Praktikaaruanne, II

Härra Uus,

Oleme  jõudnud oma aruandega 1992. aasta sügisesse ning möödas on need romantilised ajad, mil öösel stipijärjekorras seisid üliõpilased kitarri mängides ümber põleva prügikonteineri, et sooja saada. Nüüd käiakse tööl ja suitsetatakse sigarette More. Mentooliga. Ajakirjandusosakonna teadetetahvlile ilmub kuulutus:

“Eesti Ekspress otsib hakkajat, nutikat ja laia silmaringiga ajakirjandusüliõpilast peatselt loodava uuriva ajakirjanduse grupi liikmeks”.

See olen ju mina, mõtlen, ning helistan Eesti Ekspressi.

Mulle anti Herakleslik proovitöö või ütleme siis, et Fermat teoreemi ekvivalent Eesti ajakirjanduses – harutada lugejate jaoks lahti Eesti Kütuse ja Tartu Kommertspanga laenupundar. Minu teada ei ole seda küsimust senini lahendatud, kuid tol hetkel ma tõesti uskusin, et parim rünnak on rünnak ning tegin tunniajase intervjuu Eesti Kütuse tolleaegse peadirektori Riho Sillaga. Panin kõik kuuldu kirja ning tulemuseks oli umbes kolme meetri pikkune printeripaberi rull, millega ma käisin mitu nädalat ringi nagu kass poegadega. Lõpuks jäi osa sellest number viis bussi ukse vahele ning üleüldse, pidin tunnistama, et ülesanne oli mulle liiga keeruline. Mis kuradi asi on passiva?

Uuriva ajakirjanduse gruppi ei moodustatud kunagi. Sellise grupi tegemise mõte külastab toimetajaid aga tänaseni sama regulaarselt nagu kanagripp, põhjuseks on see, et kuskil Skandinaavias olevat midagi sellist olemas. Õnneks võeti mind siiski Ekspressi praktikale. Minu otseseks juhendajaks sai Tiina Jõgeda ning meie kõigi ülemuseks oli Priit Hõbemägi. Hõbemägi tundus nii karm tegija, et ma teda nähes tardusin kuskile nurka soolasambaks, pea oli mõtetest täiesti tühi, tahtsid nagu midagi tarka ütelda aga meelde ei tulnud isegi oma sünnilinna nimi rääkimata siis mingist vaimukusest. Ühel korral tuli ta meie tuppa, kus mängis parajasti minu kasset mingi indiebändiga. Vaevalt sai Hõbemägi küsida, mis see on, kui lint vahele keris. Päriselt.

Eesti Ekspress oli tõeliselt eriline koht, kus lehvis edu, raha ja uue aja vaim. Toimetuses olid sagedasteks külalisteks oma aja staarid nagu Leonid Apananski, Sulo Muldia, Andres Bergman koos oma dogiga ning mingi tüüp, kellest räägiti, et ta oli Balti jaama ees politsei eest põgenedes teinud oma BMW-ga suure hoo pealt auringi ümber teda jälitava patrull-žiguli. Anvar Samost käis ka üks kord, ainult, et ta nägi välja umbes sama peenike nagu Tintin.

Meelolu oli  suureks kontrastiks Tartus asunud Postimehele, kus ajakirjanikud näisid töötavat kellast kellani ning nad nagu oleksid oodanud, et keegi neile teemad ette annaks. Olümpia numbritoast alguse saanud Ekspress oli selle vastand, dünaamiline ja moodne. Ka info valdamises, disainis ja turunduses oli Ekspress oluliselt teistest ajalehtedest ees. Lehele oli iseloomulik otsingulisus ja eksperimentaalsus. Seal töötasid  tolle aja tekstivõlurid nagu Hans H. Luik ise või Madis Jürgen. Kujunduse alal tegi leht koostööd alles alustava, kuid andeka reklaamiagentuuriga Zoom.

Ekspress ei armastanud raame ja kuigi see tähendas vahel ka kõikuvat taset, oli see siiski aeg, mil neljapäevast sai kiiresti eestlaste jaoks ekspressipäev. Ekspressis töötamine, okei, praktikal olemine, oli nagu bändis mängimine, see avas uksi ning pööras päid. “Muide, ma tunnen ühte tüüpi, kes töötab Ekspressis, ta istub seal kõrvallauas”.

Mina kirjutasin põhiliselt lühikesi lugusid toimetaja antud teemadel nagu näiteks “Tüdrukute ebajumal Ron Moss Tallinnas” või “Rahvusraamatukogu ründasid leivamardikad”. Tegin ka lugusid järelvalveta lõhkeaineladudest ning avastasin putka, kuhu oli sisse registreeritud 800 vene sõjaväelast. Kuid samal ajal püüdsin jääda truuks tõelise uuriva ajakirjaniku missioonile ning otsisin aktiivselt teemasid, mis mind Eesti meediataeva tippu tõstaks. Ühel päeval nägin tänaval hullu, kes keerutas süvenenult ümisedes mingi Tatari tänava maja küljes olevat plekitükki. Mõtlesin, et oleks hea teha lugu sellest, kuidas üleminekuühiskond tekitab traumasid ning ehk on hullul mingi hea lugu rääkida. Kuid järgmisel päeval ma teda vanas kohas enam ei näinud.

Üritasin teha intervjuu prostituudiga, leppisin ühe baari turvamehega kokku ning keskööl ilmusin Westmani poest ostetud Napoleoni brändiga oma ajale tüüpilisse maa-alusesse urkasse. Brändi oli mõeldud lõbutüdrukute intervjuule meelitamiseks (turvamehe soovitus), kuid asi lõppes sellega, et ma lihtsalt ei julgenud rääkida kõrvallauas istuvate ja minu poole pilke heitvate vene tüdrukutega, sest kartsin sutenööri käest peksa saada, reaalselt.

Brändi peale kulus ka viimane raha ning jälle ei olnud midagi süüa. Jõin Ekspressi külmkapist kohvikoore ära, kuid samal päeval ilmus kappi mitu vastlakuklit, mille ma kiirelt hävitasin. Järgmisel hommikul kostis kujundajate toa kõrvalt, kus külmkapp oli, valju sõnelemist. Madis Jürgen nõudis kellegi käest oma kukleid tagasi ning peagi selgus, et Jürgenil oli käsil eksperiment “elan kaks nädalat pensionäri pensioniga”. Kuklitest ilmajäämine tähendas, et ta pidi minema pajuurbi müüma või midagi sarnast, et midagi hamba alla saada. Elu oli karm. Madis, nüüd sa tead, kuhu su kuklid jäid.

Kuna raha jätkuvalt ei olnud, siis ööbisin ma tihtipeale toimetuses, lükkasin kuskil kabinetis kaks tugitooli kokku ja ärkasin hommikul saabuva koristaja peale. Elamisvariante oli siiski veel, näiteks mingi koht kuskil ühiselamus, kuhu lund sisse sadas ja ja vahepeal ka Margus Järve suures neljatoalises korteris Lasnamäel, kuhu sõitsime Hans Luige vana Buickiga, mille ta oli andnud Marguse käsutusse.

Ajapikku aga sündis mitu pikemat ja isegi võiks öelda, et uurivat lugu. Näiteks  “Äri kullaga ei tunne seadusi”, mille kirjutamise käigus läks seisuks kulla kokkuostupunkti ukse taga luusivate suusariietes ärikatega.

“Viis minutit enne Pronksi tänava väärismetallide kokkuostupunkti avamist ootab selle ukse taga neljast pensionärist koosnev järjekord. Nad soovivad müüa kas oma viimast kuldketti või laulatussõrmust. Üks väärismetallihuviline, umbes 28 aastane mees ootab kõrvalasuvas kangialuses. Tema ei soovi midagi müüa, ta soovib osta. Selle ärika sissetulek on 300-500 krooni päevas.”

Ärikas lubas fotograafil hambad kurku lüüa, “kui üks näofoto tuleb” ja mina sekundeerisin hiljem artiklis julge metonüümikasutusega: “Suusamüts on vahepeal autosse tagasi roninud, kuid nähtavasti teeb miski teda närviliseks, ta tuleb autost välja ja sõimab naise veelkord vene keeles läbi”.

Samal ajal üritasin ma jätkata õpinguid ülikoolis. Neljapäeviti ja reedeti istusin Tartu Ülikoolis ajakirjandusosakonna laua taga, millel väidetavalt oli kunagi alla kirjutatud Tartu rahuleping. Kindel see ei olnud, kuid väga tõenäoline. Vähemalt kirjutati see leping alla väga sarnase laua peal. Keegi oli hiljem markeriga laua alla kirjutanud “Poska on m***”.

Loengus valitses puškinlikult eleegiline meeleolu, kui Peeter Vihalemm  joonistas tahvli peale järjest suuremaid rõngaid, mille all ta pidas silmas  avaliku arvamuse kujunemise erinevaid etappe – tähelepanu koondumine, kristalliseerumine, polariseerumine. Akna taga oksa küljes lipendas närbunud leht, kuid siis loobus seegi kinni hoidmisest ning hõljus vaateväljast minema.

Ma vaatasin üle kõrval istuva kursavenna õla, kes hoolikalt Vihalemma joonistatud rõngaid kaustikusse kopeeris. Rõngaste alla oli kirjutatud: “Kärpse muna, pääsukese muna, emu muna, jaana linnu muna”.

“Noh, selleks korraks on praktika läbi,” ütles Hõbemägi kevadel. See polnud just hea uudis, ma oleksin ikkagi tahtnud sinna uuriva ajakirjanduse gruppi saada. Aga kurbus ei kestnud kaua, sest varsti jalutas mulle Tartu raekoja platsil vastu Hannes Astok. “Kuule, sa oled see Ekspressi tüüp? Me teeme uut raadiojaama ning vaja oleks teravat ja kogemustega majandustoimetajat, tuled?”

Jätkub.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    90ndate alguse Eesti meedia-startuppide (mida EE või Q-Raadio selgelt ju olid) teemalisi mälestusi kuuldes-lugedes tuleb mul alati teravalt meelde see, kuidas ’96ndal aastal ettevõtlusesse sukeldudes oli selline natuke rongist maha jäämise, “võitjate põlvkonda” napilt hilinemise tunne. Paljud pidasid/peavad neiks võitjateks vist rohkem metalliärimehi ja valuutavahetajaid, aga see varajane eksperimenteeriv “loometööstus” tundus alati väljastpoolt millegi täiesti erilisena.

    Ja hoopis veidra seosena hakkasin mõtlema, et äkki praegune #estonianmafia fenomen on omamoodi just sellise ärile lähenemise uuestisünd, küll mõõtmatult rahvusvahelisemalt,  esteetiliselt silutumalt ja tehniliselt kõrgelt arenenud tasemel, aga ikka elurõõmus ja maailma muuta püüdev. Startup-renessanss.

  • http://twitter.com/marektiits Marek Tiits

    Ojaa, 95-96 võinuks tahtmise korral iga tund kõik Eesti veebilehed ükshaaval läbi käia, aga mõningase pusserdamise läbi sai siiski juba ka inimhäält ühest arvutist teise transportida.

    Päris huvitav oleks igatahes 15 aasta pärast sarnaseid mälestusi #estonianmafia tänastest seiklustest lugeda!

    PS! Me mõjume ilmselt selle jutuga nüüd täiesti iidsetena siin nüüd!

  • tiina jõgeda

    Daniel, me ei eksinud praktikandivalikus, eks! “Kärpsemunast” koorus lennujõuline isend igatahes. Mina mäletan (su praktikajuhendajana) süütunnet rikkumata meedianeitsi painutamisel “Fermat´ teoreemide” alla, mida vanad vaalad ise iga nädal mängleva kergusega lahti plõksisid või arvasid oma arrogantsis seda tegevat (praegu on tookordseid hittlugusid ai kui piinlik lugeda). Praktikant Vaarik käis toimetuse neljas pruuni lideriinkattega toas ringi ilmega, mis rääkis noore wertheri kannatustest: ühelt poolt aukartus tõelise elu ees, teisalt soov sellele kõrges kaares kuseda ja mina olin hädas praktikandile sobivate ülesannete leidmisega. Aga näe, läks täie ette! Oli see mullu või tunamullu, kui sa Marju Lauristiniga võidu EE toimetust rappisid ja vanad väsinud vaalad hoolega konspekteerisid meediaanalüütikute soovitusi ja värskeid ideidd?

  • Leo Ariva

    Armas lugemine. Üks “fakt” oli mulle endale ka ärritavaks jäänud ülikoolipõlvest: kas tõesti see väsinud ovaalne must laud, mille taga ikka uskumatult huvitavaid asju on sündinud, on seesama Tartu rahu laud. Sai siis oma keskkooli ajalooõpetajalt Küllo Arjakaselt suvel väike lisatund võetud. “Ei-ei-ei. Selle laua taga kirjutati alla Vene-Soome rahuleping. Õige laud on …”, ja koolikokkutuleku melus jäigi geokoordinaadistamata see viimane lause, aga noh hea küll, mul selle kõnesoleva lauaga siiski rohkem meeles Uus, Vihalemm, Hennoste, Pullerits, Matšulevits ning lauaplaadi alt ei leidnud peale mõne nätsu “m******” . :)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Njaa.. see pani mind mõtlema, et 1990-ndate alguses oli Eestis üks Hansapanga nimeline idufirma, mille algusaegadest saaks ka päris hulga lõbusaid juhtumisi kirja panna. Näiteks sellesuvisel 20. sünnipäeval liikus rahva hulgas ringi Hansapanga 1991. aasta laenuportfell, mida Pille Roosa pidas suure pataka A3-formaadis joonlaua ja hariliku pliiatsiga tabeliks jagatud paberilehtede peal – ning kust võis leida sissekandeid nagu “Laen, 2,000 FIM – tagatis: hõbelusikad, šeifis”.

  • http://twitter.com/alarirammo alari rammo

    10a eest on selline seis olnud: http://www.ohtuleht.ee/88733 

    must laud on kõige toredam oma peas mälestustes, eriti pärast seda, kui teda ükskord tassima pidi. sestsaati hoiaks füüsiliselt pigem eemale.

  • http://twitter.com/JoosepVark Joosep Värk

    Suur must laud on endiselt ajakirjandustudengite seas väga populaarne. Nüüd aga on probleem selles, et kuidas seda saada ajakirjandusinstituudi uude majja Jakobi tänaval.

  • Peep Ehasalu

    Kas keegi mäletab sellist reklaami, kus inimesed pistsid pea
    ajaleheputkasse ja kõik kordasid “üks ekspress, palun”? Misjärel
    hääl kaadri taga ütles hauataguse häälega: “Nad hakkasid tegema
    ajalehte.Inimestele see meeldis.” Ma ei tea, kui teadlikult püüti seda muljet jätta, et võeti uus asi ette ilma mingile kasumile mõtlemata ja siis “inimestele see meeldis”, aga mulje jäi. Võibolla muidugi kasumile ei mõeldudki?

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    nojah, milleks ülikooliharidus, kui piisab ka testosteroonisüstist