Loed päevalehtede arvamuskülgesid. Erakondade valimisplatvorme. Kuulad raadio ja tele vestlussaateid.
"Ma arvan, et …"
"Meie seisukoht on, et …"
"Minu meelest tuleks …"
Kõikjal seisukohad, väited. Väide on intellektuaalse protsessi, eneseväljendusteekonna algus. "Ma ei taha praegu putru süüa," ütleb laps. See on eneseväljendaja sisekeskkonna kuuldavaks muutmine, millel pole mingit pistmist ümbritsevaga. Olgu kuulajaid üks või üks miljon, ütlemiskohaks koduköök või avakosmos. Väide kõlaks ikka ja igal pool samamoodi – ma ei taha praegu putru süüa. Miks ei taha? Miks just praegu? Millist putru? Kas kunagi tuleb aeg, kui sa tahad süüa? Kas sa midagi muud tahad süüa? Kõik see jääb kuulaja enda mõelda ja otsustada. Neid küsimusi pole ütleja läbi mõelnud. Või kui on, jätab ta need mõtted enda teada, sest siis on hiljem võimalik meelt muuta.
Väited on tegelikkuse kohal hõljuvad klaasstruktuurid. Realiseerimatud unistused. Vundamendita, ankurdamata fantaasialossid. Loe millist tahes valimiseelset kandidaadi seisukohta ja leiad sealt sadades lasteaiakohtasid, peegelsiledad tänavad, kaunid pargid, suurepärast haridust pakkuvad koolid, edukalt eksportivad firmad ja lasterikkad pered õnnelike vanematega. Palju need lasteaiakohad maksavad? Mis me tegemata jätame, kui me kõik tänavad peegelsiledaks teeme ja pargid kuuskesid täis istutame? Mis see konkurentsivõimeline haridus tähendab ja kuidas mu poja klassijuhataja pärast valimisi konkurentsivõimelisemaks muutub? Millisele näitele, uuringule või tõestusele tuginedes peaksin ma uskuma, et te suudate firmade ekspordivõimekust kasvatada toppava majandusega Euroopas?
Väited on ideede sõrestik, mille peale ei saa istuda ega astuda, mis ei paku kaitset tuule ega vihma eest. Intellektuaalne miraaž, mida saab käeviipega olematuseni muuta. Raami sisse loob laed ja põrandad selgitus. Lihtne vastus küsimusele "aga miks?". Kui väitele lisada selgitus, tekib tajutav, arusaadav, kombatav mõttearendus. See mõttearendus on küll veel individuaalse näota hall tellisesein, aga sein seegi. Teeme tänavad korda, sest see hoiab kokku liikluskahjude hüvitamisest ja ummikutest põhjustatud kulud ning loob paremad tingimused jalakäijatele ja jalgratturitele, parandades nii rahvatervist.
Siiski, ka see on veel lausuja sisekaemus, soov ja ettekujutus. Et õhulossist saaks pärisloss, tuleb talle laduda vundament, mis ankurdab kujutelma reaalsuse külge. Näitab, et sisekaemust on ka tegelikkuses võimalik saavutada. Alati pole see muidugi vajalik. Uuslavastuse või näituse kriitika võibki klaaspärlimänguna hõljuda. Ühiskondlik diskussioon haridusest, haldusreformist või väljarändest aga ei tohi.
Eesti esimene arvamusfestival tõi suvel Paidesse arutlema ligi 2000 inimest.
Nõutud ankruks on tõestus. Augusti alguses Paides toimunud Arvamusfestivali hea tava ütles – tõesta, mida väidad. Tõestus seob ideed eluga ja muudab kasutatavaks. Intellektuaalsest kontseptsioonist on saanud argument, plaan, millega võib nõustuda või mittenõustuda, aga mida esimene mõttemuutuse tuuleiil minema ei pühi. Uuring, mis näitab, et ülesöömine on tervisele kahjulik. San Francisco või Berni näited, et korras tänavad vähendavad ummikuid ja suurendavad jalgrattaga sõitmist.
Koos tõestuse lisamisega on tühjast väiteraamist saanud argument – arenenud intellektuaalse protsessi tulem. Arvamusfestival tekitas kaheks päevaks Paidesse just sellistest sisulistest arvamustest koosneva mäe füüsilise vallimäe kohale, kontrastina ümbritsevale väitepõhisele arvamuslagendikule.
Ühiskondliku arvamusvahetuse argumenteeritus oleks hea tulemus, kuigi mitte lõpptulemus. Sealt edasi tuleb struktureeritud argumentatsioon ning lõpuks isikupärane argumenteeritud seisukoht. See viimane, selge struktuuri ja tugevate argumentidega arvamusele näo andmine käib läbi lugude ja näidete. Kaasahaarav kõneleja loob argumentide vahele lugusid jutustades arvamusavalduse sisearhitektuur, mis kujundab õhustiku, annab tunde ja teeb majast kodu.
Juhuslikult loobitud väiteid teab ajalugu heal juhul suurest ülekasutamisest viledaks kulunud tsitaatidena, mida iga kordaja oma tahtesse väänata võib, ei enamat. Argumenteeritud arvamus, seevastu, mille ilmestamiseks jutustakse lugusid, kasutatakse kujundeid ja keelelist väljendusrikkust, hakkab elama. Haarab kuulaja meeled, mõtted ja kujutlusvõime ning liigub kuulajalt kuulajale. Mõjutab ja kujundab nende käitumist ning võib elada palju kauem, kui selle arvamuse esialgne sõnastaja. Inimõigused, demokraatia, sooline võrdõiguslikkus, sõnavabadus – need on näited tugevalt argumenteeritud lugudest väidete, selgituste, näidete ja suure hulga tõestava materjaliga. Ammulahkunud loojate poolt sõnastatud seisukohad, mis on ärganud ellu ja loonud mitmekesise intellektuaalse ning füüsilise maastiku, mida me ikka ja jälle juttudes ning tegudes edasi kanname, omalt poolt lugusid ja tõestuseid lisades.
Arvamusfestival oli kantud lootusest elada ja liikuda kord arvamusmaastikul, mis pakub tänase väidete kõrbe asemel põnevalt argumenteeritud ja struktureeritud elamusi, tõelist arvamusarhitektuuri. Kuid jälgides, mida ootame ja nõuame endalt ning teistelt avalikkuses sõna võttes, saame igaüks olla arvamusarhitektuuri kaasloojad ka festivalideta.
Artikli autor Margo Loor juhib Eesti Väitlusseltsi.