Author Archive
Kui ma tahaksin Eestile halba, siis…
Daniel Vaarik juuni 29, 2015 | 2
1. Ma ajaksin tülli Eesti progressiivid ja konservatiivid, heterod ja geid, insenerid ja humanitaarid, poliitikud ja mittepoliitikud, noored ja vanad. Isegi lapsed ajaksin tülli, kui mitte teisiti, siis juuksevärvi alusel. Ma ajaksin inimesed pimedalt vihaseks, solvates neid nii meedias kui sotsiaalmeedias. Lõhe esimese ja teise Eesti vahel poleks midagi selle kõrval, mida mina teeksin – ma lööks kõik inimesed igal hommikul uude leeri, kuniks kõik, mis võiks neid ühendada, oleks kildudeks pekstud. Ja ma ütleksin neile, et see ongi teie nägu, kallid eestlased. See ongi reaalsus, et me kõik oleme vaid kalakesed vihameres.
2. Et kõik lõplikult tülli jääksid, hävitaksin ma igaühe, kes soovib teistele midagi selgitada. Oi, kuidas ründaksin teda jõhkralt ja isiklikult. Ma küüditaksin ta mõtteliselt. Ma teeksin tema räsitud avatarist teistele alandava eeskuju. Alguses värbaksin selleks väikese pundi trolle, kuid ma olen kindel, et varsti trolliksid inimesed üksteist juba vabatahtlikult.
Reekviem Suur-Ameerika ühele
Daniel Vaarik aug. 3, 2015 | 1
Võib-olla ma peaksin minema ühel päeval Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi rususid vaatama ning otsima lammutusplatsi prügi seast endalegi tükikese mustrilisest fassaadist, mida Leonhard Lapin Sirbis taga igatses, sest täpselt tuhat päeva minu elust on otseselt seotud olnud selle hoonega, mil ma töötasin Rahandusministeeriumi nõunikuna, ajasin näpuga järge Maailmapanga ja IMF-i soovitustes, et nendes väljendatud tõed tõlkida onu Juliusele arusaadavasse keelde, ning esinesin, punane õun käes, Aktuaalse kaamera uudistes intervjuuga teemal, miks riigieelarve pole kummist ning miks laastutuli ja laenuraha ei kesta kaua.
Kuid järele mõeldes oli peale inimeste see fassaad tõesti ainus asi, mida ma selles ehitises imetlesin, sest töökeskkonnana meenutas maja pigem tule ja jää vahel kõlkuvat Crematoria nimelist planeeti Riddicki kroonikast, kus pärast päikesetõusu põles kõik tolmuks ning öösel valitses põrgulik pakane – sarnasus oli eriti tugev suviti, mil ministeeriumihoone päikesepoolse külje kabinettides aurustus mitu ametnikku. Töötajad hakkasid seepeale vaistlikult päikese käest liikuma maja vastasküljele või jäid säravamal suveajal koju. Nii käis pool majast tööl hommikuti ja teine pool õhtuti.
Mõned ametnikud avasid kuuma eest pääsemiseks aknaid ning maja külgedel olnud rõdude uksi, kuid isegi tuulevaiksel päeval tõi see kaasa sellise tõmbuse, et kabinettides ja koridorides ei hakanud vihinal ringi lendama mitte ainult valged paberilehed, vaid ka klambrilööjad ja arvutiklaviatuurid. Nii tundis riigi raha-asjadega tegeleva ametniku nõupidamisel sageli ära selle järgi, et tema laubal ilutses tuhatoosi või printerikaane kujuline vorp.
Prosuumer. Sissejuhatus.
Daniel Vaarik sept. 18, 2015 | 0
"Kaua te enda isikuturundusega juba tegelenud olete?"
"Ma ei tegele sellega."
"Ah? Miks te siia siis tulite?"
"Teie ju ise tahtsite minuga intervjuud teha…"
"Ja kui te intervjuuga nõustusite, siis te juurdlesite kindlasti selle üle, millist kasu te sellest saate?"
"Ei, see ei olnud minu esimene mõte! Ma mõtlesin, et miks mitte juua üks kohvi huvitavas seltskonnas ja vestelda näiteks blogidest…"
"Aga kui see …
Vestlus alkoreklaamist endise copywriteriga
okt. 28, 2015 | 0
Laura Noodapera on töötanud erinevates reklaamiagentuurides ja Daniel Vaarik annab nõu Terve Eesti Sihtasutusele. Nendevahelisest vestlusest Wire’s kujunes järgnev intervjuu Memokraati.
D: Kui kaua sa reklaamindusega tegelesid?
L: Ma tegelesin reklaamitööga kokku neli aastat kahe erineva agentuuri teenistuses ja vabakutselisena.
D: Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldis?
L: Reklaam pakub harvaesinevat võimalust kasutada nii loovust kui analüütilist mõtlemist. Töö on põnev ja …
Uuring: mida Eesti elanik arvab põgenikest? *
Daniel Vaarik, Kristjan Vassil, Mihkel Solvak, Sten Tamkivi, Kristjan Lepik nov. 18, 2015 | 3
Käesoleval aastal on Euroopasse jõudnud 750 000 põhiliselt Süüriast ning Afganistanist pärit sõjapõgenikku. Objektiivselt võttes on see vaid väike osa maailma rohkem kui 200 miljonist immigrandist. Samas võib Euroopasse suunas liikuma asuda veel miljoneid inimesi, kelle jaoks uus lipp kodulinna kõrgeima hoone küljes kuskil Ida-Ukrainas, Iraagis või mõnes Põhja-Aafrika riigis tähendab valikut surma või põgenemise vahel.
Põgenikud ei ole ainult põgenike mure, kasvõi sellepärast, et sõjapõgenike saabumine …
Vestlus vabadusest
dets. 15, 2015 | 0
Räägi, miks sa ratastoolis oled?
See tavaliselt huvitab tutvuse alguses kõiki. Mul on üks lihashaigus nimega Duchenne lihasdüstroofia, mis tähendab seda, et keha ei tooda düstrofiini, mis aitaks lihastoonust hoida. Igapäevaselt kasutan siis liikumiseks elektriratastooli, kuid vast peamine on see, et enamustes igapäevatoimingutes ma vajan kõrvalist abi, alates sellest, et hommikul üles tõusta, riietuda, süüa ja nii edasi …
Võitlus tõkkepuuga ehk miks ma olen üks Tuleva asutajaid
aug. 16, 2016 | 0
"What yawr name?" the soldier demanded. "You got something for me? I want some money for that soya you got."
Robert D. Kaplan, The Ends of the Earth.
Ühel tuulisel kevadpäeval käis 22 inimest Rävala puiesteel notarile allkirju andmas, et asutada Tuleva ning raputada seeläbi Eesti pensionikogumise turgu uut moodi organisatsiooni ning madalate haldustasudega. Kolm kuud hiljem …
Need maniakid jõuavad, sest neil pole pohmakaid.
dets. 26, 2016 | 0
Viimasel ajal on Eestis peremehetsema hakanud inimesed, kelle arvates võiks Eestis vähem juua. Nad sülitavad alkoholile kui kodumaise majanduse ja kultuuri mootorile ning rikuvad seadusekuulekate alkosõprade puhkehetki üle maa. Napsuvastane laamendab juba ka Toompeal. Visualiseerin probleemi – meie, Eesti inimesed, istume ajalootaburetil, milllel on kolm jalga:
jalg. Seitsesada aastat orjapõlve
jalg. Hirm Venemaa ees
jalg. Alkohol
Oma naiivsuses tahavad alkovastased sellelt istmelt ühe jala alt lüüa. Mis …
Sissejuhatuseks Ühtse Eesti tsüklile
Daniel Vaarik veebr. 15, 2011 | 0
Ühtse Eesti Suurkogust on möödas peaaegu kümme kuud. Sellest momendist kui Saku Suurhallis kustusid tuled, inimesed sõitsid kodudesse ja näitlejad ja kaastöötajad suundusid NO99 teatrisse Suurkogu läbiviimist tähistama, on Ühtne Eesti vaikinud. Kui välja arvata üksikud tehnilist laadi teated, dvd-de müük, pole Ühtse Eesti tegelased proovinud lahti mõtestada, mis siis tegelikult eelmise aasta 7. mail Saku Suurhallis ja …
Süüdistan
Daniel Vaarik veebr. 15, 2011 | 12
“Kunagi ammu-ammu, 1990ndate aastate
alguses, said saladuskatte varjus kokku mitu Eesti
kütuseärimeest. Kohtumise põhjuseks
oli rahulolematus valitsuse ja poliitikutega.
Noore vabariigi musklid tugevnesid,
tegevusvabadus ahenes. “Nii enam edasi ei saa,”
otsustasid nad ning valisid endi seast kolm
saadikut, kelle ülesandeks sai ärimaailma
nimel erakondadega läbi rääkida. Järgmisel päeval
võttis igaüks neist kohvri rahaga. Üks neist
läks paremale, teine läks otse, kolmas läks vasakule.”
– Üks legend, mida räägitakse tänase päevani
Kõrgepingetrafo kujuga Saku Suurhallis sumises rohkem kui 7000-pealine inimeste mass. Nad ei teadnud, kas järgneva kolme tunni jooksul pannakse alus uuele protestierakonnale, mis marsib kümne kuu pärast toimuvatel üldvalimistel Toompeale, või on algamas lihtsalt enneolematu show. Üks oli muidugi selge: kui tuleb spektaakel, siis olgu see vähemalt sama muljetavaldav kui Rammstein, Metallica või vähemalt iluuisutamise MM.
Saali ukse juures seisis NO99 dramaturg Eero Epner. “Mida me teinud oleme…” ütles ta. Ja mina olin nõus.
