Meedia kaputt

Eelmisel nädalal avaldatud Karin Kase uurimus veebimeedia tööprotsessidest Eestis ei sisaldanud minu jaoks ühtegi üllatust, aga masendas ja jahmatas siiski. Kõlab vastuoluliselt? Tõsi, aga võiksin selle rahvusringhäälingu veebis  kompleksivabalt tutvustatud töö mõju võrrelda ehk mõne Gus van Santi filmi omaga. Kui midagi koletut laotatakse su ette kiretu objektiivsusega, külmalt ja kaalutletult, faktidel põhinevalt, siis toimuva näiv normaalsus vaid suurendab õõva.

"Vaadeldaval päeval avaldati 49 uudist, mis põhinesid sellel päeval välja saadetud 41 pressiteatel. /…/ Uudiste ja pressiteadete võrdlev tekstianalüüs näitas, et pressiteateid kuigivõrd ei toimetata – 13 uudise puhul ei olnud pressiteadet praktiliselt üldse muudetud (peale väikeste grammatiliste paranduste), 19 uudise puhul oli pressiteadet muudetud vähesel määral. Rohkem oli toimetatud 17 pressiteadet, neist 9 puhul oli näha tugevat toimetajatööd. Enamasti sõnastati ümber pikki ja arusaamatuid lõike ning pikki, kantseliitlikke ja kohmakaid tsitaate. Viie uudise puhul oli ajakirjanik lisainfo küsimiseks allikale helistanud ja lisas uudisesse enda hangitud tsitaadi. Reeglina helistatakse pressiteate lõpus välja toodud lisainfo andjale, 49-st uudisest vaid ühe puhul oli toimetaja lisaks pressiteates esinevale infole välja toonud ka vastaspoole seisukoha." (Meenutuseks – see, mida 49st ühel puhul tehti, on toimetajatöö absoluutne miinimum.)

Kas kasvõi ühel Memokraadi lugejatest, ühiskonnast huvitatud inimestel on õnnestunud elada nii, et ta ei ole iial lugenud ühtki Eesti e-uudist? Enamik meist teeb seda iga päev. Isegi kui arvame, et teame veidi meedia köögipoolest ja mentaalsed filtrid on pidevalt töös; olulise info hangime muukeelsetest allikatest jne, siis lõpuni kaitstud pole meist keegi. Eesti veebiajakirjanduse infoväli on loobumas viimastestki meediaks olemise illusioonidest. Asutused ja ettevõtted levitavad puhtalt enda huvidest lähtuvat infot ja see ilmub minimaalse, pea olematu faktikontrolli, tasakaalustatuse, ja eetikakaalutlusega. Peamine: valimatult paiskuvad massieetrisse kõiksugu erahuvid. Ja mitte keegi ei esinda lugeja, ja ühtlasi ka laiemalt ühiskonna huve.

***

Paari päeva eest, 30. aprillil, liikus üle meie veebimeedia "uudis" pealkirjaga "Justin Petrone: kirjanike liitu saamiseks peab õigete inimestega magama". Veebiajakirjanik on teinud tubli pingutuse ja tuima pressiteate kopeerimise asemel haruldaselt palju töötanud: 1) lugenud inglisekeelset blogi; 2) teinud väljavõtte ühe postituse sisust; 3) selle oluliselt ümber sõnastanud. Selle käigus on küll sisu ja isegi peaväite allikas vahetunud, aga tühja sellest, sel kujul klikitakse rohkem, kopeeritakse teistesse väljaannetesse ja üleüldse on kõigile selge: jälle need naeruväärsed välismaalased hüppavad meie õue peal.

Millest Justin Petrone postitus tegelikult rääkis, kus oli fookus ja kes ütles mida magamise kohta, vaadaku huvilised ise.  Vaimukas blogi on, mille postitustes ja kommentaariumis on värskepilguline kõrvalpilt Eesti elule.

***

Veebimeedia on Eestis kõige hullemas seisus, praegusel kujul ei ole seda kellelegi vaja – pressiteateid võivad ju soovijad asutustelt otse RSS-ga tellida. Aga ega trükimeediagi pikalt maha jää. Viimastel päevadel tundub, et ka meediaprofid hakkavad aduma, et midagi on juba veidi liiga tuksis. Välja valiti üks kaasus – Ene Veiksaare ja Erika Salumäe eraelu puutumatuse rikkumine ja nimetati see valuläve ületajaks. Ilmselt sobinuks sarnaseks kaasuseks mõni lugu ka igast muust "Kroonika" numbrist, aga kui meediamanitsuse algatamiseks oli tingimata vaja just (võib-olla) lesbilist rahvuskangelast, siis no palun väga, vaatame siis seda lugu.

Minu isiklik arvamus on, et olümpiavõitja eraellu tungimine oli paljudele eriti valus sisemise raskuse tõttu aktsepteerida veel ühe armastatud sportlasega seotud skandaali (Veerpalu jama juba kõigutas rahvustunnet). Kui homoseksuaalsust peetaks ka sisimas täiesti normaalseks, siis uudis avalikkust niivõrd ei shokeeriks. Kõik need lõputud privaatsust rikkuvad seltskonnaajakirjanduse "kes kellega käib" lood avavad ju samuti tegelaste seksuaalse orientatsiooni, miks siis naiste kooselu peaks see eriline valuläve ületaja olema?

***

Värske skandaal toetab Eesti ühiskonna raudseid stereotüüpe – Kroonika poolt avalikult ja orientatsiooni-saladuse kaitsjate poolt ehk varjatumalt. Hiljuti suutis aga üks ajakirjanduslik tekst irriteerida ja selle kaudu ühendada tublid Eesti inimesed koledate uute tuulte vastu veelgi tugevamalt. Kümned inimesed kirjutasid arvamusartikleid ja tuhanded, kui mitte kümned tuhanded arutlesid isekeskis, et küll need rootslased on ikka heaolust peast segi läinud. Sood olla seal keelatud, nüüd ei lasta poisil poiss ja tüdrukul tüdruk olla!

Ainus asi, mis sooneutraalse lasteaia loo juures selge on, on see, et Mikk Salu on oskuslik rahva alateadvuse nuppude vajutaja. Ilmselgelt valikuline faktide kirjeldus, hoolikalt, aga kohati ka mitte nii hoolikalt ridade vahele peidetud isiklik irooniast nõretav eelarvamus näiliselt neutraalse reportaaži juures ja juba ühiskonnas enne paigas olevate tugevate stereotüüpide peale mängimine – ja voilà – Postimehe juhtkond võibki rõõmust särada, et alluv rahva üles keeras.

Loodan, et keegi ei hakka kommentaarides taas jaurama, et "kas see siis ikka ongi normaalne", jne. Isegi Salu tõlgenduses ei keelata ses lasteaias sugusid, nagu üheksa kommenteerijat kümnest Eestis selle loo mõtte on kokku võtnud. Kõigest püütakse vähendada lapse soospetsiifilist suunamist. Rootslaste lolluse üle imestamisest puhates püüdkem rahulikult mõelda – tüdrukute ja poiste soorolli surumist (NB: nii, et lapsele endale see ei meeldi!) on näiteks Eesti lasteaedades ikka shokeerivalt palju. Isegi kui konkreetse Rootsi näitelasteaia vahendid meile üleni ei sobi, siis igati eetilisem, kasulikum ja lugeja ning ühiskonna huvisid märksa paremini arvestav oleks ajakirjanikul midagi talle uudset ja võõrast kogedes püüda leida see iva, mis Eesti puhul samuti kehtib. Mitte pingutada kõigest väest, et üha enam sildistada ja avalikkust ühest olulisest teemast veelgi enam võõrandada. Praegusel kujul oli minu arvates selgelt tegu väga ebaeetilise ajakirjandusega.

***

Kokkuvõtteks: Eesti ajakirjandus on väga sügavas madalseisus. Veebimeedia kaelani mudas, kollane press vöökohani ja ülejäänu  lompide vahel tippides võimetu pritsmetest ja laiematest lärakatest hoiduma. Siinne lugu ei ole eriti konstruktiivne: illustreerin olukorda paari viimase päeva silma jäänud markantsema näite abil, aga ei näita, kuidas mülkasse jõuti, kas on alternatiive ja mis võiks edasi saada. Tegelikult on üks säärane kirjutis ka plaanis – kui vähegi aega saan, siis peatselt püüan veidi neil teemadel arutleda. Igatahes ei usu ma, et kogu tõde peitubki resigneerunud tõdemuses "nii väike riik ei saagi endale kvaliteetmeediat lubada". Kui latt on ühel alal kõrgel ja ühiskond peab seda oluliseks, siis oskab nõuda nii publik, ülemused alluvatelt kui ka alluvad ülemustelt.

Artikli autor Mele Pesti on Tallinna Ülikooli doktorant.