lugejate tähelepanu igapäevasele ja hiilivale seksismile, millele Tali auru juurde annab.
Asi ei ole koristamises
Naiste kodutöö ei hõlma endas vaid koristamist või nõudepesu. See tähendab lastega tegelemist, nende riietamist, koolitöödes aitamist, sugulaste eest hoolitsemist, lähedastele kingituste ostmist, söögitegemist jne. Täna ei räägitagi enam õigupoolest kodutööde probleemist, vaid "emotsionaalsest tööst" (emotional labour), mis väljendub ka naiste horisontaalses töösegregatsioonis. Ehk siis – paljude "naistetööde" tegemine nii kodus kui avalikus sfääris nõuab armastust, kiindumust või tunnete müümist.
Pole mõtet kukkuda teise äärmusesse ja väita, et meessoost partnerid kodus "midagi ei tee". See poleks tõsi. Statistikaameti uuringust tuleb ju välja, et suures pildis on naiste ja meeste kodune ajakasutus väga sarnane, erinevused on vaid teatud tegevustes. Kuid soolise võrdõiguslikkuse jaoks ei ole küsimus selles, kas nõudepesu on olulisem või vähem olulisem tegevus kui auto parandamine.
Seega, küsimus, millele otsime vastust, kõlab hoopis nii: kuidas on juhtunud, et teatud (kodu)tööd on soorollistunud ja missuguseid tagajärgi kannab see ühiskonnas?
Allikas: Statistikaamet
Piret Tali valgustab meid oma artiklis, et tema meelest on "tore", kui ema ja perenaise roll on naise elu pearoll. Minu meelest on tore, kui vihma ei saja ja jogurt osutub kassas soodsamaks kui hinnasildil märgitud! Aga see ei ole arutelu tuum. Mida üks naine või mees peab oma elus kõige tähtsamaks on nende isiklik küsimus ning meie rollide valik partnersuhetes ja elus laiemalt peab toimuma võimalikult vabas keskkonnas.
Naised on naiste töödes paremad, sest nad on naised
Soolise võrdõiguslikkuse debatt on Eestis olnud alati pisut teise rõhuasetusega kui läänemaailmas, peamiselt seetõttu, et Nõukogude Liidu tööhõivepoliitika muutis meie ühiskonnas töötavad pereemad igapäevaseks, samas kui Lääne-Euroopa riikides on naised pidanud töörindele ise palju aktiivsemalt tungima. See võib meie ühiskonnast jätta esmapilgul "võrdsema" mulje, kuid kindlasti ei tähenda see samade probleemide puudumist, millega lääne ühiskonnas laiemalt tegeletakse.
Tali väitel võtavad naised pere ja kodutööde eest vastutuse vabatahtlikult ning tõrjuvad sellega ühtlasi mehed hoolitseja rollist välja. Pierre Bourdieu kirjutab, et soolise ebavõrdsuse püsimiseks on oluline, et ajaloolised harjumused naturaliseeritakse. Miks eeldatakse, et naine jääb lapsega koju? Kas sellepärast, et enamik naisi on nii teinud? Kas enamik naisi on jäänud lapsega koju, sest see on "naise kohustus"? Või on põhjuseks argumendid rinnaga toitmisega vajalikkusest ja naise "loomulikust" õrnusest? Naiste ja meeste vahel on bioloogilised erinevused, jah, kuid suuremalt jaolt õpetab meid mehelik ja naiselik olema ühiskond.
Kahjuks ei saa ma välja tuua üksikut tegurit – nõudepesemine, laste saamine vms – mis selgitaks, miks paljude naiste valikuvabadused elus ning tööturul on piiratumad kui meeste omad. Oluline on hoopis mõelda, kas meie valikud tänases päevas on aktiivselt tehtud või oleme oma ühiskonna või partnerrolli nii surutud, et hakkame seda õigustama? Viimasel juhul võin Tali tähelepanekud Bourdieu omadega liites nõustuda, et mõnikord suruvad naised oma kallimad "naistetöödest" eemale. See on identiteedi alalhoiu instinkt. Kuid ei mees ega naine pole selles "süüdi".
Müüt: Uus Naine ja Uus Mees
Vastupidiselt Tali arvamusele, pole n.ö. vanamoodsate hoiakute tagajärjed ainult ühe põlvkonna probleem. Statistikaameti uuringus on näha, et nii 25-44 kui 45-64 vanusegrupis on naiste ajakulu kodutöödele enam-vähem võrdne, nooremas vanusegrupis isegi pisut suurem. Statistika laseb meil üldistada ja näha trende ühiskondlikul tasandil. Kuigi statistilises analüüsis pole palju ruumi variatsioonidele, saavad nii lugejad kui ka siinkohal kirjutaja aru, et on erinevaid perekondasid, erinevaid suhteid ja erinevaid tööjaotusi.
Allikas: Statistikaamet
Mis on võrdsus?
Kui lugeja on käesoleva artikliga juba nii kaugele jõudnud, siis kindlasti ootab ta, et pakuksin lahenduse. Lahendus ei ole see, et naised julgeksid olla "mehelikud". "Meheliku sfääri" matkimine ei ole samm võrdõiguslikkuse poole, kuna see viitab nagu "mehe eluviis" oleks parem või kõrgem kui kaasaegne "naiselik".
Piret Tali mure emapuhkuselt naasvate naiste üle on põhjendatud ja juba kasutusel olev lahendus on öelda tööandjatele: "Ärge diskrimineerige!". Veel mõistlikum oleks minna Põhjamaade teed ning elimineerida üks ebavõrdsuse algpõhjus – pikk emapuhkus. Pool lapsepuhkusest võiks olla kohustuslikus korras isale määratud ja kui seda mitte kasutada, siis kaotavad vanemad õiguse seda puhkuseaega välja võtta. Taoline vanemapuhkuse süsteem teeks nii meestest kui naistest ühtviisi "riskantsed" töötajad. See oleks samm tervema ja võrdsema ühiskonna poole.
Sooline võrdõiguslikkus tähendab erinevustele vastu tulemist ning erinevuste mittetekitamist seal, kus neid pole. Naised ei ole looduse poolt hellamad ega emotsionaalsemad. Mehed ei ole vägivaldsemad. Me arutame meediaveergudel tihti, miks Eesti inimesed on nii õnnetud. Seksism ongi üks põhjustest.
P.S. Võrdses ühiskonnas ei kasutata sõnu nagu "iibepidur", mis viitab, et pooltele meie kodanikest on laste saamine kohustuseks.
Loo autor Ellen Murula on Memokraadi külalisesineja.