Kolm mõtet Prantsusmaa presidendivalimiste asjus


Algava nädala pühapäeval, 6. mail, ristavad Prantsusmaal piigid François Hollande ja Nicolas Sarkozy ning prantslased valivad riigi järgmise presidendi. Väga oluline sündmus ja seda mitte ainult Prantsusmaa jaoks, vaid ka Euroopa jaoks laiemalt. Toon välja kolm punkti, mida siin oluliseks peaksin.

1. Äärmuste tõus

Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.

Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.

Olen mõnda aega arvanud, et 2008. aastal alanud kriisi üheks järelmõjuks on natsionalismi ja protektsionismi laiem levik. Uus normaalsus toob kaasa ka mõnevõrra väiksema majanduse ning riikide valmisolek sellega leppida on väike – proovitakse teiste arvelt enda suppi paksemaks saada. Väga halvad trendid, sest majanduslikult kokkuvõttes sellest võitjaid ei ole. Ka II Maailmasõjale eelnenud globaalne Suur Depressioon oli võimendatud sellest, et riigid hakkasid kriisi järel protektsionismile rõhuma. Ja see ei ole ainult Euroopa temaatika, ka USA-Hiina suhetes näeme ilmselt protektsionismi tõusu.

Natsionalismi ja protektsionismi ilminguid on paraku näha ka Prantsusmaal. Termin degbloaliseerumine (pr. k. démondialisation) on üha sagedamini meedias kasutusel. Kriisile eelnenud buumi ajal toodi Lääne-Euroopasse palju välistööjõudu odavamat tööd tegema ning nüüd on Euroopas tööpuudus kerkinud üle 10% taseme ning paljud need töökäed nüüd üle jäänud. Kuid need immigrandid loevad ka ennast juba Prantsusmaa täieõiguslikeks kodanikeks ning seega on tekkinud üha rohkem pinget “põlispranstlastega”. Selle üheks ilminguks on ka paremäärmuslaste kõrge häältesaak. Nii Sarkozy kui Hollande on viimastel nädalatel rõhutanud, et tahavad vähendada immirgrantide osakaalu. Igatahes on see väga oluline (ohu)trend, millel silm peal hoida nii Euroopas, kui ka maailmas laiemalt. Sest paraku paistab, et need trendid jätkavad arenemist.

2. Saksamaa ja Prantsusmaa suhted

Üks oluline osa Hollande’i platvormist on senisest suurem vastandumine Euroopale. Hollande on rääkinud kavast vaidlustada 2011. aastal sõlmitud Euroopa fiskaalleppe ning ka Saksamaa poolt veetavat suunda, mille eesmärgiks on riigieelarved tasakaalu saada. Seega, üheks olulisemaks küsimuseks praeguste valimiste raames on see, milline on Prantsusmaa roll Euroopas ning milliseid edasisi trajektoore riik eelistaks. Euroopas on võlakriisi tõttu praegu suurte muutuste aeg ning kahe suure (Saksamaa ja Prantsusmaa) otsused on väga olulised edasise kulgemise suhtes.

Võib täna juba väita, et sõltumata sellest, kumb kandidaat võidab, on Saksamaa-Prantsusmaa suhted muutumas keerulisemaks. Hollande võitis alguses tugevalt hääli Euroopa ning ka Saksamaa vastaste kommentaaridega ning selle tasakaalustamiseks muutis ka Sarkozy oma kommentaare kriitilisemaks. Hollande’i kommentaar “Saksamaa ei pea tegema kõiki otsuseid Euroopa suhtes” viitab ka tema soovile Prantsumaa rolli tõsta. Merkel vastas eelmisel nädalal terava kriitikaga Hollande’i arvamuste suhtes. Äärmuslaste kõrge häältesaak presidendivalimiste esimeses voorus tõi kaasa ka paraku selle, et Sarkozy-Hollande võidu teises voorus otsustab suuresti see, kumb suudab äärtest rohkem hääli endale võtta. Seetõttu oleme ka veelgi radikaalsemaid arvamusi kuulnud.

Raske uskuda, et Hollande kavatseks kogu Euroopa kriitika võidu korral ka praktikas ära rakendada (osaliselt see siiski häältenoppimine), kuid mingis osas saabub see siiski. Samuti on vähetõenäoline, et Sarkozy ja Merkel saavad jätkata oma väga sõbralikku suhet, mis oli enne valimisi – Sarkozy peab valijatele lubadusi täitma ning sakslased on ka Sarkozy viimaste kommentaaride järel ilmselt skeptilisemaks muutumas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hollande’i võit oleks negatiivne ka Euroopa ühtsuse suhtes – Saksamaa ja Prantsusmaa koostöö muutuks raskemaks ning koos sellega ka Euroopa lahenduste otsimine.

3. Vastandumine kärpimisele

Üks teema mis mulle majanduslikult muret teeb – Lääne-Euroopa elab täna üle oma võimete (suurelt miinuses riigieelarved) ning valmisolek kärbeteks on valijate poolt väga napp. Seega näiteks Hollande’i lubadused kärpeid vähendada on talle toetavaid hääli toonud.

Kui Prantsusmaad majanduslikult vaadata, siis mu meelest täna on üks suuremaid probleeme seal paindumatu tööturg ning riigi kõrged sotsiaalsed kulutused. Prantsuse riigi kulude osakaal on 56% SKP-st, suurim euroliidus. Seetõttu on Prantsusmaa ka maailmas täna nõrgema konkurentsivõimega kui näiteks Saksamaa ning ma hindaksin ka nende majanduslikku perspektiivi viie aasta lõikes Saksamaa omast nõrgemaks. Saksamaa töötusemäär on 6,3% ja Prantsusmaal 9,7%, sakslased töötavad aastas rohkem tunde ning lähevad hiljem pensionile. Seega majanduslikult vaadates peavad prantslased hakkama lihtsalt tööd tegema, kuid loomulikult ei saa see praegusel ajal olema ühegi poliitiku valimisloosungiks.

Euroopa võlakriis on paraku näidanud, et vajalikke kärpeid hakatakse alles siis tegema, kui maja äärest juba põleb. Kehtib nii Kreeka puhul, kui ka viimasena kerkinud Hispaania ja Itaalia puhul. Kui Euroopa võlakriis natuke järgi annab (viimase nelja kuu teema), siis kohe väheneb ka valmisolek kärpida. Viimaste kuude uudised on toonud taas juttu, et kärpmine on halb, kuid praktikas mu meelest on see siiski kõige mõistlikum viis konkurentsivõime taastamiseks.

Kui me vaatame Kreekat, siis nende puhul hakati ka kärpima alles siis kui sunniti ning liiga hilja reageerimine tõi kaasa selle, et riik on tänaseks täies mahus sõltumas välislaenajate toetusest. Kreeka on väike, nende jaoks rahade leidmine oli tehtav. Hispaania ja Itaalia mahud on juba väga palju suuremad ning nende päästepaketid oleks juba Euroopa jõuvarude piiri peal. Kuid kui Prantsusmaa ei tegele täna oma probleemidega ning suuremalt hakkab reformima alles siis kui maja põleb, siis on see juba Euroopa jaoks katastroof, sest Prantsusmaa päästmiseks raha enam ei jaguks. Seega oleks Euroopa jaoks väga oluline, et Prantsusmaa jätkaks reformide ja riigieelarve tasakaalustamisega, kuid valimiste ümber toimuv on selles suhtes murettekitav – keskmine valija ei mõista riske, mis selle tegevuse edasilükkamine kaasa toob. Nii et siin on kasvanud risk, et valimiste järel teeb Prantsumaa nende protsessidega hoopis sammu tagasi. Hollande’i võidu puhul päris suure sammu.

Kokkuvõte

Viimased küsitlused näitavad, et Hollande juhib nädal enne valimisi 54% / 46% Sarkozy vastu. See on päris suur vahe ning Hollande on praegu selgelt suurema võidu tõenäosusega. Enne valimisi on veel olulise mõjuga neljapäeval toimuv teledebatt, kus suurema kogemusega ja karismaatilisemal Sarkozyl on mõningane eelis üsna halli Hollande’i ees. Pühapäeval saabuv Prantsusmaa valik muudab kindlasti Euroopa tasakaalu, küsimus on: millises ulatuses? Ma arvan, et Hollande’i võidu korral jääks Prantsumaa aasta jooksul oma tugevast riigireitingust (AAA) ilma. Ja see muudaks täna kestvat Euroopa võlakriisi veelgi pikemaks.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    pakun mõned repliigid juurde.

    1. 24h uudistsükli ajastul, kus poliitikud peavad pilti saamiseks pilduma 140 tähemärgiseid soundbaite, on valimiskampaania (kuigi tänapäeva poliitikas eelnimetatud põhjusel räägitakse ka igavesest valimiskampaaniast) õnneks siiski ebareaalne peegeldus poliitikute ja parteide tegelikest plaanidest. Nii võib  ilmselt ka Hr Hollande’i programmi kõvasti veega lahjendada. Kui absinti on suhkru ja veega juues hea 3 korda alla lahjendada, siis Hollande’i programmi osas ma vähemaga ei piirduks. Mida ma öelda tahan – rahvaparteide poliitika on nagunii tsentris enamuses küsimustest ning praktiline valitsemine on suur kompromiss. Kampaania ajal on vaja üleskütta baasi, et need valimispäeval jalad alla võtaks. 

    2. Le Pen teeb küll head tulemust, aga meenutame, et ta isa sai üle-eelmistel valimistel 2. vooru. Äärmuste tõus ei ole selles mõttes, vähemalt valimistulemustest rääkimise kontekstis, midagi uut. Noor Le Pen teise vooru ei saa ja seekord on valimiste fookuses siiski tsentrikandidaadid. Jällegi, aktiivse valija (kellel on väljakujunenud, tugevad seisukohad – need on tihti peale tsentrist kaugemalasuvad) väljapeksmiseks apelleeritakse neile ka keskmisest äärmuslikemate sõnumitega, mis enamasti taas praktilise poliitika käigus lahjenevad. 

    3. Hollande, vaatamata oma (minu perspektiivist vaadatuna) ebameeldivale poliitilisele platvormile, pole mingi ekstremist. Osa Prantsusmaa poliitilisest eliidist aastakümneid – samad koolid, samad härrasmeesteklubid, samad sõbrad, poliitilised võimuperekonnad. Ikka seesama tsenter. Eelmine sotside kandidaat oli tema toonane naine. Sellised mehed ei korralda revolutsioone, ega keera järsult paremale ega vasakule. 

    Kuid kõige olulisem, Kristjan Lepiku üldine hinnang Hollande’ile, on paraku õige. Nagu istuva juhi vastu kandideerimisel on juba maailmas tavaks saanud, on tema kõige olulisem sõnum see, et ta pole Sarkozy. Sellest peaks targa valija jaoks väheks jääma. Problemaatiline on siin lihtsalt see, et ka Sarko on vaid vahel harva suutnud olla midagi enamat, kui tülgastava iseloomuga ja kohati labanegi, populist.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Min vaatan mõningaid asju teise nurga alt…

    – radikaalsete kandidaatide minimaalne tõus (äärmuslus, khmm, 18% häältest, kas see ikka on päriselt äärmus?). Tegelikult ei ole Sarkozy ja Hollande liiga erinevad kandidaadid ja kindlasti on mõlemad “süsteemi” kandidaadid, kumbki ei pakkunud väga selgeid vastuseid ja programme uueks käitumiseks. Siin oleks kõigil, kellel on mingid vastused, väga palju mänguruumi, vähemalt teise vooru jõudmise ruumi küll. See, et nii Le Pen kui Melenchon ei jõudnud, tähendab, et nad ei esinenud küllalt usutavalt. Melenchoni mitteusutavus on mõnes mõttes selge, ta ei tundunud ise ka päriselt oma programmi uskuvat, Le Peni puhul keerulisem. Kaldun arvama, et see, et häältpiir jäi kuhugi 18% kanti näitab lihtsalt seda, et prantslased ei ole fašistid ning isegi protesti-süsteemilagundamishäältega talle häält ei anna. Aga jätkuvalt: väga huvitav ja informatiivne on see, miks radikaalsed kandidaadid nii vähe hääli said.

    – Hollande’i deglobaliseerumine, mulle näib, avaldub kõige enam välispoliitikas: kindlasti ei saa Merkel arvestada tugeva Prantsusmaa toetusega (aga kui Saksa valimised mööduvad, eks näis, mis sealt tuleb) ja kindlasti on Prantsusmaalt oodata suuremat vastukaalu USA erinevatele poliitikatele. Immigratsiooni osas on Hollande ütelnud pigem, et “kvoodid tuleb iga-aastaselt üle vaadata ja parlamendis kinnitada” ning “individuaalsed amnestiad”. See eristab Sarkozyst selles mõttes, et ilmselt saadetakse vähem inimesi välja ning Schengenist loobumise argumneti kasutatakse vähem, kui tööandjate lobby odava tööjõu vajadusel jääb ikka oluliseks faktoriks. Seega, pigem on Hollande’lt oodata suhtleiselt liberaalset immigratsioonipoliitikat. Mis puutub “kärpimisse”, siis mehelt, kelle meeskond seab eeskujuks Montit, ei ole küll mingit kasinuspoliitika muutust oodata. Ka Hollande on seadnud eesmärgiks eelarvetasakaalu, ma arvan, et ta praeguseid põhimõtteid suurt ümber ei vaata, lisab lihtsalt mõned mõned dekoratiivsed muutused (Tobin tax, töönädala astmeline, aeglane ja kategooriatest sõltuv pikendamine vms).

    Eelarvetasakaalu ja kärpimiste vajalikkuse ja mõju suhtes jään ma ka eriarvamusele, aga see pole see diskussioon :) Samas, kummaltki kandidaadilt ei ole eriti näha mingeid majanduskasvule orienteeritud poliitikaid peale lootuse, et kui ümber lõkke laulda kasva-kasva-majandus, siis äkki läheb paremaks.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Andreas, tänud kommentaaride eest, mõned mõtted lisaks:

    – Nõus, et Hollande on ilmselt osa oma valimislubadustest sunnitud ära sööma (ilmselt küll koos hea veiniga). Kuid on liikunud ka arvamusi, et see ei ole niisama lihtne – tal on partei sees väga tugevat veendumust, et need sammud tuleb teha. Seega valimislubaduste söömisel on tal vaja lisaks rahva arvamusele ka parteisisese arvamusega vaja maadelda. Peale valimisi kindlasti huvitav/oluline jälgida, kui palju neist lubadustest teostub.

    – Le Pen seeniori edu taga oli 2002.a. ka see, et puudus tugev teine kandidaat – ta võttis esimeses voorus 16,8% häältest ehk vähem kui tütar täna. Ja siis tundub, et prantslased ise ehmatasid ka ta edust ära, Chirac võitis teises voorus 82%/18%. Täna sellist ehmatust tundub Prantsusmaal vähem ning kokku võtsid äärmuslased ikkagi kolmandiku häältest, see on tunduvalt rohkem kui viimastel kordadel. Kuid see kindlasti ei ole ainult Prantsusmaa teema, vaid kogu Euroopa teema. Silmas tasub pidada ka samal päeval toimuvad Kreeka parlamendivalimised, kus vasakäärmuslased teevad ilmselt tugeva tulemuse.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Oudekki,

    Ma vihikuserva peal veidi arvutasin ja kuigi eraldi küsimus, kuhu äärmusluse piir tõmmata, siis sarnast joont hoides võib öelda, et Prantsusmaa presidendivalimiste raames on äärmuslased viimastel kordadel võtnud hääli selliselt: 
    2002.a. 24%2007.a. 20%2012.a. 31%Seega numbrid justkui kinnitavad, et äärmuste toetus on kasvanud.

    Kuid sellega täitsa nõus, et laiemas vaates on Sarkozy ja Hollande’i platvormid sarnased (sellele ka viitasin), kuid praeguse Euroopa võlakriisi ajal on ehk ka tundlikkus kõrgem – ka mõõdukad muutused võivad suurema mõjuga olla tavapärasest keskkonnast. Eelarve tasakaal ja kärpimine – ka Prantsusmaa puhul oluline, kuid laiemalt see on tõesti eraldi teema, ma üritasin seda ka mitte liiga palju sisse tuua – see kipub praegusel ajal muudest teemadest kohe üle sõitma.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Kristjan, minu osutus ei ole mitte see, kas radikaalid said rohkem hääli või mitte (muidugi said), aga minu küsimus on see, miks see tõus on nii väike. Praegu on selgelt segaduse ja kriisi olukord, kus selgelt on enamus rahvast nõus, et “tuleb teha mingeid muutusi” – seega kõige raskem on konservatiividel ja kõige kergem radikaalidel. Võimaluse mõttes oli nii Le Penil kui Melenchonil šanss võita, aga neil ei õnnestunud isegi mitte pääseda teise vooru. Miks?

  • Raivo Hool

    Mul on kaks ääremärkust.

    Front National on minu arvates suure osa oma hambaid minetanud ning on nüüdseks vaid parempopulistlik, mitte teab mis äärmuslik erakond. Ses mõttes, et kui nende programm on äärmuslik, siis kuhu liigitada kas või meie enda Iseseisvuspartei või Nõmme Valitsus? FN on ikkagi süsteemi osa, mitte ei ürita seda revolutsiooni teel lammutada, ning Marine on oma isa varasemat tulist retoorikat ikka kõvasti keskpõrandale meele järele olemiseks tuuninud.

    Prantslaste ja sakslaste töötunnid: OECD statistika andmeil töötavad prantslased aastas nii 100–150 tundi rohkem kui sakslased. Vt ka http://stats.oecd.org/Index.aspx?DatasetCode=ANHRS. (Kreeklased töötavad veel rohkem.) Küsimus on pisut vast selles, millistes sektorites töötatakse ja mida seal tehakse. Ka pensioniiga hakkas Sarkozy otsast tõstma, kuid milleni see viis, võisime lehest lugeda ja telekast näha. (On küll väga võimalik, et prantslased läksid tänavaile meelt avaldama mitte tingimata selle reformi vastu, mille vajalikkus on niigi enamikule vast selge, vaid Sarkozy autoritaarse juhtimisstiili ja ebasümpaatse isiksuse vastu.) Huvitav, kas Hollande odava menu võitmiseks selle reformi tõesti tühistaks.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    siin diskussioonis on nüüd segunenud kaks määratlust – äärmuslus ja radikaalsus – millel on küll kindlasti teatav ühisosa, aga mis siiski pole päris samad asjad. tõesti, nagu oudekki ära märkis – kui mingi poliitiline jõud võtab ligi viiendiku kõigist häältest (meenutuseks: 2011 a. riigikogu valimistel sai IRL 20.5% ja SDE 17.1% häältest), siis on seda veidi keeruline “äärmusena” käsitleda. selliselt mõistetuna eeldab “äärmus” mingit staatilist ja stabiilset poliitilist tsentrit, mille suhtes erinevad parteid ja jõud paigutuvad – ja vähemalt mina olen isiklikult küll väga skeptiline selles osas, kas poliitikas sellist archimedese punkti kuskilt võtta on.

    mulle tundub, et seda, millele kristjan viitas kui “äärmusluse tõusule” on tabavam kirjeldada kui “poliitika radikaliseerumist” – ning see leiab aset põhimõtteliselt üle kogu poliitilise spektri. radikaliseeruvad mitte ainult ääred, vaid ka kese. ja võibolla on just siin peidus vastus ka oudekki viimasele “miks”-küsimusele.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    kui radikaliseerumine vs äärmuslus keskustelu käsitleda nii, nagu Tarmo Jüristo seda teeb, siis tekib mul küsimus, millest me õieti räägime (st mis on probleem või trend, muutus). Kas radikaalne on meetod/vorm? Sest kindlasti ei ole tsentriparteide puhul radikaliseerunud ju sisu, mis asub endiselt seal, kus alati – tsentris, keskklassi lastega valija juures. Tulemus on see, et sõltumata valimistulemusest, võimukeskme nihkumisest sutsu paremale või vasakule, ei leia aset mingeid ühiskondlikke muutusi (ümberjagamises, prevaleerivates väärtushinnangutes vm). Tormiline vorm asendab vajadust sisulise muutuse järele, heaolumalmivaluvormist ei suudeta end välja lõhkuda ja tuliseid arutelusid peetakse endiselt samas kookonis. Ja küllap ongi hea, et vaidlused käivad endiselt tsentris nüansside ümber, sest tsentrist välja murdes, filosoofiate või ideoloogiateni jõudes, on alati järgnenud laibarada. Sest nii minu kui ka nt Oudekki või Tarmo Jüristo puhtalt ideoloogiliselt positsioonid võivad olla kaunikesti üksteist välistavad. 

    Aga igavesti see rahu aeg kesta tõenäoliselt ei saa. Mõne suure heaoluriigi pankrot varem või hiljem annab tulele piisavalt hagu.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hm, kui ma õigesti aru saan, siis sellele tuleks küll vastu vaielda. Lastega keskklassi pered on vägagi hea sisulise radikaliseerumise taimelava, kuna neil on väga selge turvalisuse agenda, millele on võimalik ehitada põhimõtteliselt ükskõik kui radikaalset poliitikat (nii sisulist, kui vormilist). Või kui ma valesti aru sain, siis seleta lihtsalt üle, mille pärast sa lastega keskklassi valija tsentrisse panid?

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    jah, tegelikult see ongi vastuoluline teema. Nt USA kohta olen lugenud uuringuid, et tsenter on selles mõttes killustumas ja erinevalt ortodokssest käsitlusest, mille kohaselt on see stabiilne, on nüüd tsenter ise võrdlemisi radikaalne (st keskmisest tugevamate veendumustega mingitel kindlatel teemadel, mis samas ei haaku nn parem-vasak suurte rahvaerakondade põhipositsioonidega. St tsenter ei ole parema ja vasaku serva vahel, keskel, vaid leviteerib poliitika kohal/all/kõrval/kusagil – ning see ei ole ka sotsiaaldemograafiliselt üheselt defineeritav, vaid just võrdlemisi killustunud, ühisosata Tsentri all mõtlesin mina pigem mitte parema ja vasaku tiiva vahel olevat valijaprofiili, vaid kvantitatiivselt kõige suuremat ja aktiivsemat valijarühma, kelleks on sotsiaalselt stabiilne, immobiilne, end riigiga mingil moel identifitseeriv, pereüksus. Materiaalses mõttes keskklass on keskmiselt kuni kaks korda aktiivsem valija kui väga vaene või rikas; stabiilselt kõrgeim osalusprotsent (st pidevalt poliitilises süsteemis toimetav, sõltumata sellest kas valimistesl on väljas mõni uus poliitiline protestierakond või uus seltskon) keskealine või hiliskeskealine, keskhariduse või mingi kõrgharidusega valija. See sotsiaaldemograafiline grupp on enamasti väljakujunenud poliitiliste eelistustega ja annabki selle 65-70% valimistulemusest, mida võib ka poliitilist järjepidevust andvaks nimetada.
    Aga ma opereerin nii öelda mälestuste/sisetunde baasil. Siin on hetkel aktiivselt riigiteadusi uurivaid kommentaatoreid (Oudekki), võin vabalt rängalt eksida. 

    edit: ja et su küsimusega kuidagigi haakuda, siis ma vastan, et jah, seda poliitilist tsentrit eriti naljalt ei radikaliseeri – neil pole mitte ainult midagi võita, vaid ka palju kaotada. Lapsed-lähedussuhted, kodu, argised mured. Või mida sa mõtlesid radikaalsete turvalisuspoliitikate all – kas midagi sellist, kus millestki keskklass loobuma ei pea?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ok, saan aru. Ääremärkusena – see on ka päris ideoloogiline definitsioon, mis näeb ühte klassi stabiilsuse või poliitilise süsteemi elujõu allikana ning enamasti toob see mingi jama kaela. Värske näide sealtsamast USA-st, kuidas turvalisuse, terrorismivastase võitluse ja laste kaitsmise nimel on võimalik vastu võtta üsna radikaalseid eelnõusid:

    http://www.techdirt.com/articles/20120426/14505718671/insanity-cispa-just-got-way-worse-then-passed-rushed-vote.shtml

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    praegu pole võimalik pikemalt vastata, märgin vaid ära, et ajaloost – ja sugugi mitte väga kaugest ajaloost – on leida päris mitmeid näiteid sellest, kuidas lastega keskklassi radikaliseerida saab (selle kohta on ju ka termin radical middle või radical center). veelgi enam, mulle tundub, et sedasama tendentsi on olnud võimalik täheldada ka eestis.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    jah, ega ma vaidlema ei kipugi, küllap nii on – aga seni lihtsalt mitte. 

  • Marek Tamm

    Asjalik analüüs. Lisan aga samuti kolm märkust kolmele märkusele:
    1) Jah, see “äärmuste tõus” pole kõige parem kujund, pigem eelistaksin minagi rääkida poliitmaastiku radikaliseerumisest, kusjuures siin on huvitav mitte üksnes Rahvus- ja Vasakrinde hea tulemus, vaid seegi, kuidas ca 1% toetusega presidendikandidaadid (eriti Fordi autotehase töötaja Philippe Poutou) suutsid valimisdebatis kahele liidrile oma agendat edukalt peale suruda. Protektsionismi ja natsionalismi tõusu ma samuti ei diagnoosiks, sest need mõlemad on prantsuse poliitikaelu traditsioonilised kaaslased. Vähemalt, kui me räägime majanduspoliitikast. Immigratsioonidiskursuse karmistumine on aga tõepoolest uus nähtus, ent eks sellel ole oma selged sotsiaalsed juured.
    2) Ei ennusta, et Hollande’i ajal halveneksid Prantsusmaa suhted Saksamaaga. Esiteks on Holland korduvalt toonitanud, et kui tema saab presidendiks, siis on head suhted Saksamaaga üks tema välispoliitilisi prioriteete. Praegune saksavastane retoorika on pigem suunatud Merkeli kui Sarkozy toetaja pihta (pole juhuslik seegi, et kui Holland palus kampaania ajal Merkelilt audientsi, siis sai ta korvi). Kui valimisdebatt läbi, siis ennustan kiiret Merkollande’i sündi (isegi kui poliitilise maailmavaate erinevus ei võimalda ehk päris varasema läheduse jätkumist).
    3) Holland on lubanud riigieelarve oma valitsemisaja lõpuks tasakaalu saada. Kuid selle peale ma ise ka ei panustaks, sest kärpimisvajadusest on selles valimiskampaanias räägitud minimaalselt. Hiiglaslik riigiaparaat, suur ja helde meditsiinisüsteem, ajale jalgu jäänud hariduskorraldus — need on kõik suured ja tõsised väljakutsed, millega toimetulek on Prantsusmaa tuleviku võtmeküsimus. Valimistel on nende probleemide üle aga debateeritud kaunis mõõdukalt. Jah, üleüldse kurdavad mu prantsuse sõbrad, et nii hambutut ja ideedevaest valimisdebatti nad ei mäletagi…

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Selgitan veidi “äärmuste tõusu” taga olnud mõtteid. Politoloogiaga akadeemilised kokkupuuted napid, seega vabandan ette kui teoreetiliselt siin terminitega puusse panen.

    Mu meelest on Lääne-Euroopas kujunenud üsnagi stabiilne poliitilne keskkond (kui võtame viimased 30 aastat), parem- ja vasakpoolsemad valitsused küll vahetuvad ja riigiti oldud ühele või teisele poole kaldu, kuid olgem ausad – enamus toimetamist toimub seal tsentri ümber. Kui me kasvõi USA võtame, siis täna on seal demokraatide vasakpoolsus ja vabariiklaste parempoolsus ikkagi suuresti müüt, valitsemised on ülimalt sarnased. 

    Seega mina nimetaks äärmusteks poliitilisi lähenemisi, mis olemasolevat Lääne-Euroopa poliitsüsteemi tuntavalt muudaks. Nii Le Pen kui ka Mélenchon lähevad selgelt mu meelest sinna alla. Ja kui ma räägin äärmustest, siis mõtlen seda viimaste aastakümnete poliitilise süsteemi suhtes. Kui Le Pen või Mélenchon saaks võimule, siis ma nimetaks neid jätkuvalt äärmusteks. 

  • alanrein

    Levinud keelekasutuses on äärmusluse ja radikaalsuse piirid piisavalt ebaselged ja tegemist on paraku sildistamisega. Memokraadis on mitu korda jutuks olnud sildistamisest poliitikas ja sildistamiseks jääb see ka siis kui jutt käib rääkijale ‘mittemeeldivatest’ poliitilistest vooludest. Tegemist on üsna kuratliku versiooniga sildistamisest, kus politoloogilised terminid on hinnangutest laetuna ujunud poliitilisse retoorikasse ja muu sõnavara puudub. Ideaalis soovitaks neid üldse mitte kasutada. ‘Peavoolust erinev’ või ‘vastaskandidaat’ oleks piisav. Prantslased ei ole fašistid ja ka nood 18% ei ole fašistid ja nood 18% on enamasti prantslased (meilegi mõjuvas vene keeleruumis tähendab fašist lisaks veel lihtsalt meist erinevat või mittemeeldivat inimest).

    Nn natsionalismi ja protektsionismi tõus on üsna normaalne reaktsioon globaalsele hädaorule. Tegelikult kvalifitseeruvad nendeks kõik tegevused, millega üritatakse enda olukorda parandada üleüldist (konsensuslikku, aeglast, ennustamatu tulemusega) protsessi eirates. Ei tea mis võiks olla natsionalismi väljendus majanduses peale immigratsioonipoliitika karmistamise aga lisaks protektsionismile (kaubavahetuse piiramine tollide ja mittemaksuliste barjääridega) on veel meetodeid kuidas paksemat suppi keeta.

    Protektsionismiks on Euroopal tervikuna tegelikult väga vähe manööverdusruumi. WTO liikmelisus selleks aga ollakse väga inertse EU majandusruumi liikmed. EU kui terviku peamine protektsionismiprobleem on absurdne ja jätkuv põllumajanduspoliitika (koos räige ühendusesisese diskrimineerimisega) aga see on taaskord olulisel määral ‘Prantsuse probleem’. Paksema supi keetmiseks võib nimetada ka iseseisva rahapoliitika teostamist (teostamise võimalust) a la Poola või Rootsi ning nõudluse poole ’inimkatseid’ a la Baltikum. Suure Depressiooni järgsele sarnane protektsionismi tõus pole tänapäeval võimalik. Natsionalism ja protektsionism on paraku samasugused sildid – kui neid kasutatakse, siis on see sünonüümne sõnaga  ‘negatiivne’. Räägime ju immigratsioonipoliitikast ja väliskaubanduspoliitikast.

    Prantsuse presidendivalimised on jõudnud faasi, kus kandidaatide programmilised seisukohad omavad vähe tähtsust ja loeb kandidaadi isiklik karisma, meedias käiv diskussioon, verbaalse vingerdamise oskus, nähtavus, vastaskandidaati diskrediteeriva info ilmsikstulek jne. Hollande seisukohtades ja retoorikas on selgelt näha võimule pääseda püüdja argumentatsiooni: a) favoriidist tuleb erineda; b) sihtgrupile ebameeldivates küsimustes tuleb olla leebem. Mitterandi kuulus ‘Sa võid lubada mida iganes ja teha täpselt vastupidist’ rokib täiega. Hea näide on kärpimisretoorika – võidab see, kes jätab mulje ‘et läheb paremaks’ aga eelarvetasakaal on mõistlikes piires.

    Hollande on nii välis- kui sisepoliitiliselt ennustamatu variant. Kui Sarokozy suudab ka tühjade kätega bluffida suhtes Saksamaaga (pool)tugevat mängu, siis Hollande sisepoliitiline suunitlus jätab Prantsusmaa peamiseks välispoliitiliseks vahendiks pirtsutamise, mis lisaks USA-suhetele võib ka brittidega probleemid lõkkele puhuda. Hollande inglise keele oskus on veel kehvem kui Sarkol ja välispoliitiline kogemus on nullilähedane. Kui Sarko suudab jätta mulje, et on võrdväärne partner Saksamaale, siis Hollande seda kindlasti ei suuda ja sellest tekib täiendavaid sisepoliitilisi probleeme. Saksa valimised mõjutavad seda pilti tegelikult vähe.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Nojah, see on laias mõttes äärmus. Keelekasutuse täpsuse mõttes mina eelistaksin eristada termineid “enamikust tugevalt erinev” ja “olemasolevas süsteemis tugevaid muutusi nõudev”. Mõnikord need langevad kokku aga mitte alati.

    Äärmus on teatud vähemus, kes on mingi ideoloogia oma piirini viinud,
    või kes lihtsalt pooldab seisukohti, mis ei ole üldiselt levinud. Vasak- ja paremäärmus on siis enamikust vasak- või parempoolsetest nende ideoloogiate sees väga tugevalt eristuval positsioonil olevad isikud.  Selles mõttes Sarkozy 25% toetust ja Le Peni 18% toetust ei ole ju sugugi nii erinevad ning üldine toetusprotsentide jagunemine osutab, et ei ole väga tugevat “senist süsteemi toetavat” tsentrit.

    Radikaalid on aga need, kes nõuavad selgeltmääratletavat muutust üldises toimimisviisis (eristaksin progressistidest sellega, et viimased pooldavad muutusi, aga pigem aeglasel teel, sammudega). Võib vabalt olla, et enmik elanikkonnast on radikaliseerunud, pooldab radikaalseid muutusi. Ühiskonna radikaliseerudes võivad varasemad äärmused muutuda tsentriks, vähemus saada enamuseks (ja demokraatia üks tööpõhimõte on, et poliitilistel vähemustel peab olema võimalus saada enamuseks).

    Prantsusmaa puhul, mul on tunne, et Le Pen ja Melenchon (ja veel mõned) mängisid just sellele radikaalsusele – ning väga palju just nimelt “lastega keskklassi” tugevale radikaliseerumisele. Kui lastega keskklass kannatab tööpuuduse all või lihtsalt selle käes, et ei saa lapsi kaheks nädalaks suvel mereranda viia, nagu neid lapsena viidi, siis sealt hakatakse kohe radikaliseeruma :)

  • Marek Tamm

    See on nüüd pisut alla lati kriitika. Esiteks ei ole võimalik keelt ilma sildistamata kasutada, keelemärgid, nagu teame, on meelevaldsed; ainus võimalus on sildistamist endale teadvustada. Ja sellest ka see arutelu “äärmuste” ja “radikaalide” eristamise vajalikkuse üle. Kui kirjutate, et parem oleks kasutada väljendit “peavoolust erinev”, siis paraku on seegi sildistamine, ja sugugi mitte süütu, sest “peavool” pole midagi etteantut, vaid samuti kujundlik konstruktsioon.
    Või võtame lause “Nn natsionalismi ja protektsionismi tõus on üsna normaalne reaktsioon globaalsele hädaorule”. Kas see pole sildistamine? Mis asi on “globaalne hädaorg”? Mis asi on “normaalne reaktsioon”? Kas see, kes ei näe globaliseerumises maailma hukku ja ei soosi seega protektsionismi käitub “ebanormaalselt”?
    Ühesõnaga, sellise naiivse sildistamisvastase retoorikaga kaugele ei purjeta, sest alternatiive on üldjuhul kaks: pidada enda sõnu olemuslikult õigeteks ja teiste omi siltideks või siis sõnadest sootuks loobuda ja (sügavmõtteliselt) vaikida. 

  • alanrein

    Pigem sobiks sildistamisteemalise postituse sappa aga tuleb taas kord tõdeda, et printsiibi absoluudini arendamine viib vastuoluni printsiibi endaga.

    Miks ‘alla lati’? ‘Keelt pole võimalik sildistamata kasutada’ – miks ka mitte? jne Kust siis jookseb piir Memokraadis kõneks olnud poliitilises retoorikas kasutatava sildistamise ja keele kasutamise kui sellise vahel. Küsimus pole selles, et kas määratlus ‘peavoolust erinev’ on õige või vale (pakutagu parem) vaid et kas “äärmus”, “radikaal”, “natsionalism” ja “protektsionism” aitavad arendada sisulist diskussiooni või liigitavad ühe või teise tegevuse, mõttevoolu vms juba eos ‘tolleks pahaks’ (välistavad arutelust) versus siis mingi kõneleja poolt toetatav abstraktne parem või hea.

    Ja kui selgitamiseks läks siis globaalne hädaorg on ilukirjanduslik väljend pigem maailmamajanduse globaalselt kehva seisu, mitte ‘paha globaliseerumise’ kohta. Aga selle koha peal peace, ehk siis rohkem sisulist arutelu asja enda üle ja vähem katset neid kohe mingite hüüdnimede alla liigitada.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=514209951 Gustav Kalm

    Oodates tänaseid tulemusi, paar kommentaari.

    1- Arvan, et kui üks kahest kandidaadist oma retoorikas ja lubadustes euroopavaenulikkust üles näidanud on, siis on see Sarkozy. Soovides saada täna osa Le Peni hääli on ta üritanud rohkem rõhuda prantslaste ELi vaenulikul sentimendil, mis pole kriisitingimustes keeruline. Ühel kampaaniaüritusel ähvardas ta lausa Schengenist välja astuda, kui ei suudeta sisserännet piirata. 

    2- Riigieelarve ja Euroopa taseme eelarve poliitika. Hollande’i sõnuvõtud ei ole murettekitavad mitte selle poolest, et nad lubavad proovida Merkozy vaesuspakti muuta vaid selle poolest, et ta ei pane piisavalt rõhku Saksamaa ja Prantsusmaa tarbimise kasvatamisele. Erinevalt Eesti, Saksamaa (ja ka vist Prantsuse) poliiteliidist, usun ühes Krugmaniga, et ELi tee kriisist välja ei ole mitte läbi püksirihma koomale tõmbamise ja vaesumise vaid läbi suurema kulutamise seal, kus võimalik – Saksamaal, et hoida järjel neid, kes kindlasti peavad oma majandust kaasajastama ja struktuurilisi reforme läbi viima. Tõenäoliselt aga see, kuidas praegu Kreeka SKTd kokku kuivatatakse ja ELi investeerimist ära hoitakse, teeb tulevikus tagasimaksmise veel raskemaks (kokku kuivanud SKTst on võla osakaal suurem, kui suuremas SKTs). Stimuleerides tarbimist Euroopas on võimalik hoida Kreeka majandust paremini jalul ja aidata Kreekal kriisist välja tulla. Tõenäoliselt Prantsuse valimiste üks tervitatavamaid tõiku oli Mélenchoni esimese vooru kriitika Brüsseli vaesusdiktatuuri vastu. Merkozy vaesuspakti pole kuskil piisava demokraatliku kriitika all olnud ja Brüsselist on lausa kontrollitud, kes võib Kreekas võimul olla. Selles kontekstis, on Hollande’i soov pakti tingimusi muuta ja seda uuesti läbi rääkida tervitatav. Iseasi aga kas ta seda tegelikult teeb ja kui reaalne see on arvestades läbirääkimiste europoliitilist kulukust.

    3- Nõustun nendega, kes ütlesid, et Hollande’i lubadustes on palju õhku võrreldes sellega, mida ta lubab. Pärast esimest vooru, on Sarko lubanud teha pool sellest, mida Le Pen lubas ja Hollande on lubanud teha seda, mida Sarko on viis aastat teinud. Lõppeks pole vahet kumb võidab, kas avali või vasakrüüs paremkandidaat; mõlemad teevad sama, mida avali paremkandidaat juba viimased viis aastat teinud on. Kaalul on vähe.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Põnev on vaade USA-st, kus Anne Applebaum väljendas pärast valimisi  Kristjaniga sarnaseid sentimente: 

    http://www.washingtonpost.com/opinions/european-elections-show-the-extremists-going-mainstream/2012/05/07/gIQACW6r7T_story.html?hpid=z3