Mis otsast Eesti avalikkus ussitab?

 

Sten Tamkivi püüdis hiljuti siinsamas ühe Eesti ühiskonda kummitava probleemi löövasse kujundisse: “Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.” Jagan seda diagnoosi (“totaalselt” on ehk väike lõiv löövusele), mistõttu nopin pakutud kujundi üles ja kirjutan veidi konkreetsemalt lahti.

Demokraatia ja avalikkus

Tuletan hakatuseks meelde mõned lihtsad tõsiasjad (selle osa võib vabalt vahele jätta). Liberaalse demokraatia toimimise eeldus on toimiv poliitiline avalikkus. Tänapäevane poliitika saigi võimalikuks alles pärast seda, kui 18. sajandi keskpaiku – mõnes riigis veidi varem, teises hiljem – hakkas Euroopas kuju võtma poliitilise avalikkuse sfäär. Sisuliselt tähendas see ühest küljest diskussioonide ja mõttevahetuste sfääri, mis jäi välja riigi ülemvõimu alt, teisest küljest aga kriitikat, mida viimase tegevuse aadressil tehti.

Poliitilise avalikkuse sfäär eeldab kõigi osalejate võrdsust, selles ei tunnistata seisusi, auastmeid ega sissetulekut. Kehtib vaid reegel, mille järgi osalisi eristatakse väljakäidud argumentide suurema või väiksema põhjendatuse ja asjakohasuse alusel. Teisisõnu põhineb poliitiline avalikkus ratsionaalsetel printsiipidel, kus pole kohta religioossetele, sotsiaalsetele või majanduslikele piirangutele.

Totalitaarses ühiskonnas poliitiline avalikkus puudub ja seega on Eesti iseseisvuse taastamine tähendanud ühtlasi poliitilise avalikkuse sfääri taastamist. Mulle tundub, et see töö on olnud mõningatele tagasilöökidele vaatamata edukas ja aidanud kaasa Eesti kiirele arengule. Kuid seda enam tuleb jälgida, et see avalik sfäär ei satuks uuesti ohtu. Eriline vastutus on selles ajakirjandusel, mis poliitilist avalikkust kõige enam reguleerib. Kuid niisama oluline on poliitilise võimu suhtumine avalikkusesse – selle käsitamine riigivalitsemise vältimatu eelduse ja sisendina, mitte takistava tegurina.

Mulle tundub, et viimase aasta jooksul on Eesti avaliku sfääri head toimimist hakanud ohustama kolm tendentsi, leian, et nimelt nendest kolmest otsast kipub meie avalik mõtteruum esmajoones ussitama.

Avalikkuse radikaliseerumine

Eesti poliitilises avalikkuses kipub viimasel ajal emotsionaalsus valitsema ratsionaalsuse üle. Selle tagajärjeks on avalikkuse polariseerumine ja radikaliseerumine. Selmet käia välja parimaid argumente, manipuleeritakse inimeste ebateadlike hirmudega. Näiteid pole vaja pikalt otsida: piisab kui meenutada mullust vaidlust kooseluseaduse üle ja tänavu alanud arutelu pagulaste küsimuses. Muidugi on tegemist delikaatsete teemadega, mis on põhjustanud kirgi suuremateski ühiskondades, ent seda enam peame väga teadlikult oma noort avalikkuse sfääri kaitsma. Ma ei kutsu üles mingeid seisukohti alla suruma või avalikkusest välja tõrjuma, vaid neid esitama ratsionaalselt põhjendatud moel, apelleerimata sealjuures pelgalt traditsioonile (“nii on alati olnud”) või religioossele autoriteedile (“nii on taevased väed otsustanud”).

Pean oluliseks, et avalikes aruteludes osaleks senisest enam eksperte, kes panustaksid parima argumendi otsingutesse konkreetseid andmeid, mis tõrjuksid avalikkusest “kurja konstante” ja muid libafakte. Selles osas on muide olnud sümpaatne, et pagulasvaidluses on asjatundjate seisukohti olnud kuulda palju enam kui kooseludebatis, mis annab lootust, et seekord ei lasta avalikkusel nii lihtsakoeliselt polariseeruda.

Jagan mitmes osas Raul Rebase hiljutisi soovitusi, kuidas avalikkuse radikaliseerumisega toime tulla, ent ma ei kasutaks kujundit “piduri tõmbamisest”. Sest probleem pole vaidluse intensiivsuses ja selle ohjamises, vaid selles, milliste reeglite järgi seda vaidlust peetakse.

Avalikkuse reostumine

Avalikkuse radikaliseerumise üks kaasnähtusi on avaliku keelekasutuse reostumine. Labaste ja ideoloogiliselt laetud keelendite imbumine avalikkusesse on üks Eesti poliitilise mõtteruumi “ussitamise” selgemaid ilminguid. Ajaloost pakub hea näite saksa kirjandusteadlane Victor Klemperer, kes hakkas pärast natside võimupööret üles täheldama avalikkuses ringlevaid uusi sõnu ja väljendeid, kirjutades nende põhjal pärast sõja lõppu väga õpetliku raamatu pealkirjaga “LTI – Lingua Tertii Imperii: Ühe filoloogi märkeraamat” (1947). Sellest tuleb selgelt välja, kuidas natslik ideoloogia imbus mõtlemisse läbi sõnade, enne kui jõuti tegudeni. Tundub, et praegune aeg nõuaks meie oma Klempereri, kes peaks arvet nende populistlike keelendite üle, mis tungivad üha jõulisemalt meie avalikku mõtteruumi. Sten käis oma artiklis välja ühe esindusliku valiku ja ma ei tahaks hakata neid kordama. Vastupidi, kutsun üles neid väljendeid teadlikult ignoreerima, takistama nende juurdumist avalikus kõnepruugis, sest isegi nende üle ironiseerimine tähendab paraku nende põlistamist.

Poliitiline avalikkuse sfäär vajab toimimiseks kaitset solvavate ja sildistavate sõnade eest; ajakirjandus peaks väga teadlikult ennast ohjama järjekordse labase “pärli” viraalseks pööramises. Vajadusel tuleks igalt poliitikult, kes sellise sõnaloomega lagedale tuleb, paluda kohe konkreetset seletust ja definitsiooni – sundida teda sööma omaenese sõnu.

Avalikkuse balkaniseerumine

Kolmas nähtus, mis mulle muret teeb, on see, mida võiks nimetada avalikkuse balkaniseerumiseks ehk killustumiseks. Poliitiline avalik sfäär saab edukalt toimida vaid ühtse või vähemalt seostatud mõtteruumina. Sotsiaalmeedia jõuline esiletõus on paraku süvendamas avalikkuse fragmenteerumist, poliitiliste debattide sulgumist interneti “kõlakambritesse”.

Seda protsessi on kindlasti võimendanud anonüümsete veebikommentaaride kultiveerimine meediaportaalides. Pole kahtlustki, et väga palju inimesi, kes varem panustasid avalikku arutellu, eelistavad praegu oma argumente jagada Facebookis, sest siis nad ei pea tahtmatult etendama avaliku süljekausi rolli. Tulemuseks on paraku avaliku sfääri kidumine.

Pea viisteist aastat tagasi hoiatas Ameerika jurist Cass R. Sunstein oma raamatus Republic.com (Princeton UP, 2001), et interneti ja sotsiaalmeedia võidukäik tähendab poliitilise diskussiooni pihustumist. Mulle tundub, et praegu oleme tunnistajaks selle ennustuse teostumisele. Paljude inimeste poliitiline aktiivsus suubub omaenda või teiste suletud veebikogukonnas vaidlemisse, mis iseenesest on kindlasti huvitav ja kasulik, ent paraku ei panusta kuigivõrd avaliku sfääri arengusse. Sündinud on uus nähtus, virtuaalaktivism, mis tihtipeale tähendab vaid vaimukuspunktide skoorimist. Ma ei taha sotsiaalmeediat vastandada avalikkuse sfäärile, küll näeksin, et nende vahele sünniks enam ühendusteid, et sotsiaalmeedia sisukamad vaidlused leiaks rohkem väljundeid massimeediasse. Sest oluline pole veenda oma “sõpru”, vaid kogu arutlevat avalikkust.

Läbinisti ratsionaalne avalikkuse sfäär, millest on unistanud Saksa filosoof Jürgen Habermas, jääb muidugi üksnes horisondil helendavaks unistuseks, ent teadlik töö avaliku mõtteruumi hoidmiseks ja arendamiseks on meie kõigi kohus, kes me soovime, et Eesti arengut suunaksid läbivaieldud argumendid, mitte ebateadlikud tungid.

Teksti autor Marek Tamm on ajaloolane ja toimetaja.

  • andreskutt

    Politiilise avalikkusega, usun, oled pannud naelapea pihta. Tundub, et selles, nagu ka mõnes teises, valdkonnas oleme lihtsalt liiga tublid olnud. Ilmselged asjad (politsei ei tohi altkäemaksu võtta, pensionärid ei tohi nälgida jne.) on suhteliselt lihtsate vahenditega suurel määral lahendatud. Mis tähendab, et me oleme kiiresti jõudnud keeruliste ja mitteilmselgete asjadeni. Aga harjumus ja inerts tegutseda, laksida, parandada ja praavitada on sees. Selle vahega, et nüüd ei ole enam asjadel automaatselt ühiskonna enamuse tuge ja ilmselged lahendused ei pruugi toimida. Ei ole selge, kus suunas minna. Aga minna tahaks.

    Nüüd on võtmekohaks see, et me suudaksime tempo mõistlikult alla võtta. Suudaksime järgi mõelda ja arutleda siiski mitte seisma jäädes. Pakkuda visioone ja suundi siiski mitte ühiskonda lõhestades. Avalikult mõistlikult arutleda siiski mitte kedagi vaikima sundides.

  • Uku Särekanno

    Ma lisaks siia otsa ka pisikese tähelepaneku sotsiaalmeedia
    kasutamisest valmiskampaanias. Pole ilmselt eestlast, kes poleks FB sõpradeks pürgijate seast leidnud mõnda rahvasaadikut. Valmismees tuli otse tuppa. Ühelt poolt suurepärane, saime vahetult teada, kuidas riigis asjad käivad ning millega meie ministrid tegelevad. Tundsime end selles osalejana, saime laikida. Nägime, et inimesed nagu kõik teised, neil ka lapsed, aed ja õunapuu.

    Häda aga selles, et FB ja twitter sobivad peaasjalikult positiivse kuvandi loomiseks. See on juba ära leierdatud jutt, et perealbumisse
    mustadest päevadest pilte ei kleebita. Või kui kleebitakse, siis ikka kerge iroonilise tvistiga, et näidata ajaloo huvides mõne kolmanda veidrust, nõrkust või rumalust. Ja seda saime me kõik ka laikida ja kaasa ironiseerida. Aga olgem ausad, neid platvorme on keerukas kasutada sisuliste teemade lahkamiseks. Ei taha nagu kõikide ees oma musta pesu pesta, räägiks ikkagi headest asjadest ja halbadest vähe kitsamas ringis.

    Seega pole ime, et ühtäkki sadas koalitsioonilepingu reaalsus
    valijale pähe nagu külm ämber vett. Mitte, et leping oleks olnud midagi eriliselt kohutavat võrreldes varasematega. Ei olnud, ent kogu reaalsus on nagu sinine esmaspäev peale pikka pidu. Kõik pidi ju kuvandi järgi hästi olema, kust nüüd kõik need valusad valikud täna?

    Kui kord üks suhtluskanal on sisse töötatud, siis on raske platvormi
    vahetada. Ootaksin, et mulle tuppa tulnud valimismees selgitaks juhtunut. Aga seda ei toimu, sest seda on jube keeruline nende kanalite kaudu teha. Nii näengi ma ekraanil pilte spordivõistlustest, pidulikke allkirjastamisi ja kõike muud toredat. Ja siis on kuidagi ebamugav ja tahaks nagu valida nuppu „hide“. Ma ju ei lähe teise
    armsate perepiltide juurde küsima, et kas 1% sotsiaalmaksu langetamine on ikka vajalik? Kuidagi ebaviisakas, rikun pildi ära.

    Pika jutu lõpetuseks. Valimispohmell läheb üle ja tuleb kindlasti
    ka järgmine pidu. Mina valijana aga tahaks järgmisel korral miskit suhtluskanalit, kus oleks sisulist arutelu enam, oleks argumente, oleks elektrit ja kõik ei piirduks säutsuga. Tahaksin parlamentaarset debatti nagu Suurbritannias, kus mõlema poole vahele on jäetud täpselt nii palju vahet, et saabliga vastaseni ei ulata, ent agumentidega küll. Ma usun, et läheb aega, ent see kõik ka tuleb.
    Memokraat ja poliitika.guru on ühe head näited sellest, kuidas selles suunas liikuda.

  • Varro Vooglaid

    See kirjutis liigitub vähemalt osaliselt žanrisse, mida iseloomustas hiljuti väga tabavalt hr Toomas Haug, peatudes uute ideoloogiatöötajate esilekerkimisel.

    Progresiividest uute ideoloogiatöötajate kitsas ring ülikoolides, meediaväljaannete toimetustes, valitsuse rahastatud “kodanikeühendustes” ja ministeeriumites teab, kuidas peaks ühiskonnas mõtlema, arvama ja ütlema ning kuidas selles osas väärastumised välja juurida – ikka selleks, et kaitsta vabadust, sallivust, mitmekesisust ja progressi, kui vaja, siis karistuse ähvardusel või lihtsalt alatuid võtteid kasutades. Jõudu tööle! Aga ärgem arvakem, et teid läbi ei nähta – nähakse küll ja üha selgemalt. Ju hakatakse sellisele ka vastu.

    “Avalikus debatis (mis ajuti võib olla ka lihtsalt ühesuunaline propagandavoog) kerkib seoses pagulaste teemaga esile nimesid, rääkijaid, keda varem polegi eriti märganud Eesti probleemide pärast nii tõsiselt muret tundmas. Nüüd on nad järsku platsis ja räägivad sellest, kuidas Eestil on kohustus hakata vastu võtma tunduvalt rohkem pagulasi. Nende põhiline argument on see, et tegu on paratamatusega, ajalugu lihtsalt kulgeb nii, tulemas on uus, teistsugune ja ilmselt ka parem maailm, mille vääriliseks me peame alles saama.

    Selle platvormi vastaseid kujutatakse inimestena, kes ei ole uusi arenguid mõistnud, kes on kitsarinnalised ja inimlikult väiksed, vahel lausa kurjad ja sallimatud. Uued rääkijad, uued ideoloogiatöötajad, uute väärtuste kandjad, ei ole huvitatud sisulisest diskussioonist niisuguste inimestega, aga on lahkesti valmis neid selgitustööga järele aitama. Kõik näib kena ja loogiline, uute ideoloogitöötajate väike probleem on aga selles, et nende kasvatusobjektiks on eesti rahva enamus.

    Ideoloogiatöötaja on omamoodi huvitav nähtus. Omal aja arvasin, et see on midagi spetsiifilist Nõukogude režiimile, nüüd pean vähemasti osaliselt oma arvamust korrigeerima. Ideoloogiatöötaja on inimene, kes toob teateid tulevikust, kelle teadvus esindab juba arengu järgmist etappi. Ta näeb meist kaugemale, seisab n.-ö. hiiglaste õlgadel. Ja vastavalt sellele ei hinda eriti seda tarkust, mida omandatatakse minevikku vaadates. Seepärast on loomulik, et ideoloogiatöötaja ei allu ka demokraatlikule valikule, sest rahva enamus on ikka rohkem oma isikliku mineviku ja sealt juurduvate väärtuste kammitsas. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise eel seletati, et on asju, mida ei saa otsustada demokraatliku enamuse või nn. rahva arvamuse kaudu. On ilmne, et need asjad kuuluvad rohkem valgustatute ampluaasse.

    Olukord pagulastega ongi mõnevõrra sarnane kooseluseaduse vastuvõtmisega. Ka siin võib ees oodata kiire ülesõit enamuse arvamusest, kui küsimus liigitatakse mitte demokraatia, vaid ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda.”

    Allikas: http://huikajad.blogspot.com/2015/05/toomas-haug-uued-ideoloogiatootajad-ja.html

  • Varro Vooglaid

    Omamoodi on huvitav, kuidas uued ideoloogiatöötajad viitavad teineteisele kui “ekspertidele”, “asjatundjatele”, “spetsialistidele”, “arvamusliidritele” jne.

  • Tõnis Tatar

    Tere,

    Saaksite ehk selgitada, milline osa artiklist on Teie meelest ideoloogiline? Kas Te seate kahtluse alla autori väited, et avaliku diskursuse radikaliseerumine (või polariseerumine), ebaviisakaks muutumine ja internetisõpruskondadesse pihustumine on ebameeldivad ja kahjulikud nähtused?

    PS.Iseenesest olen “ideoloogiatöötajate” kontseptsiooniga nõus, aga ei leia seda n-ö koosseisu siinsest tekstist.

  • marektamm

    Kas Varro Vooglaid on nii lahke ja ütleb täpsemalt, mis žanrisse mu arvamuslugu siis liigitub, ei suutnud seda ise kommentaarist välja lugeda. On muidugi lihtne võte tituleerida kõik need, kelle seisukohad tunduvad mingil põhjusel ebasobivad, ideoloogiatöötajateks, reserveerides endale tõerääkija auväärse positsiooni. Kuid nagu oma loos püüdsin seletada, kehtivad avalikus arutelus argumendid, mitte sildid.
    Ühtegi argumenti ei suutnud ma kommentaaris tuvastada, pelgalt insinuatsioone (nagu kirjutaksin ma ette, kuidas keegi peab mõtlema — enda meelest püüdsin väita täpselt vastupidist, mõtlemine peab olema kõigile vaba, lihtsalt avalikus sfääris tuleb oma mõtteid põhjendada, ja mitte pelgalt viitega autoriteedile või traditsioonile.
    Kui ma kasutasin tekstis sõna “ekspert”, siis pidasin silmas inimesi, kelle igapäevane töö või väljaõpe on seotud mingi konkreetse valdkonnaga, näiteks pagulaste vastuvõtmisega tegelemine (nagu siinse näite puhul); aga muidugi on lihtne neid kõiki samuti “ideoloogiatöötajateks” nimetada, vabastab kohe vajadusest nende esitatud faktidega suhestuda.
    Hea Varro Vooglaid, te olete suuteline enamaks!

  • Heido Trofimov

    “Selmet käia välja parimaid argumente, manipuleeritakse inimeste
    ebateadlike hirmudega. Näiteid pole vaja pikalt otsida: piisab kui
    meenutada mullust vaidlust kooseluseaduse üle. Ma ei kutsu üles mingeid seisukohti alla suruma või avalikkusest välja
    tõrjuma, vaid neid esitama ratsionaalselt põhjendatud moel,
    apelleerimata sealjuures pelgalt traditsioonile (“nii on alati olnud”)
    või religioossele autoriteedile (“nii on taevased väed otsustanud”).”

    Njaa, mulle meenub koosluseaduse debatist näiteks, kuidas ühte osapoolt üritati tasalülitada nn venemaa kaardiga, seejuures tunnistades, et ega mingeid tõendeid selle kohta küll ei ole aga … teinekord piisas ka lihtsalt vastaspoole natsideks nimetamiseks, kelle “viha ja vaenu” kujutati peaaegu et eksistensiaalse ohuna meie muidu üsna tubli riigikese püsimajäämisele. Loodan, et autor pidas inimeste hirmu abil manipuleerimise all just selliseid näiteid silmas?

    Teiseks, loodan et see ülelibisev traditsiooni ja religiooni mainimine ei ole autori katse traditsiooni ja religiooni arutelust kuidagi tasalülitada? On ju selge, et just traditsioon ja religioon on paljude inimeste jaoks nt kooseluseaduses asja tuum, ning et see tähendab üldiselt veidi enamat kui “nii on alati olnud” ja “taevased väed otsustasid”. Ka traditsiooniliste ja religioossete vaadetega inimestega on vägagi võimalik ratsionaalselt arutada, tingimusel, et arutelu aluseks ei ole neist tehtud õlemehikesed.

  • marektamm

    Jah, viitega hirmudele apelleerimisele kooseluseadusedebatis, pidasin silmas mitte ühes, vaid mõlemas leeris kõlanud väiteid, s.t. ma ei soovinud oma märkusega valida poolt, vaid osutada sellele, et oleks olnud avalikkuse huvides, kui vaidlus jäänuks argumentide pinnale.

    Mul ei ole vähimatki soovi riivata kellegi religioosseid tundeid, ent minu hinnangul kuulub religioon demokraatlikus ühiskonnas mitte avalikku, vaid erasfääri. Demokraatlikkus ühiskonnas peab olema tagatud igaühe õigus elada oma religioossete tõekspidamiste kohaselt, ent samavõrd peab vältima seda, et keegi hakkab oma isiklikke religioosseid tõekspidamisi teistele avalikkuses peale suruma. Kui peaks huvitama, siis olen selle mõtte kunagi ammu pikemalt lahti kirjutanud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/marek-tamm-usudebatis-tahelepanuta-jaanud-kusimus?id=51027730

    Ja kindlasti nõus, et religioossete vaadetega inimestega saab väga edukalt ratsionaalselt arutleda (olen seda korduvalt teinud), lihtsalt üheks oluliseks eelduseks on see, et vaidlusse ei tooda aksioome, mida ilmalikul inimesel pole võimalik omaks võtta (viited ilmutusele, kiriku ilmeksimatusele jms).

  • Varro Vooglaid

    “Mul ei ole vähimatki soovi riivata kellegi religioosseid tundeid, ent minu hinnangul kuulub religioon demokraatlikus ühiskonnas mitte avalikku, vaid erasfääri.” Ainuüksi see on tugevate ideoloogiliste tunnustega seisukoht, mida Te tahaksite ilmselt käsitleda justkui ühiskondliku korralduse eelduse ja avaliku arutelu lähtekohana. Aga mina nt ei taha ja usun, et ma pole kaugeltki ainuke. Religioon ei pea sugugi kuuluma tingimata erasfäri, kuigi usun, et Teile see meeldiks, sest siis jääks avaliku aruelu platsis nö lubatuks vaid sellised argumendid, mis nii lähtuvad Teie enda ilmavaatest.

  • Varro Vooglaid

    Mulle näib, et see artikkel on osa laiemast protsessist, mis on käivitunud lähtudes eesmärgist piirata nö vihakõne tõkestamise ülla loosungi all domineeriva ideoloogiaga mitteühilduvate seisukohtade väljendamine avalikus ruumis. Sten Tamkivi kutsus otseselt mõtteroimasid ühiskonnast välja juurima, siinse artikli autor jätkab sama mõttelõnga punumist rafineeritumal ja taktutundelisemal, ent olemuslikult mitte kuigi erineval moel. Mis konkreetselt Teie küsimusse puutub, siis paljuski tandub küsimus juba mõistete määratlemisele. Mis on radikaliseerumine? Kas nt see, et inimesed ei lepi, kui nende tõekspidamistest jõhkralt üle sõidetakse ja astuvad selle vastu välja, teinekord ka pahaselt või ebaviisakalt? Mulle näib, et see on igati terve reaktsioon. Jne.

  • marektamm

    Hästi, katsun selle seisukoha mõelda tema loogilise lõpuni: lepime kokku, et religioon ei kuulu erasfääri, vaid on oluline osa avalikkusest — kõik poliitilised otsused tuleb läbi arutada religioosseid argumente arvestades. Minul tekib järgmiseks küsimus, mis religioonist me räägime? Kas avalikus arutelus tuleb arvestada kõikide maailmas (hästi, Eestis) leiduvate religioossete liikumistega? Või lähtume n-ö enamuse seisukohast ja piirdume luteriusuga? Kas see on situatsioon, mida te, Varro, näete ideaalina? Või kas olete nõus veidi täpsemalt seletama (kui ma valesti aru sain), mida peate silmas religiooni kuulumisega avalikkuse sfääri?

  • Varro Vooglaid

    Esiteks tänan, et usute minusse – see süstib julgust ja indu! Paraku näib mulle, et tõerääkia auväärselt positsioonilt püüate rääkida pigem Teie ise – kuigi, tõsi, teete seda sofistile omaselt rafineeritud moel. Ainuüksi püüdlus tõrjuda avalikust arutelust argumendid, mis ei lähtu Teie maailmavaates heaks kiidetud eeldustest, näib minule üpris selge ideoloogiatöötaja tunnusena. Sest paljuski on ideoloogiline projekt, mida ideoloogiatöötajad püüavad ühisel jõul ellu viia, just nimelt post-modernistlikult relativistliku, liberalistliku, sekularistliku, pseudo-demokraatliku, pluralistliku ja lõppastmes ka ateistliku ühiskonnakäsitluse juurutamine kõigi avalike arutelude eeldusena. “Mõistlikuks” ja “arumenteeritult arutlevateks” kvalifitseeruvad selle projekti raames paraku vaid need hääled, mis on projekti lähtekohaks olevad esimesed printsiibid juba omaks võtnud.

  • Varro Vooglaid

    Pean silmas, et religioonil on meie kultuurilist traditsiooni silmas pidades ühiskonnas oluline koht ning et religioosseid kaalutlusi ei tohi avalikust sfäärist välja tõrjuda, justkui need ei kvalifitseeruks nõuetekohaste argumentidena.

  • Tõnis Tatar

    Aitäh vastuse eest. Minu meelest olete Te ise üks selle avaliku sfääri reostumise silmapaistvaid ohvreid (milline koletis Teist endast on maalitud!). Selles suhtes imestan, et te Tammega nõus ei ole.

    Radikaliseerumine. Ega ma ei oska ka praegu paremini seletada kui sissekande autor. Ratsionaalsest arutlusest loobumine, kompromissivõimaluse välistamine, kaevikutesse kaevumine, empaatia puudumine teise seisukoha ja seda toetavate argumentide suhtes, vastase dehumaniseerimine, emotsionaalsus ja isiklikkus, solvangud ja häbimärgistavad sildid… Mõelgem vist siinsamas blogis ilmunud homoseksuaalse näitleja tekstile, milles väideti, et Te soovite seda näitlejat tappa? Teie meelest pole selline argumentatsioonikultuur ebaterve? Leiate, et ka see oli normaalne, sest “inimesed ei lepi, kui nende tõekspidamistest jõhkralt üle sõidetakse ja astuvad selle vastu välja, teinekord ka pahaselt või ebaviisakalt”?

  • marektamm

    Jah, võtan omaks – lähtusin oma artiklis eeldusest (nagu ka kohe alguses kirjutasin), et elame liberaalses demokraatias. See on kindlasti ideoloogiline positsioon, pealegi selline, mida soovin kaitsta ja mille raames mõttevahetust pidada. Kui teine arutleja eelistab argumenteerida monarhistlikus, aristokraatlikus, autoritaarses vms poliitilises raamistikus, siis möönan, et meie ühisosa on kaunis napp. Kuigi seegi vaidlus võib olla huvitav ja õpetlik. (Ja lootust kaotamata kutsun endiselt üles ennast taltsutama siltide kleepimisel: nüüd selgus, et olen lisaks ideoloogiatöötajale ka ‘sofist’.)

  • Varro Vooglaid

    Mulle tundub, et hr Tamme mure avaliku sfääri reostumise pärast on üpris ühekülgne, olgugi, et sõnades väidab ta vastupidist. Ei ole ma ei siinses artiklis ega ka kusagil mujal näinud, kuidas ta oleks võtnud sõna nende vastu, kes kooseluseaduse läbisurumisele kaasa elades ja seda toetades avalikkusele valetasid, inimestega manipuleerisid ja vassisid – just nagu ei ole ma näinud ka seda, et autor oleks öelnud midagi kriitilist Risto Kübara artikli kohta (mis avaldati paralleelselt vist neljas suures meediumis). Küll aga on tal kohe varnast võtta etteheited, et ei tohiks vehkida traditsioonile ja religioonile toetuvate argumentidega, sest need polevatki argumendid. Jne.

  • marektamm

    Võimalik, et me seisukohad on juba piisavalt selginenud, et rohkem lugejate tähelepanu röövida, ent lisan siiski, et selle kommentaariga olen ühes punktis nõus: kindlasti ei tuleks tõrjuda religiooni meie kultuurist välja. Paraku ei saa ma endiselt, et kui me räägime “religioossetest argumentidest” poliitilises avalikkuses, siis millest me täpsemalt ikkagi räägime, sest on selge, et islami-, katoliku- või õigeusu argumendid võivad olla kaunis erinevad ja isegi vastukäivad; mina ei leia, et nende kasutamine avalikus debatis aitaks meid kuidagi edasi, pigem panustaksin ilmalikule loogikale. Aga panen selle oma ideoloogilise piiratuse arvele.

  • Heido Trofimov

    Tänan vastamast. See religiooni teema on natukene kõrvalteema ja siin vaidlemiseks ilmselgelt liiga pikk (tunnustan siiski VVooglaidu ja MTamme proovimise eest). Aksioome, mida osapooled ei suuda jagada, pole iseenesest tõesti mõtet vaidluse lähtekohaks võtta (nt kiriku ilmeksimatust). Ma tahtsin öelda seda, et siiski tuleks ka selliseid erinevaid lähtekohti tunnistada, mitte ateistliku maailmavaate kohaselt ühe kamaluga ignoreerida (mitte-ratsionaalseks kuulutada). Teie kutsusite üles loobuma väidete põhjendamisest religiooniga – aga isegi ateist võib ju tunnistada, et omal moel on religioosne argument sama ratsionaalne nagu mittereligioosne. Sellepärast ma ei saa nõustuda, nagu oleks religioossete argumentide tarvitamine avalikes debattides iseenesest mingi “märk” arutelukultuuri kohta. Teie aga panite selle ühte patta inimeste manipuleerimisega hirmu abil.

  • Aqualung Aqualung

    Marek
    Tamm: „Sten
    Tamkivi püüdis hiljuti siinsamas ühe
    Eesti ühiskonda kummitava probleemi löövasse kujundisse: “Napi
    paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.”
    Jagan seda diagnoosi …“

    StenTamkivi
    saabus kodumaist ubinaaeda üle vaatama vist otsejoones Californiast,
    IT-paradiisist Silicon Valleyst, või kuidas? SELLEST paradiisiaiast
    saabununa võis teda tõepoolest šokeerida, et siinsed
    kahjuritõrjujad (jah, poliittöötajad!) nii mökult oma tööd
    teinud on. Et nn avaliku arvamise ruum ikka veel totaalselt
    pestitsiididega töötlemata. „Ussid“ IKKA VEEL täies mahus
    ekstermineerimata.

    USAs
    sihukest „bardakki“ ei taluta, igatahes ideoloogiatöö
    võtmeteemade (poliitiline homoseksualism, massiimigratsioon –
    ürgsaadanlikest „-ismidest“ ja „anti-…..-ismidest“
    kõnelemata) poolt kontrollitavas avalikus ruumis küll mitte. Alles
    see oli, kui JavaScripti looja ja Modzilla kaasasutaja Brendan Eich
    paljastati tänu ideoloogiavalvurite tõhusale monitooringule, et
    maailma IT-tööstuse tippu oli sokutand end keegi ussitaja, et sealt
    annetada 1000 $ ussitanud organisatsioonile, kes – kujutage ette! –
    vastustas AVALIKUS poliitilises ruumis nn LGBT-organisatsioone nonde
    poliitilistes nõudmistes seadustada Californias nn „gay-marriage“!
    Seksuaalrevolutsiooni valvurite võrgustik rebis ussitava lurjuse
    avalikuse ette ja korraldas kõrge profiiliga näidisprotsessi, mis
    Eichi IT-paradiisist häbiga minema kihutas. Taolisi kõmulisi
    näidisprotsesse on USA nn liberaalses demokraatias ka varem
    korraldatud – homoseksuaalrevolutsiooni valvurite õiglast rooska
    on oma turjal tndnud alla isegi Hollywoodi staare (Alec Baldwin, Gary
    Oldman) – mis on seda iroonilisem (või traagilisem? tragikoomiline
    igatahes), et just Hollywoodi omanikke tänas globaalse
    homoseksuaalrevolutsiooni superpower’i USA asepresident Joe Biden
    samuse maailmarevolutsiooni võidukäigu eest oma esinemises 2013.
    aasta mais:

    „I
    believe what affects the [social-political] movements in America,
    what affects our attitudes in America are as much the culture and the
    arts as anything else,” said Biden. “It wasn’t anything we
    [politicians] legislatively did,” he went on. “It was [such
    television shows as] ‘Will and Grace,’ it was the social media.
    Literally. That’s what changed peoples’ attitudes. That’s why I was
    so certain that the vast majority of people would embrace, and
    rapidly embrace” same-sex marriage.“

    Nagu
    globaalse homoseksuaalrevolutsiooni üks lidreid Biden osutas, ON nn
    sotsiaalmediale ülioluline roll vastavate poliitkate hegemoonia
    kehtestamisel – ja sestap on lomulik, et ka ideoloogiline
    IT-sektor vajab hädasti permanentset kahjuritõrjet: seesama Cass
    Sunstein, keda ideoloogiatöötaja MT siin autoriteedina nimetab, on
    selles vallas tõsiselt sama murelik kui sm Brežnevi
    ideoloogiasekretär sm Suslov CCCPi-aegse nn isekirjastuse (samizdat)
    suhtes oli. Nagu ei saand „nõukogude demokraatia“ püsida ilma
    karmide „avaliku“ poliitilise ruumi regulatsioonideta, nõnda ei
    jää ka post-post-moodne (et mitte öelda sovjeedistund) nn
    „liberaalne demokraatia“ oma praegusel kujul vähe pikamaks ajaks
    püsima ilma valju kontrollita., ilma „ussitajate“ nn „avalikust
    ruumist“ välja kõrvetamata. Võimupoliitilisest-ideologilisest ortodoksiast
    samm vasakule, samm paremale kaldujate diliitimata.

    Pole
    siis ime, et Silicon Valleys „tõelise liberaaldemokraatia laksu
    saanud“ (nagu progressiivne noorsugu tavatseb öelda) Sten
    Tamkivigi eestimaist „halvasti puhastatud avalikku arvamusruumi“
    külastades tõhusama pestitsiidipritsi (omalt poolt soovitaksin
    Zyklon B-d kui efektiivset kahjuritõrje kemikaali) järele hüüab,
    tema kajas kohalikud juhtivad ideoloogiatöötajad Raul Rebane ja
    Marek Tamm.

  • Taavi Hallimäe

    Te ütlete, et religioosne ja mittereligioosne argumentatsioon on võrdselt ratsionaalsed. See ei ole aga sugugi nii, sest “ratsionaalse religioossuse” või “religioosse ratsionaalsuse” puhul ei ole tegu mitte millegi muu kui oksüümoronidega. Tõsi, sellega ei ole võimalik veel välistada, et üks inimene võib mõlemat registrit võrdselt ja suuremate vastuoludeta kasutada. Ka võib igati ratsionaalselt argumenteerida religioossete ning traditsionaalsete põhimõtete poolt, kuid see ei tähenda mitte mingilgi moel seda, nagu muutuks religioon (või traditsioon) kui selline iseenesest argumendiks. Kui see aga siiski nii läheb, siis asutakse ratsionaalsusest küll kaugel, emotsionaalsusele see-eest lähedal (vt. hirm ja hirmutamine).

  • marektamm

    Mul pole üldiselt kombeks anonüümsetele kommentaaridele vastata, ent lihtsalt n-ö heatahtliku abistamise korras soovitan Aqualung Aqualungil lõpuni mõelda, et kumba ta siis soovib: sotsiaalmeedia võimu kasvu või vastupidi, selle kahanemist. Mina loen kommentaarist välja, et väidetavat “homoseksuaalset revolutsiooni” viiakse läbi sotsiaalmeedia toel, sellest järeldaksin, et kommenteerija peab oluliseks, et sotsiaalmeedia asemel peetaks ühiskonnale tähtsaid debatte avalikkuses, ja täpselt seda kirjutasin ka mina oma artiklis. Nii et võimalik, et osutume selles küsimuses liitlasteks. (Ja väike stiilivihje: rohke jutumärkide kasutamine on selge tunnistus teksti ideologiseeritusest; eesti avalikkuses juurdus see komme ennekõike nõukogude okupatsiooni esimestel aastatel.)

  • Aqualung Aqualung

    Ausalt, ei ma soovi poliittöötajailt midagi. Niiii naiivne ei olnud ma ka nõukogude ajal. Mu kommentaari mitte eriti heasoovlik eesmärk oli viidata nn liberaaldemokraatia (jutumärgid kui “nõukoguliku igandi” jätsin paljalt narritamiseks seekord ära) lootusetut sovjeedistumist XXI sajandil.

    Teie järeldus oli minu meelest paras cherrypicking, kuivõrd Teie, kes Te omasõnutsi igatsete ratsionaalset arutelu režiimi poolt tabulisena käsitledud teemadel, sh ka poliitliskultuurilise homoseksualismi puhul, pidasite paremaks märkamata jätta, et va Biden rõhutas – ja nii rumala vennikese puhul ometi igati õigustatult – justnimelt hollivuudi võltside emotsioonide ja lamedate poliitiliste manipulatsioonide produktsioonile kui tegelikule “argumendile” (kui tohib sel puhul jutumärke pruukida).

    *

    Aga mis kombel Te kujutate eestikeelses avalikus ruumis ette avalike debatte, kui näiteks siinmail autoriteetse strateegilise kommunikatsiooni eksperdina eksponeeritav Raul Rebane ei häbene Teie poolt vidatud artiklis ähvardada “valesti arvajaid” ‘poliitilise surnuaiaga`’? Vikerraadios (vist) samal päeval töökohtade kaotusega?

    Nagu öeldud, ei näe ma vähimatki mõtet poliitilise arvamuskujundusaparaadi juhtidelt või töötajailt midagi soovida, kõik märgid tänases nn liberaaldemokraatia juhtriikides viitavad sellele, et poliitiline tsensuur (koos karistustega) saab ainult tugevneda – umbes nagu Antropovi päevil CCCPis. Edasi juhtub see, mis absurdsete, tervemõistuslkuks eneseregulatsiooniks võimetute doktrinäärsete režiimidega ikka juhtuda tavatseb.

    PS
    Vist peaks Teid tänama, et anonüümsele kommentaarile oma heasoovlikku tähelepanu raiskasite? Niisiis: tänan.

  • https://personainfieri.wordpress.com/ Persona Infieri

    “Eesti poliitilises avalikkuses kipub viimasel ajal emotsionaalsus
    valitsema ratsionaalsuse üle. Selle tagajärjeks on avalikkuse
    polariseerumine ja radikaliseerumine. Selmet käia välja parimaid
    argumente, manipuleeritakse inimeste ebateadlike hirmudega.”

    Teatud mõttes vastab tänane ühiskond ja tema meelsus sotsiaalsele tellimusele, mida totaalse meedia abil kontrollitav ühiskond “kõik müügiks” nõuab, kusjuures ka selle ühiskonna totaalsus võib olla näilik, meediakanalite abil üles puhutud. Emotsionaalsus on tagajärg, mitte põhjus. Hirm on olnud alati väga edukas ühiskondlik konsolideerija. Ühes teises diskussioonis tuli välja, et millegipärast aetakse tavaliselt laiali rahupooldajate, mitte sõjapooldajate demonstratsioone. Liberaalne demokraatia on totaalse meedia poolt kontrollitavas ühiskonnas niikuinii omandanud pigem negatiivse kuvandi, sest seda meedia poolt manipuleeritavad stultoloogilised objektid ei ostaks. Ratsionaalses ühiskonnas väheneksid müüginumbrid drastiliselt.

  • marektamm

    Ma ei jaga sugugi arvamust, nagu oleks tänapäeva ühiskond “totaalse meedia poolt kontrollitud” (see on pigem sedalaadi väide, kus sõna “meedia” võib vabalt asendada “sisalike” või “zombidega”, ilma et väite tõesus selle all eriti kannataks), küll olen aga nõus sellega, et Eesti avalikkuse radikaliseerumisele on ajakirjandus olulisel moel kaasa aidanud, nagu sellegagi, et kui ajakirjandus muutub pelgalt kasumiteenimise vahendiks (klikivabrikuks), siis töötab ta vastu poliitilise avalikkuse huvidele. Seepärast kirjutasin juba algses postituses, et ajakirjandusel on avaliku sfääri reguleerimisel väga oluline roll; paraku näeme tõepoolest, et ajakirjandus tuleb selle rolliga aina raskemini toime. Ma ei kutsuks siiski üles käega lööma, vaid pigem andma oma panust sellesse, et ignoreerida odavaid peibutusi ja esitada ajakirjandusele suuremaid nõudmisi.

  • https://personainfieri.wordpress.com/ Persona Infieri

    Meedia võim erineb kindlasti reptiilide võimust juba põhimõtteliselt, sest see on impersonaalne ja amorfne :)
    Kaheksakümnendate lõpus valmis selline kultusfilm nagu They Live … See pole otseselt keelatud, aga ma pakun, et väga paljud pole sellest kunagi kuulnud. See annab meedia poolt kontrollitud ühiskonnast väga usutava pildi.
    Pigem võib siin leida ühiseid paralleele religiooniga, ka meedial on oma jumalad, oma preesterkond, usklikud jne. Religioonide konkurentsis ei võida mitte parim, vaid selline, mida annab paremini müüa. Aga see on üldine tendents ühiskonnas, et ei pakuta mitte parimat poliitikat, vaid sellist, mida annab paremini müüa, mitte parimat meediat, vaid sellist, mida annab paremini müüa jne.

  • Kärt Juhasoo-Lawrence

    Varro Vooglaiu üleskutse religioossete argumentide lubatavusest avalikus eetikadiskursuses intrigeeris mind proovima: Reinkarnatsioon, keskne mõiste budismis,suunab meid oma valikuid kaaluma küsimuse abil, kas me oma järgmises elus, mil võime end vabalt leida pagulase, gei, transsoolise, interseksuaali,vm stigmatiseeritud vähemuse esindajana, tahame kogeda empaatiat ja avatust või põlgust ja suletust? Ratsionaalse inimesena valib budist enamasti empaatia ning avatuse ega vastusta võrdsete õiguste ja võimaluste pakkumist kellele tahes. Budistliku argumendi kohaselt on lugupidamatu ja sildistav debatt ebamõistlik, kuna selle tagajärjejed tabavad varem või hiljem sellise väitluskultuuri esindajat ennast. Seega ussitav avalik väitlusruum on halb, kuna tõmbab libedale teele vähese enesekontrolliga ullikesi, kes sõimlema kukkudes sillutavad endale teed proovilepanevaks uuestisünniks. Varro, kas pole hea religioosne argument? :)

  • Heido Trofimov

    Tõepoolest hea argument, ütleme näiteks et sõimamise vastu, ainult et põlguse ja avatuse (mille suhtes?) mõisteid tuleks rohkem avada, et argumendist ei jääks muljet kui lääne inimese pinnapealsest katsest otsida ida religioonidest lohutavat kinnitust omaenda väärtustele … nii näiteks loetakse budismis tavaliselt seksuaalsuhted kahe samast soost inimese vahel ebaeetiliseks ja peaaegu kindlasti halva karma tekitajaks. Või hoopis vastupidi, kui eksisteerib tugev kalduvus ebaeetilisteks tegevusteks võib seda ju omakorda kujutada eelmise elu halbade tegude tagajärjena – päris morjendav väljavaade, mis?

    Vastata võiks kristliku ja kulumiseni kuulutatud kuid vähe omaks võetud argumendiga armastada patustajat ja vihata pattu … tõepoolest kristlik jutlustamine homoseksuaalsete suhete ebaeetilisusest jms ei eelda kuidagi ettemääratud “puhast” positsiooni, justkui oleks meie suure auga teeninud ära võimaluse sellistest kiusatustest puhtad olla. Soov sugu vahetada võib mind saata sama moodi nagu halb temperament, mis paneb mind teisi, näiteks soovahetuse-sooviga inimesi välja naerma ja põlgama … kumbki juht ei tähenda, et ma oleksin kuidagi märgistatud inimene, kuid mõlemad juhul kutsub kristlus üles inimesi loomulikest kalduvustest hoolimata tegema paremaid valikuid.

    Vabandan kommentaari liiga tõsiselt võtmise eest …

  • Mikko Lagerspetz

    Habermas lähtekohana sobib siia hästi. Tuleb meelde, et ta on hilisematel aastatel käsitlenud ka religioossete argumentide rolli avalikkuses, mõnevõrra positiivsemalt kui varem. Võib-olla on ta arusaam kommunikatiivsest ratsionaalsusest veidi avardunud? Tasub tutvuda sellega mida ta postsekulaarsuse teemal on kirjutanud (mõtlen siin VV ja MT aruteluteema peale), kui te juba ei ole seda teinud!

  • Kärt Juhasoo-Lawrence

    Heido, väike selgitus – budismi eetikakoodeks ei tegele hetero või homo küsimusega, vaid kutsub üles seksuaalsuhetes, nagu kõigis muudeski inimtegevustes, hoiduma vägivaldsest või ärakasutavast käituminest.

  • Heido Trofimov

    Ei ole tõesti budismi asjatundja, meelde on jäänud vaid Dalai-Lama väide, et suguelundite kasutamine väljaspool selleks ette nähtud (vaginaalset) vahekorda on väär. Pinnapealne otsing internetis kinnitab samuti, et homoseksuaalseid suhteid peetakse budismis üldiselt ebaeetilisteks, kuigi tihti seda teemat tõesti eksplitsiitselt vist ei käsitleta.

    Samuti ma meelsasti usuksin, et budistlik moraaliõpetus seisneb enamas kui reinkarnatsiooniideest tuletatud valgustatud egoismis – aga mul tõesti ei ole õigust siinkohal mingeid üldistusi luua.

  • Revilo47

    Võib pakkuda välja argumente, miks üks religioon võib olla tõene ja teine mitte. See ei pea toimuma isegi emotsionaalselt. Et “religioosne ratsionaalsus” on oksümoron, on teie eeldus, mille toetuseks, te argumente ei paku. Kui mingi religioon on tõene, siis “ratsionaalne religioossus” ei ole oksümoron.

  • EST

    Kui päid nüsima hakatakse, siis on neomarksist esirinnas?

  • Pingback: Kuidas peab hüüdma | Läbikäigu K()