Kunagi arvasin oma tänaseks piinlikkuseks, et kui inimesed on infotehnoloogia vahendite abil võrgustunud, siis hakkab diskussioon pihta iseenesest.
Paraku läks teisiti. Tuli välja, et e-ühiskond läks silodeks. Rain Rosimannuse Facebooki seinal räägitakse ühte juttu, Rein Raua omal teist juttu ning erinevad seltskonnad ei pruugi iial kohtuda. Grupisiseselt üksteise ideid kinnitades jõuavad nad aga üha enam veendumusele, et just neil on õigus. Kõlakambri efekt, nagu öeldakse.
Tuginedes Manuel Castellsi võrguühiskonna teooriale on siin aga olemas üks lahendus, mis minu meelest pakub väljapääsu nii üksteisest ülekarjumisele, segaste eesmärkide täpsemaks arutajatele ja paljudele teistele, kes tahaksid midagi muuta.
Silode probleem on infotehnoloogias ju tegelikult tavaline. Kujutame kasvõi ette eri platvormide, eri programmide probleeme, kui nad peavad hakkama omavahel infot vahetama. Apple’i tooted Google’i või Microsofti omadega jne. Ainus võimalus, et see kuidagi valutult toimuks, on leppida kokku infovahetuse protokoll, reeglid, mille alusel üks platvorm teisega suhtleb. Neid reegleid saab kokku leppida vaid mitmepoolselt.
Lugedes Castellsi, selgub, et tema näeb infoühiskonnas protokollide rolli laiemalt ning mulle tundub, et siit saabki tõmmata lahenduse otse meie tänapäeva Eestisse. Rain Rosimannuse jälgijad ja Rein Raua jälgijad ei pea kokku leppima selles, mida nad arvavad maailma asjadest, kuid nad saavad kokku leppida selles, kuidas nad omavahel nende asjade üle arutavad.
Kujutame ette debatti, kus mõlemad osapooled peavad kinni teatud reeglitest, mis nad varem on läbi vaielnud, kokku leppinud ja mis sobivad mõlemile.
Ilmselt saab korraga selgeks ka see, miks üksteise sõimamine ei ole hea idee, kuna see võib vähendada poolte soovi tegelikult protokollis osaleda. Siit saab selgeks ka see, miks on hea kokku leppida tagasiside andmise reeglites ning saab selgeks, miks on vale protokolli reegleid pidevalt muuta, sest pidevalt muutuv protokoll tekitab segadust ja see muutub sisuliseks probleemiks.
Siit saab minu jaoks vähemalt selgeks ka see, miks on halb, kui protokoll aktiveerub vaid iga 4 aasta tagant. See on sama, mis ajada infokanal korraks umbe ja seejärel panna ta pikaks ajaks kinni tagasi.
Tänaselt Tallinna meeleavalduselt saabudes mõtlesin paljude asjade peale korraga. Mõtlesin ka selle peale, mis saab edasi.
Mõtlesin näiteks selle peale, et kõik need inimesed olid Tammsaare pargis kindlasti väga erinevad. Usun, et nende seas oli nii neid, kes on vaadetelt parempoolsed või vasakpoolsed, oli näha, et oli noori, oli vanu. Mõni oli ehk taimetoitlane, teine armastab liha toorelt.
Oli väga raske öelda, et inimesed oleksid kuidagi kandnud mingisuguseid ühiseid tunnuseid. Ometi olid nad mingil põhjusel koos.
Kõned olid sellest, et inimesed tahaksid, et nendega arvestataks ka valimiste vahelisel ajal. Neile kohtadele aplodeeriti. Kui see on mingi näitaja, siis ilmselt tahavad kohale tulnud inimesed olla rohkem kaasatud, nad tahavad diskussiooni.
Mõtlesin, et ilmselt sama käib ka Harta 12 dokumendi ning sellega liitunute kohta.
Ja siin on nüüd koht, kus ma väidaks Mihhail Lotmanile vastu, kes ütles, et Harta 12 eesmärgid on segased. Minu jaoks, ja vaielgu kaasallkirjutajad mulle vastu, kui ma eksin, on kõigi ettepanekute suund üks – rohkem arvestavat poliitikat. Ma ei usu, et meil oleks milleski muus võimalik täna leida mingit selget ühisosa.
Enamgi veel. Igasugused muud katsed on ette määratud viima suhteliselt suure osa inimeste pettumuseni.
Oluline on ka mõista, et on mitmeid võimalusi inimesi aruteludele kutsuda. Üks võimalus on öelda neile, et “mul on lahendus”. On isegi inimesi, kes ütlevad, et laua juurde ei maksa isegi mitte tulla, kui sa pole lahendust välja mõelnud. Kuid on ka palju inimesi, kes ütlevad, et “diskussioon ise ongi oluline osa lahendusest”.
Diskussioon ei ole sellise mõtteviisi kohaselt valmis lahenduste laadaplats, vaid diskussioon on lahenduse osa. Loomulikult mitte ainus osa, sest on tarvis ka teadmisi, selgeid seisukohti ja nii edasi.
Diskussiooni jaoks peame me looma tingimused, mis võimaldaksid kaasa rääkida eri platvormidel, uskudes, et keegi ei riku vähemalt peamisi kokkuleppeid. See on saavutatav, sest tegelikult on miinimumprotokoll olemas ka täna, seda tuleks lihtsalt vastavalt ühiskonna arengule pidevalt täiendada.
Arusaadav peaks olema ka see, et see protokoll ei saa olla väga põhjalik, sest muidu ta muutub ahistavaks ja võib olla ka teatud osapooli välistavaks. Protokoll ei tohi olla viisaka sussisahina saatel loodud ja liiga korrektne, sest see välistab taas mõned osapooled ning välistab emotsioonid, mis on vahel olulise informatsiooni kandjad.
Protokoll ei saa ka saada valmis järgmisel esmaspäeval, sest ühiskond ei koosne Apple’ist ja Google’ist. Või ainult neljast suurest erakonnast, kelle vahel on kerge kokku leppida. Õnneks. Aga kui veab ja piisavalt paljud inimesed tahavad, siis võib olla siiski sünnib tänasest parem protokoll järgmiste kuude ja aastate jooksul.