Tarmo Jüristo annab aru

Täpsustuseks Danieli reportaažile pean ütlema, et tegelikult ma siiski lõpuks jõudsin “lavale tagasi”, et püüda kogu ürituse lõpu eel teha omapoolne kokkuvõte. Kuna selleks ajaks oli algsest rahvast kohale jäänud vast tõesti umbes nelikümment inimest ja kuna kõike ei jõudnud laval kokku võtta, panin kirja mõned tähelepanekud ja selgitused.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma käisin Haapsalus kultuurifoorumil. Osalesin seal Peeter Jalaka palvel paneelis “Kultuur ja majandus”, aga kuna me olime just enne Peetriga veidi mu värsketest #OWS-i muljetest rääkinud, juhtus nii, et tegin tema palvel paneeli lõpus veel ka põgusa kokkuvõtte konsensuspõhisest otsustamisest, nii nagu ma seda New Yorgis näinud ja kogenud olin. Sellest vast nii paarikümne minuti pikkusest sissejuhatusest võrsus samal õhtul ning järgmisel päeval kümneid erinevaid vestlusi, mille käigus ma püüdsin väga hoolikalt seletada, kuidas see asi siis täpselt välja näeb ja toimib – ja miks ta toimib.

Reaktsioone oli väga erinevaid, alates ilmsest poolehoiust kuni skepsise või lausa otsese keeldumiseni uskuda, et konsensus võiks kuskil mujal sarnaselt tööle hakata. Kokkuvõtteks pidin ka endale tunnistama, et ilmselt on tegu asjaga, mille puhul lihtsalt ei olegi võimalik kedagi veenda, ükskõik kui heade või põhjalike argumentidega, kes lihtsalt ei suuda endale ette kujutada, et konsensus-protsess mingis suuremas või heterogeensemas grupis tulemusi võiks anda. Kuid sama mulje jäi mulle tegelikult ka nende osas, kes üldiselt olid pooldaval positsioonil — ka neil tundus olevat keeruline sedalaadi asja endale ette kujutada. Nad pigem vast lihtsalt tahtsid uskuda, et see võiks võimalik olla.

Ja nii tekkiski mul Von Krahli töötoa korralduse üle nuputades idee proovida midagi muud. Proovida tõepoolest just nimelt seda, millest ma alguses räägin — pakkuda välja mingi hulk põhimõtteid ja lihtsaid reegleid ning siis taandada end rahva eest ja lasta inimestel püüda nendega ise midagi peale hakata. Päris ise, ilma mingite abiratasteta.

Muidugi oli mul kõhklusi. Mis siis, kui lihtsalt ei võeta vedu? Mis siis, kui asi vindub mingiks piinlikuks vaikuseks? Kui ei tekigi mingit sädet, millest tuld võtta? Mis siis, kui inimesed kokkuvõtteks leiavad, et konsensus-protsess ongi üks suur jama, mis kunagi kuhugile ei vii ega saagi viia? Ja mõtlesin endamisi, et kui läheb nii, siis mingu. Siis on ka see tulemus ja vastus — ning võimalus midagi õppida. Aga ma otsustasin enda jaoks kindlalt, et ma ei lähe Von Krahli, et konsensus-protsessi kellelegi “maha müüa”, et kedagi selles osas ära veenda või üle võita.

Pean siinkohal ausalt tunnistama, et kui ma tõesti suutsin jätta mulje, nagu ei läheks saalis toimuv mulle sugugi korda, siis oli see ilmselt omamoodi Oscarit vääriv sooritus. Loomulikult läks see kõik mulle väga korda — ja suure osa ajast oli mul tohutu kibelus sekkuda, öelda, et “ei-ei, nii see ei käi, ma ju enne rääkisin” või “tegelikult on konsensus-protsess selline ja selline”. Aga siis oleks ju võinud kogu asja algusest peale teisiti teha. Jääda peale sissejuhatust lavale, vastata küsimustele, vaielda vastuargumentidega — ning lõpuks panna kokku mingi näidistiim Danielist, Jalakast, Toomas Trapidost ja endast ja näidata, kuidas asi käib.

Aga siis oleks samas jäänud nägemata terve hulk asju, mida me seekord kõik üheskoos nägime ja läbi elasime. Sest tõesti, ka mina arvasin end lõpus kuulvat just nimelt sedasama vaikset, oma suunda otsivat trummirütmi, mida ka Daniel mainis — ja ma tahaks loota, et neid, kes seda kuulsid ja tajusid oli veel. Ning et see trummirütm tekitas ka teistele tunde, et kogu eelnenud piinlikkus ja agoonia oli seda väärt, et selle hetkeni jõuda. Sest kui me oleks otsinud lihtsalt kõige efektiivsemat, vähima valu ja ajakuluga vastust küsimusele “kas konsensus on utoopia” oleks me ju võinud peale sissejuhatavat ettekannet lihtsalt hääletada – et kas oli veenev või ei? ja seejärel käed kokku lugeda ja kodudesse laiali minna. Diskussioon ongi keeruline — ja eriti keeruline on ta siis, kui meil ei ole autoriteete, keda järgida või võimusuhteid, millele toetuda.

Kõige sellega ei taha ma aga sugugi öelda, et valikul sedakorda asju just nii teha ei oleks olnud omi puuduseid. Jah, tõesti, ilmselt oli neid, kelle jaoks võisid saja inimese eneseorganiseerumise katsed jätta mulje, et see ei saa töötada. Võib olla oli neid, kes oleksid tahtnud näha selget ja rakendatavat protsessi. Pakun siin omalt poolt välja, et kui keegi nüüd ikkagi veel peaks tahtma, et ma omalt poolt küsimustele vastaksin või midagi selgitada püüaksin, siis olen seda hea meelega valmis tegema — olgu siis siinses kommentaariumis või minupoolest järgmise nädala esmaspäeval samas kohas ja samal ajal. Panen algatuseks allpool kirja paar konkreetset remarki üleeilse üritusega seoses (ja vabandan ette nende ees, kes asjas ei osalenud ning kelle jaoks järgnev vast seetõttu segaseks võib jääda), mis mulle endale enim silma hakkasid. See on mõistagi vaid minu subjektiivne seisukoht, mitte lõplik tõde konsensusprotsessi osas ja ma kuulaks siin väga hea meelega ka teisi arvamusi ning kriitikat.

Protsessi puutuvas tundus minule  üleeilse vast kõige õpetlikuma konkreetse kaasusena juhtum, kus ettepanek gruppidesse jaguneda sai blokeeritud — ja see oli õpelik päris mitmes erinevas mõttes. Esiteks vast sellest küljest, et jagunemine (või break-out) ei ole asi, mille osas hõlbustaja (õhtu ühe tulemusena tekkinud tõlkevaste sõnale facilitator) peaks konsensust otsima — see on muuhulgas just nimelt tööriist sedalaadi olukordade lahendamiseks, kus on tekkinud vastasseis, mis ei luba rühmal arutelu ja konsensuse otsimisega edasi minna. See on tööriist, mille osas me olime alguses protsessi osas juba kokku leppinud ning endale hõlbustaja valides olime selle välja kuulutamise ka tema otsustada jätnud. Veelgi enam — ka näiteks “modifitseeritud konsensuse” kasutamine kuulub otseselt hõlbustaja (või siis laiemalt hõlbustus-tiimi) kompetentsi: kui korraks järele mõelda, siis muul moel ju modifitseeritud konsensust kasutada ei saakski, sest need, kes soovivad blokeerida otsust blokeeriksid mõistagi ka küsimust, kas selle langetamiseks kasutada modifitseeritud- või tavalist konsensust.

Teisalt aga loomulikult võib hõlbustaja ka gruppidesse jagunemise osas konsensust taodelda — ning tähtis aspekt on siin see, et kui ta seda mingil põhjusel on otsustanud teha, siis ei ole tal enam võimalik taganeda ning “ebasobiva” tulemuse puhul protsessireeglitele viidates asja ikkagi ise otsustada. Üleeile juhtus aga veel huvitavamgi asi — nagu mitmed inimesed käsi laiutades ära märkisid: tegelikult meil korraks juba oli konsensus, või vähemalt midagi väga selle lähedast. See oli hetk, kus hõlbustajal oli võimalus öelda “hea küll, jaguneme nüüd 15 minutiks gruppidesse” — aga see hetk möödus, kui selle asemel otsustati võtta veel üks küsimus.

Ma muidugi saan siinkohal täiesti aru tiimi parimatest kavatsustest — aga vast ongi siin õppetund selles osas, et kui hõlbustustiim peab kahtlemata üritama püsida võimalikult neutraalne arutluse all oleva teema osas, siis nad lausa peavad olema erapoolikud selle osas, et diskussioon leiaks aset ning liiguks edasi. Ning vähemalt minule tundus tol hetkel küll sedasi, et jagunemine oleks olnud asi, mida kindlasti oleks tasunud proovida. Aga see selleks.

Siit jõuame edasi konkreetselt Tanel Tammeti bloki juurde. Esiteks tuleb siin rõhutada seda, mida ma ka sissejuhatuses ära mainisin: blokk on konsensusprotsessis väga tõsine asi, mida ei tohi kergekäeliselt kasutada. Muide, paljud konsensusprotsessid limiteerivad seda kui sagedaselt keegi üldse blokeerida saab (see võib olla mingi konkreetne number, aga üldiseks juhtnööriks kipub olema “mõned korrad elus”). Seda, kas antud juhul oli tegemist sedalaadi põhimõttelise ja mõned-korrad-elus-tüüpi olukorraga, saab muidugi öelda ainult Tanel ise — aga minul isiklikult on selles osas väikseid kahtlusi.

Kuid isegi kui oli, siis järgmiseks tekitas minus isiklikult küsimusi see, kuidas Tanel konkreetsel juhul oma blokki põhjendas (mis, nagu sissejuhatuses öeldud, on bloki legitiimsuse üheks tingimuseks). Ja nimelt — põhjendus, et “ma ei usu, et me oleksime emotsionaalselt valmis ja huvitatud nendesse gruppidesse jagunema” (kasutan siin Danieli tsitaati, mis ei pruugi päris täpne olla, aga näiteks kõlbab küll) kindlasti ei ole legitiimne. Mitte kellelgi ei ole õigust rääkida kogu rühma nimel, ning kindlasti ei saa keegi öelda, milleks teised valmis või huvitatud on, olgu siis emotsionaalselt või mõnel muul moel. Samuti ei pakkunud blokeerija välja ei omapoolset teemat, ega ka alternatiivset protsessi, kuidas selleni jõuda. Nii et kokkuvõtteks oleks siin olnud igati võimalik viidata protsessile ning break-out’iga edasi minna.

Samas on see kõik lõpuks ikkagi hõlbustaja otsus, kes võib valida just sellise tee, mis tema arvates kõige paremini tagab selle, et diskussioon oleks võimalikult kaasav. Nagu eilne vast aga demonstreeris, on siin tegu terve hulga erinevate muutujatega, mida selleks silmas pidada tuleb.

Veel ühe tähelepanekuna tahaks ma ära märkida seda, et vähemalt mina olin üllatunud sellest, kui hästi läksid käima needsamad kuulsad lehvivad sõrmed ja muud käemärgid. Kui alguses oli selgelt näha ebamugavust ja itsitamist, siis õhtu lõpuks tundus suurem osa saalist neid täiesti loomulikuna kasutavat ning mina kuulsin selles osas mitmeid sarnaselt väga positiivselt üllatunud märkusi. Iseenesest ju väike asi, aga oli huvitav näha, kuidas see paari tunniga ellu ärkas.

Lõpetuseks tahan omalt poolt veelkord tänada kõiki, kes kohale tulid ja veel eriti neid, kes lõpuni vastu pidasid. Loodetavalt leidis igaüks midagi, mille üle järele mõelda.

Muide, sel reedel sõidame Danieli ja Silveriga koos Pühajärvele, et püüda seal sama protsessi juba konkreetse probleemiga vastamisi seisva kogukonnaga üheskoos järele proovida.

  • Teilo Tõnn London

    Kuulsin, et üritust filmiti. Kas seda videot kusagil internetis ka vaadata saab?

  • Kadri Sundja

    Minul aga oleks huvi vaadata ka n-ö “näidisprotsessi”. Lihtsalt selle pärast, et lähemalt tööriistade ja organisatoorse osaga tutvuda, mitte et hiljem viidata, kuidas asjad “päriselt” käivad… Pärast võib teha ka nt mingi arutelu-analüüsi, et mis ei toiminud, mis publikule arusaamatu või imelik tundus jne… 

  • Elvar Ojar

    Üritus kui selline pakkus mulle huvi, ent paraku mitte sel määral, et oleksin ise kohale jõudnud. Põhimõtteliselt on küsimusele vastus ju olemas, konsensus on võimalik. Mis puutub protseduurireeglitesse, siis seda pole tingimata tarvis üks ühele #ows’ilt üle kopeerida; meie siin põhjamaal oleme harjunud mõndasid asju teisiti tegema, jätkem teemasse paindlikkust. Meenutaksin siin kasvõi Mõttetalguid.

    Üldiselt on hea meel, et ‘midagi liigub’, alge on olemas.

  • Sirje K

    Ei käinud üritusel (etendusel?), sorry.

    Aa tahtsin öelda, et konsensus ei ole ka poliitikas haruldane. Euroopa Vasakpartei juhatuses oli reegel, et otsuste vastuvõtmiseks peab konsensus olema. Näiteks üleeuroopalisse parteisse uute parteide vastuvõtmisel. sisuliselt tähendas see protsessi pikenemist. kõigepealt lükati keegi tagasi ja siis hakkas lobitöö. nende hulgas, kes polnud nõus ja ka sellega, kes ei sobinud. ise-enesest ka huvitav protsess, õpetas diplomaatia kõrgemat lendu, sest inimest (partei esindajat) ei saa ju mingi ähvardamise või negatiivsete võtetega “ära rääkida”.

    ise-enesest ma arvan, et konsensus on parem kui “enamus otsustab”, sest kui enamus otsustab, siis vähemus on kuri ja leiutab viise, kuidas ikka kunagi peale jääda. nii kanaliseerub ideede teostamise asemel kogu jõud võimuvõitlusesse.

  • Anonüümne

    Et siis sellel teemal, et “piinik vaikus” ja muu selline.
    No ja kui oleksidki inimesed tund aega punastades põrandale vaadanud? So what? Täiskasvanud inimesed, ise teavad mis teevad. ;)

    Ühesõnaga: eilsest ja tänasest artiklist jäi mulje, et justkui väga paljud muretsesid, et oi-oi-oi ja mis saab kui asi ei lähe nii nagu “peaks”. Kuidas siis “peaks” õigupoolest? Ma arvan, et seda, kuidas “korralikult” asju aetakse, on siin maal näha küll ja veel. Ja tulemuseks on täieline stagna ja mentaalne ummik.

    Nomaeitea. Mu meelest see asi esmaspäeval ju enam vähem täiesti edenes. Ma kujutan ette, et nii pool tosinat või tosin sihukest esmaspäevaõhtut ja asi hakkab minema täiesti.
    Võib-olla jah need pausid…break-out või lihtsalt suitsuruumis või peldikus ;) Et kui oleks selgelt välja kuulutatud 20 minutit vahepeal, et siis kodanikud  saaksid suvaliselt väiksemates rühmades mõne idee genereerida. Ja seda võiks olla isegi mitu korda. Aga see jah võib kusagil tualettruumi järjekorras isegi paremini toimida.

    Ja veel kord see “piinlikuse” teema. See oli minu jaoks ikka üllatav pisut. Kas siis keegi ei ole tõepoolest sattunud sihukesse kohta nagu grupiviisiline psühhoteraapia? Või vähemalt midagi kuulnud niisugusest asjast?
    Hüva. Ma võin kinnitada, et võib olla olukordi, kus on piinlikke situatsioone mitte tundide vaid päevade kaupa. ;) Ja põgeneda pole ka eriti kuhugi tegelikult. Kui sellega võrrelda siis olukorda, kus tekiks 5 minutit “piinlikku vaikust”… No uskuge mind, see ei ole asi, mille pärast muretseda. See läheb mööda. Ja konkreetses situatsioonis ei oleks see niikuinii saanud eriti kaua kesta, kuna baar oleks mingil ajal ilmselt kinni pandud niikuinii. ;)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Üritusest kirjutades oli vähemalt mulle väga oluline anda võimalikult täpselt edasi enda emotsioonide ja vaatluste rida nii nagu need sündisid, mitte kuidagi reklaamida seda, mida ma soovinuksin näha. Tähtis oli olla täpne ja võimalikult aus. Samas kui lugeda eilse postituse lõppu, siis sealt tulevad ka välja mitu tugevat ideed, mis olid minu jaoks vägagi olulised ja tegelikult üsna selles suunas, mida sa kirjeldad. 

  • Taivo Lints

    > “tegelikult meil korraks juba oli konsensus, või vähemalt midagi väga selle lähedast. See oli hetk, kus hõlbustajal oli võimalus öelda “hea küll, jaguneme nüüd 15 minutiks gruppidesse” — aga see hetk möödus, kui selle asemel otsustati võtta veel üks küsimus.”

    Tegelikult ei olnud konsensust — niimoodi lihtsalt tundus neile, kes olid gruppideks jagunemise poolt. Ja selle peale võtsidki sõna need, kes olid vastu. (mitte ei muutnud ajalise viite tõttu meelt, vaid lihtsalt tegid ennast rohkem nähtavaks-kuuldavaks, sest nende varasemaid märkusi ja sõrmed-allapoole lehvitamisi justnagu ei võetud arvesse — seega bloki kasutamised tulenesid pigem sellest, et madalama taseme mitterahulolu märke ei pandud lihtsalt tähele, ehk siis protseduurilised probleemid).

    Miks mina jagunemist sellel kujul, nagu ta algul plaanis oli (iga grupp arutab ja pakub x minuti pärast oma ÜHISE teema välja) ei toetanud, on see, et sisuliselt on tegu mittekonsensusliku otsustamise silma alt ära peitmisega. Samamoodi oleks võinud öelda, et väiksemateks gruppideks ei jagune, aga 30 minuti pärast peab tervel seltskonnal olema valitud üks teema, millega edasi minna. Ja see oleks juba rohkem ilmutatult problemaatiline — aga mis siis teeme, kui antud aja lõppedes ei ole teema suhtes konsensuseni jõudnud? Grupis oleks see probleem suurema tõenäosusega ära summutatud (stiilis “Aga meil kästi leida üks teema, valime nüüd kähku midagi ära, siis saab edasi mängida”). Grupiarutelu vastu iseenesest ei ole mul midagi, igati kasulik meetod teatud olukordades.

    Ühtlasi juhiksin tähelepanu, et minu mäletamist mööda avaldasin ettepaneku vormis oma vastuseisu rühmadeks jagunemisele ja pakkusin ka konkreetse alternatiivse protsessi teemade leidmiseks välja juba enne Taneli blokki, nii et selles mõttes võib öelda, et tal oli õigus küll rohkem kui ainult enda nimel sõna võtta.

    Aga kokkuvõttes olen igatahes väga rõõmus, et sain osaleda! Väga õpetlik kogemus. Tänud!

  • Anonüümne

    Nojah. Ega ma õieti muud ei tahtnudki öelda, et minu meelest oli asi sissejuhatuseks täiesti enam-vähem ja et minu poolest võiks jätkata umbes samas vaimus.
    Aga siis jah paistis mulle, et justkui oleks olnud probleem mõne asjaga, mis minu meelest jälle üldse probleem ei ole. Eks see paistis kohapeal ka pisut, mitte ainult siin postitustes.

    Hüva. Võib-olla on tõesti nii, et mulle mingid asjad ‘paistavad’. Ma tõesti ei oska öelda.
    Aga just selle ‘paistmisega’ seondub nüüd teine asi,mis minu meelest vist nagu pisut on probleem jälle.

    Selle asja nimi oleks siis ‘kontekst’. Ehk siis mulle ‘paistab’, et sellel üritusel oli justkui teatav ‘kontekst’ ikka ka. Kuigi võib muidugi olla, et ma eksin. ;)

    Ma vaatasin seda esmaspäevase ürituse kuulutust ja tõepoolest, seal on selle konteksti kohta tõesti vaid minimaalne vihje. Aga jälle need inimesed, kes siinset internetilehekülge viimasel ajal on lugenud … No minu meelest on ju kontekst selgelt teada. Et kas ma järsku mitte üle ei fantaseeri?

    Ühesõnaga: Minu meelest inspireeris selle ürituse ja teema ikka teatav taust. Seda ei saa vist ikka eitada. Ja konsensus on ikka teatav vahend, mida tarvitatakse siis teatavas kontekstis. Ja kontekst on selline, et Tarmo Jüristo nägi, kuidas konsensust tehakse (jajah – on vist niisugune väljend nagu consensus making – kui ma õigesti mäletan) seal New York City General Assamblel.

    Nii jah. Kui kuulutatakse välja üritus, kus harjutatakse noa ja kahvliga söömist, siis ma millegipäras eeldan, et taldrikul on ikka ka midagi. Mis seal siis niisama õhku segada. ;) Kuigi ma ei arva muidugi, et niisugune asi oleks lihtsalt tasuta lõuna, kus ennast täis puukida. Aga mingid asjad tuleneksid justkui automaatselt, sellest samast kontekstist.

    Ja nüüd ülalöeldu juurde tagasi tulles, kas ei tundu järsku, et konsensusega tegelemine kuidagi niisama, et see oleks nagu lauakommete harjutamine tühja taldriku taga?

    Hüva. See oli nüüd vihjamisi öeldud muidugi, aga las see siis pregu jääb nii. Ma tahtsin lihtsalt mainida, et minu jaoks on see kontekst nagu pisut oluline siiski. ;)

  • Peeter Jalakas

    olen enam-vähem eelpoolkirjutatuga ühte meelt. ka minu arvates oleks me pidanud selgemalt ajama liini, et “niimoodi see protsess ows-l toimis ja kas see meile ka sobib”, ning selgemalt sõnastama eesmärgi. praegu jäi hulk head inimlikku potentsiaali seepärast kasutamata, et paljud ei suutnud endale põhjendada, milles on nö hernes, et mille üle üldse arutelu käib. ning lahkusid. 
    nii et kui on järgmiste esmaspäevade kogunejaid, peaks ehk esmajoones selgeks tegema, milles on point – kas protseduurireeglite omandamises v miski akuutse probleemi lahendamises.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    siin on nüüd mõned väga head tähelepanekud, mida veidi lähemalt arutada.

    kõigepealt on muidugi õige märkus, et ei saa öelda “meil oli konsensus” enne, kui seda on kontrollitud ja tulemuseks on see, et keegi ei blokeeri. küll aga ei ole ma nõus sellega, et “varasemaid märkusi ei võetud arvesse” – selleni me ei jõudnud, et oleks selgunud kas võeti arvesse või ei, kuna kogu asi tardus bloki taha.

    eraldi tahaksin siin aga arutada just nimelt protsessi üle. nimelt tundub mulle, et konsensus on protsessi puhul asi, mida hõlbustaja abil otsitakse, mitte miski, mis peaks olema eelduseks protsessiga edasi minemisel. ehk siis: kui kerkib ettepanek, millele näib olevat lai toetus (nö. “rough consensus”), siis on hõlbustaja küll igati õigustatud sellega edasi minema – mõistagi kuulates ära vastuväited – et proovida, kas see tee aitab rühma tervikuna konsensusele lähemale või viib sellest kaugemale. see eeldab ühtlasi, et osalejad suuadavad ning soovivad eristada oma soove vajadustest (või nõudmistest). see, kui mulle isiklikult mingi konkreetne ettepanek või suund ei meeldi ei tohiks olla põhjuseks takistada kogu rühmal selle üle lähemalt arutamist ükskõik mis vormis või moel, mis suuremale osale kohane tundub (ja eriti vormis ja moel, mis varem on ühe võimalusena identifitseeritud ja kokku lepitud). isegi kui ma juhtumisi olen kindel, et see meetod mulle ei sobi, siis jääb mulle alati võimalus blokeerida peale seda, kui asi on järgi proovitud.

    teine asi, millega ma isiklikult ei taha nõustuda, on see, nagu oleks break-out “mittekonsensuslik” otsustamine. see on muide väga delikaatne teema, mille osas ka zuccotti pargis pikalt piike murti seoses “kõnekärajate” (spokescouncils) struktuurile üleminekuga, mis paljudele tundus samuti otsese ja vahetu konsensusdemokraatia printsiipidest möödahiilimisena (kui keegi soovib selle kohta lähemalt uurida, siis vastav ettepanek on leitav siit: http://www.nycga.net/spokes-council/). jah, ühtepidi võib asja näha nii, et gruppides on võimalus ettepanekuid “summutada” – teisalt aga võib ju seda vaadata kui võimalust arutletavate teemade koguarvu mitmekordistada. samuti jäävad väiksemates gruppides endiselt kehtima samad konsensuse otsimise printsiibid, kui suures rühmas – ning kokkuvõttes on õigus blokeerida kõigil endiselt alles. lihtsalt seda tuleks kasutada kui viimast ja meeleheitlikku võimalust, mitte kui vahendit protsessi kallutamiseks endale meeldivas suunas (või siis endale vastumeelsest suunast eemale).

    tanelil oleks kahtlemata olnud õigus teha viide a la “nagu eelkõneleja mainis”, aga mitte võtta kokku seda kas sina või keegi teine on millekski valmis või kuidas sa end tunned. ja kohe kindlasti mitte rääkida kogu grupi nimel – ning see on päris põhimõtteline printsiip.

  • Anonüümne

    Püüaks siis veel üht-teist öelda. Kuigi ega ma ise ka ei tea täpselt mida. Aga ma proovin vähemalt.

    Ühesõnaga: mulle tundub, et näiteks sellesama konsensusega, et selle puhul on teatav taustsüsteem ikka. See ei ole kahtlemata miski lambist värk.
    Ja konkreetselt siin ja praegu, Tallinna linnas, kui tuleb kokku hulk inimesi, siis on väga raske öelda, et kes ja kui palju nendest asjadest teab. Ja kui mõni teab rohkem ja mõni üldse mitte … no sellest ei ole ju katki midagi, aga sellega peaks arvestama ja see tekitab alguses segadust muidugi.

    Kõigepealt siis seda, et minu teada on vähemalt teatav seltskond seda konsensuse asja ikka aastakümneid üsna pidevalt harrastanud. Nimelt siis inimesed, kes korraldavad neid Rainbow Gatheringe. Ja mul on kangesti selline mulje, et New Yorgi ürituse ja Rainbow vahel on … ütleme, et mõningasi kokkupuutupunkte vähemalt. Selle Rainbow kohta saab lugeda siit. Ja loo lõpus on viide Nimani raamatule ka.

    Intervjuu Michael Nimanigahttp://vabameelne.wordpress.com/2011/05/07/intervjuu-michael-nimaniga/OK. Nii et konsensuse tegemine ei ole mingi haruldane asi. Ja see toimib kahtlemata. Probleemiks on vast niisuguse tehnoloogia puhul see, et kohati läheb kohutavalt palju aega. Aga on siiski leitud, et tulemus ja kogu protsess on seda aega väärt.Jajah. Ma lugesin siis näidet, et on küsimus, et millises osariigis järgmine aasta üleriigiline Rainbow Gathering korraldada ja siis nad jauravad selle ümber nädal aega enam-vähem ööpäeva ringselt. Konsensus ei ole meelakkumine.Ja siis on veel sellised asjad nagu pikaajalised konsensused. Ehk siis nagu tavaõigus või nii. Teatavad põhiprintsiibid.Näiteks see, et asi on anti-hierarhiline ja ilma juhtideta. See kehtib minu teada nii Rainbow puhul kui OWS-il.Nii et minu meelest on siis kõigepealt see, et on hulk inimesi, kes tahavad mingeid asju teha. Ja nad on kuidagi nõus siis mingite üldiste printsiipidega – sest muidu nad seal ju ei oleks/osaleks. Ja siis tehakse ettepanekuid ja püütakse leida KONSENSUSLIKULT mingi variant, millega kõik nõus oleksid.Hüva. Kujutame nüüd ette, et kohale imbuvad mingid kärsad – ükskõik, kas mundrites või ilma – kelle ainus eesmärk on üritus maha teha ja põhja lasta ja nii edasi. Kas nendega hakatakse konsensust otsima. Ma pisut ikka kahtlen selles.Nii et konsensus ei ole muidugi mingi imeasi. Sellel on kahtlemata omad piirid.

  • Anonüümne

    Linkide panemine on siin kuidagi komplitseeritud. Proovin selle uuesti panna.

    Intervjuu Michael Nimaniga

    http://vabameelne.wordpress.com/2011/05/07/intervjuu-michael-nimaniga/

  • Taivo Lints

    > “küll aga ei ole ma nõus sellega, et “varasemaid märkusi ei võetud arvesse” – selleni me ei jõudnud, et oleks selgunud kas võeti arvesse või ei, kuna kogu asi tardus bloki taha.”

    Seda peaks ilmselt video pealt üle kontrollima, aga minu mäletamist mööda jõudsime küll: tehti Temperature Check gruppideks jagunemise kohta, kus osad olid poolt, osad kahtleval seisukohal ja osad vastu, aga hõlbustaja ütles, et on konsensus, ja selle peale tuli blokk. Varasemate mittenõustumiste mittearvessevõtmise all mõtlesingi justnimelt konsensuse väljakuulutamist hoolimata osade vastuseisust. On tõenäoline, et hõlbustaja lihtsalt ei märganud Temp Check’i ajal kõiki sõrmi-seisukohti.

    > “teine asi, millega ma isiklikult ei taha nõustuda, on see, nagu oleks break-out “mittekonsensuslik” otsustamine.”

    Väiksemate grupiarutelude kui sellisega olen ma, nagu juba märkisin, igati nõus, aga potentsiaalne mittekonsensuslikkuse summutamise oht seisnes mitte grupiaruteludes endas, vaid etteantud ülesandes, et iga grupp peab lühikese aja jooksul kokku leppima ja välja pakkuma ühe teema. Kui see ülesanne natukene ümber sõnastada-täpsustada, siis kaob see oht ära. Ka Sinu viidatud spokes council’i kirjelduses on rõhk esmaspäevase ülesandega võrreldes vastupidine: “Spokes are responsible for communicating any diversity of sentiments that may exist within their group to the rest of the spokes council.”

    > “see, kui mulle isiklikult mingi konkreetne ettepanek või suund ei meeldi ei tohiks olla põhjuseks takistada kogu rühmal selle üle lähemalt arutamist ükskõik mis vormis või moel”

    Aga probleem oligi selles, et ei arutatud sisuliselt läbi ettepanekut gruppidesse jaguneda. Mulle tundub, et kui keegi on mõnele meetodile tõsiselt vastu, siis peaks vähemalt meetodi poolt- ja vastuargumendid sisuliselt läbi arutama ja siis otsustama, kas rakendada seda meetodit või leida mõni parem alternatiiv, mitte lihtsalt enamusega üle sõitma…

    Sellega olen nõus, et enamasti grupi nimel rääkida ei tohi. Küll aga tundub mulle, et võib esitada oma arvamuse grupi seisundi kohta sellistel juhtudel, kui grupi seisund on parajasti oluline. Ja antud olukorras ju just niimoodi oli: hõlbustaja ütles (põhimõtteliselt grupi nimel! :), et on üldine nõusolek gruppideks jaguneda, mille peale Tanel põhimõtteliselt ütles, et tema arvates ei ole. Ja kuigi formaalselt peaks olema grupi seisundist kõige parem ülevaade hõlbustajal, siis antud juhul oli see suure tõenäosusega Tanelil, sest hõlbustajad seisid rambivalguses poolringi keskel, pidid grupi nägemiseks 180 kraadi ringi vaatama, valgest hämara suunas, ise samal ajal tööpinges ja teiste tähelepanu all olles, samal ajal kui Tanel seisis külje peal eemal ja sai pidevalt rahulikult kogu grupi olekut jälgida. Nii et minu arvates oli Taneli arvamus õigustatud, küll aga oleks sinna jah kohe pidanud lisama, millistel tähelepanekutel see arvamus põhineb.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Hoi! Kuivõrd mul polnud võimalik sellele üritusele tulla, püüan ühele oma küsimusele vastuse saada nõnda viitega. Asi selles, et deliberatiivse demokraatia üle on ju arutletud mitukümmend aastat – Rorty, Habermas jne. Ja ka selle vastu on väidetud, üsna veenvalt ennekõike Chantal Mouffe ja Ernesto Laclau. Nemad väidavad, et deliberatsioon lõpeb paratamatult autoritaarsuses, sest ükski konsensus ei saa olla täielik. Sest identiteedid on a priori erinevad ja neist erinevustest lähtuvad vajadusi tuleks austada. Mouffe on pakkunud alternatiivse variandina välja nn agonistliku poliitika mõiste – mille eesmärk on vaadete ja identiteetide paljususe representeerimine (kõigil on õigus representatsiooniks) ja seejuures ei tohiks püüda neid erinevusi miski näilise konsensusega neutraliseerida. Selline teoreetiline positsioon, mis mulle üsna sümpaatne (hästi pannakse Habermas paika). Nüüd, mu küsimused on järgmised: esiteks,  kuivõrd need tänased ‘laagri-demokraatia’ vormid sellist ‘konflikti-vabadust’ tunnistavad? Teiseks, kuivõrd nende vormide loojad üldse antud pikkade filosoofia-traditsioonidega ja diskussioonidega suhestuvad? Või leiutatakse julgelt jalgratast?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Selles osas kui hästi või halvasti Mouffe Habermasi paika paneb on ilmselt erinevaid arvamusi – ja ka minul isiklikult on Mouffe-i agonistliku pluralismi osas terve hulk küsimusi ja kahtlusi, mida loodetavalt siis järgmisel suvel Tallinnas tema endaga arutada saab. Täpsemalt tundub mulle, et Mouffe vaatab (pol. teoreetikuna täiesti arusaadaval moel) demokraatiat eeskätt kui institutsiooni, mitte kui praktikat. Habermasi konkreetse deliberatiivse demokraatia nägemusega see tegelikult isegi haakub üsna hästi, aga #OWS-i konsensusprotsessi juured on pigem anarhismis, ning selle puhul on minu arust küll veidi kohatu erinevuste nivelleerimisest rääkida. Graeber on sel teemal mitmel pool kirjutanud, rõhutades, et konsensusprotsess praktikana lähtubki identiteetide ning vajaduste autonoomiast — niikaua, kui me leiame (või vähemalt püüame leida) lahendust, mis pakuks mõlemale sobiva lahenduse ühisele probleemile, siis on igaühe isiklikud motivatsioonid või eesmärgid vaid tema enda asi. Ehk siis, kui meil mõlemal oleks tunne, et me tahaks midagi ette võtta nt. kliimasoojenemise suhtes, siis ei oma mingit tähtsust see, kui sinule lähevad korda jääkarud ja minule hoopis Bangladeshi üleujutused. Muidugi, kui juhtumisi on nii, et sinu arvates on kliima liiga soe ja minu arvates liiga külm, siis on meil probleem. Aga seda probleemi ei lahenda ka agonistlik pluralism – in fact juhul, kui me konsensust leida ei suuda, siis de facto seal me lõpetamegi ja pole ka selles mingit tragöödiat.

    Kui nüüd konkreetsemalt #OWS-ist rääkida, siis suurem osa inimestest, kes seal igapäevaselt konsensusprotsessi kasutavad kahtlemata ei ole poliitilise filosoofia spetsialistid – sellega seoses meenub Barnett Newmani kuulus remark lindude ja ornitoloogia kohta :). Samas, kui jutt on facilitation workgroup-i inimestest, siis nemad jätsid küll vägagi kompetentse mulje. Ma küll konkreetselt Laclau ja Mouffe-i osas ei testinud, aga usun küll, et nad on selle kriitikaga kursis.

  • Tanel Tammet

    Kogu ettevõtmine oli väga tore ja õpetlik, aga eeskätt kui häppening, kus konsensusprotsess oli toimuva nimetajaks, mitte mingil moel aga sisuks, a la vaatajate initsiatiivile ehitatud etendus “lend kuule”.

    Reaalse konsensuprotsessi esimene eeltingimus on ühine eesmärk, mida meie üritusel ei olnud ega ilmselt saanudki hoobilt olla: kui mitte arvestada otsest ilmset eesmärki kujul “soov konsensusprotsessist rohkem teada”.

    Tagantjärele tarkusena oleks ehk olnud hea mõte selle otsese “rohkem teada soovi” juurde jäädagi, selmet hakata genereerima teemasid uueks aruteluks ja konsensusprotsessi läbimänguks. Arutelusid ju eriti keegi ei soovinudki pidada: soov uusi võimalikke teemasid genereerida domineeris täielikult ürituste ees väljapakutut arutama hakata.

    Kuivõrd köitvat ühist eesmärki ei õnnestunud kohapeal leiutada, siis jäi kogu edasine konsensusprotsess läbi proovimata. Selle asemel – vist ainsa korrana, kus konsensusprotsess korra materialiseeruda püüdis  – pakkus moderaator kiirkorras “konsensust” jaguneda gruppidesse, mille juures mul oli au täita improvisatsioonilis-rituaalset “blokeerija” rolli. Tõepoolest, asi oli väärt blokeerimist: rahva reaktsioonist oli eelnevalt selgelt näha, et konsensust ses küsimuses tegelikult ei ole, “fake konsenus” oleks olnud liigjõhker eneseiroonia, samuti oleks üritus lihtsalt enneaegselt laiali lagunenud. Paratamatult oli see blokeering ka hädavajalik rollitäitmine, et tegelikku põhiülesannet – osalejate soovi konsensusprotsessist rohkem teada – nö direct actioniga toetada: gruppidesse jagunemine oli reaalselt imelihtne, kuid konsensuslikult võimatu.

    Kogu see siinne jutt on tegelikult kantud veendumusest, et konsensusprotsessi temaatika ning sarnased töötoad ja kokkusaamised on väärt värk ja mõtet jätkamist.

    Asi muutuks aga palju huvitavamaks ja mõttekamaks, kui eelnevalt täita esimene eeltingimus: omada ühist eesmärki. Sõnastada igaks kokkusaamiseks eesmärk. See on raske ja riskantne, ebaõnnestunud valiku peale tuleb kohale vähe huvilisi. Õnnestunud valik võiks aga simulatsiooni reaalsuseks muuta.

  • Anonüümne

    TT: “Asi muutuks aga palju huvitavamaks ja mõttekamaks, kui eelnevalt täita esimene eeltingimus: omada ühist eesmärki.”

    Ma just veidi mõtisklesin ka selle peale.
    Ja kui nüüd lähtuda sellest minu eelnevast konteksti jutust…
    Kas me võime eeldada, et kokku tulnud inimestel oli ehk nii mõnelgi mingi idee, et mida ja kuidas võiks sellest tulla või oodata?
    Ja et kui uuesti kokku tullakse, et siis võib samuti midagi sellest eeldada?
    Ma julgeks oletada, et nii see võiks ehk olla.

    No nõnda. Ja siis ongi võimalus kasutada ühte teist võtet, mida nimetatakse visiooniring. Või umbes nii.
    Et kõik, kellel soovi, püüavad siis sõnastada, et mida nad selliselt ettevõtmiselt ootaksid või lihtalt, mida nende arvates oleks huvitav ja vajalik teha. Loomulikult siis jälle antud konteksti ja konjunktuuri ja loogilisi võimalusi arvestades. Vähemalt mõneti.

    Kui mingeid selgeid vastuväiteid ei ole, siis minu meelest oleks niisugune visiooniring üheks võimaluseks, kuidas edasi minna ja mida võiks järgmine kord proovida näiteks.

  • Sirje K

    EBS-s oli psühholoogia aine piires praktiline grupitöö proovimine. see oli esimene kord, kui ma sain päriselt aru, mida tähendab grupi sees ühise “jah” sõna saamine. (grupile anti mingi suvaline ülesanne, mis tuli koos lahendada ja millel sai olla mitu vastust, grupp pidi esitlema vastuse, millega kõik grupi liikmed täiesti nõus olid).

    alati tekivad, ka ajutises grupis, erinevat tüüpi liidrid, kes oskavad oma arvamuse väga kenasti teistele selgeks teha. enda arvates. liidrid lahendasid ülesande kiirelt ära ja olid omavahel vastusega rahul. tegelik grupi liikmete arvamus selgus alles siis, kui kõik, igaüks, PEAB oma arvamuse välja ütlema. Siis (juhul kui on tegemist olukorraga, kus inimestel pole midagi karta) selgub, et need, kes olid suurema osa ajast vait, omasid oma arvamust küll ja see erines üldisest arvamusest, aga nad ei tahtnud vaielda.

    minu kogemuse järgi eestlased üldjuhul kardavad vaidlemist, sest nad ei oska seda ja peavad igasugust eriarvamuste vahetamist vaidlemiseks. tihtipeale võrdub eestlasele vaidlemine kaklusega…

    konsensus siiski tähendab, et kõik osapooled saavad ilma mingi sundimiseta “jah” öelda. kuidas tulemus saavutatakse, on tehnika küsimus. võimalik, et saab kasutada vahendajaid, kui on tegemist väga suurte massidega. kuid väiksemateks gruppideks jagamine ja gruppide jaotamine omakorda gruppideks, võiks tulemusele positiivselt mõjuda.

    autokraatias ütlevad ka kõik “jah”, aga mina ei taha seda jah-i konsensuseks pidada.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    tegelikult ma ise arvaks, et meil ei ole mingit suurt vajadust hakata eraldi selleks mingit teemat välja nuputama, et me just selle grupida saaks midagi koos konsensuslikult otsustada – see kõlab minule küll väga vankri hobuse ette rakendamise moodi. ma usun, et vast tõesti kõigil meist on oma igapäevases elus ja toimetamises kokkupuutumist olukordadega, kus me peame lahendama mingeid probleeme teiste inimestega koos – ja vast võikski proovida just sellisel moel üht-teist esmaspäeval katsetatust rakendada?

    ja siis võiks olla tore näiteks kogemusi vahetada või omavahel arutada, mis juhtus, mis töötas ja mis mitte jne?

  • Anonüümne

    Njah. Aga siis see ‘kontekst’? Kuidas siis sellega jääks? Ja tekib küsimus – vähemalt minul küll – et miks me siis üldse kogunesime sinna?
    Ja mulle tundub siiski, et niisugune küsimus võib tekkida nii mõnelgi esmaspäevasel osalejal. Või õigupoolest oli esmaspäeval kohati isegi kuulda niisugust asja.