Räägi, miks sa ratastoolis oled?
See tavaliselt huvitab tutvuse alguses kõiki. Mul on üks lihashaigus nimega Duchenne lihasdüstroofia, mis tähendab seda, et keha ei tooda düstrofiini, mis aitaks lihastoonust hoida. Igapäevaselt kasutan siis liikumiseks elektriratastooli, kuid vast peamine on see, et enamustes igapäevatoimingutes ma vajan kõrvalist abi, alates sellest, et hommikul üles tõusta, riietuda, süüa ja nii edasi ja edasi, kuni väikeste detailideni välja. Praktiliselt asjad, mida ma ise saan teha, on arvutis toimetamine – kasutan sellist trackballi või hiirt, ning saan ka elektriratastooliga ringi liikuda. See on see, mida ma ise teha saan.
Kui palju sarnaste liikumispuuetega inimesi Eestis on?
Statistikaameti andmetel oli 2014. aasta 1. jaanuari seisuga kogurahvastikus puudega inimesi 10,7%, kuid liikumispuudega inimesi on Eesti umbes 5 protsenti ehk 65 000 inimest
See tähendab, et need inimesed on ratastoolis?
Paljud neist on ratastoolis, kuid leidub ka kergemaid liikumispuudeid, kes kasutab jalutuskepp, kes rulaatorit või hoopis proteesi.
Kuidas sa spordi juurde jõudsid?
Olen pärit väikesest kohast nimega Lelle, kus kõik tunnevad kõiki. Ma õppisin kohalikus põhikoolis. Minu ema on algklasside õpetaja. Ta oli mulle abiks ja suureks toeks olid ka klassikaaslased. Lelle puhul on vast kõige huvitavam fakt see, et seal on väga populaarne mängida jalgpalli. Meil on oma kohalik klubi FC Lelle, minu naaber on jalgpallur Vjatšeslav Zahovaiko kes kunagi oli ka Eesti koondises ja on lihtsalt hea sõber. Sealt tuleb minu meeskonnaspordi armastus.
Kas sul oli jalgpallimängus ka tol ajal mingi roll?
Tol ajal väga mitte. Tore oli küll pealt vaadata aga peas tiksus alati mõte, et midagi taolist ma tahan ka ise teha. Teine pool minust on see, et olen väikesest saadik olnud erinevates vabaühendustes. Minu esimene ühendus oli Eesti Lihashaigete Selts, kust olen saanud tuge ja abi, et oma elu elada võimalikult täisväärtuslikult. Kuni viienda klassini sain isegi käia aga peale seda jäin tavalisse ratastooli, vahepeal sai kasutatud ka mingit rollerit… põhimõtteliselt ma olen kõik need liikumisega seotud abivahendid omal nahal järgi proovinud. Praegu liigun elektriratastooliga, kuna see on kõige mugavam ja tegelikult ainuke viis liikuda.
2003. aasta Lihashaigete Seltsi jõululõunal veeresin ühe soomlase juurde juttu ajama. Sel ajal oli hinges ja südames tõesti piinav vajadus mingisuguse spordiga tegeleda aga seni Eestist midagi leidnud. Seega uurisingi soomlaselt mis ala see saaks olla. Soomlane rääkis mulle, et minusugused tüübid enamasti mängivad elektriratastooli saalihokit, mis tekitas koheselt elava huvi.
Sügisel läksime kolmekesi tänu Külli Reinupi kirjutatud Euroopa Noorte noortevahetuse projektile Soome mänguga tutvuma – mina, Karl ja Tanel, kellel oli üks ja sama haigus ja kes kõik kasutasid elektriratastooli. Mänguga tutvumine oli oluline, kuid teine pool sellest, mis me nägime, oli veel olulisem. Nägime esimest korda meie suguseid tüüpe elamas iseseisvat elu kui sellist.
Meid võõrustas Miro, kes on kohaliku IT firma töötaja, tal on oma korter, oma auto, kuid mis peamine – tal olid abistajad. Nüüdseks on Mirol ka pere naine ja kaks tütart, kellega ta armastab väga reisimas käia. See kõik on võimalik, sest suurem osa päevast on abistamine tagatud., Sisuliselt üks abistaja läheb ära ja teine vahetus tuleb asemele. Abistaja on alati kuskil taustal valmis abistama, kui vajadus peaks tekkima. Tutvustati ka ühika tüüpi elamut, kus abi sai kutsuda telefoni abil.
Nägime ka seda, kuidas mõni tüüp tuli kohtumisele kohale ühistranspordiga või rongiga. Praegu kasutan isegi aktiivselt just neid liikumisviise, kuid sellel ajal oli kõik see meie jaoks täiesti uus asi.
Soomes on need asjad võimalikud tänu liikumisvõimaluste heale planeerimisele?
Osalt on see infrastruktuur, mis teeb kõik ligipääsetavamaks ning Eesti on ka sinna jõudmas. Aga teine pool on isikliku abistaja teenuse osutamise kultuur. Kui Eestis on isiklik abistaja selline hea samariitlane, siis Soomes on abistamine nagu iga teine töö. See on väga populaarne just tudengite seas, kuna abistades saad enamus aega oma õppetööga tegeleda, kas arvutis või raamatut lugedes, aga samas pead siiski olemas olema telefonikõne kaugusel. Tasu on enam-vähem sama, mida saaks töötades kassas või muul sarnasel töökohal. Isikliku abistaja töö puhul on oluline, et juhised tuleksid abi vajajalt endalt. Miro näiteks ei palu abistajal putru keeta vaid juhendab kogu protsessi algusest lõpuni. Nii jääb vastutus sellele, kes juhendas, mitte abistajale.
Kuidas saalihokiga edasi läks?
Tutvusime Soomes sellega, saime nii öelda mänguski käe valgeks. Ühes mängus õnnestus sõber Karlil isegi värav lüüa. Aga esimene wow-efekt oli see, kui üks mängija lasi proovida pulti, mis juba tooli märksa äkilisemaks tegi.
Mida ta seal täpselt muutis?
Võttis tavalisel puldil juhtme tagant ära ja pani enda puldi asemel, mis muutis tooli liikumise märksa äkilisemaks.
Seal on siis mingi elektroonika, mis reguleerib seda, kui kiiresti saab liikuda?
Nojah, seal on protsendid: enamasti on selline vanainimese režiim, et keerab hästi aeglaselt aga seal annab neid protsente põhja keerata. Mitte isegi kiirendust muuta, vaid just reageerimiskiirust, et kui sa vajutad, siis kui kiiresti tool reageerib.
Kuidas tagatakse see, et mängijate ratastoolid oleksid enam vähem võrdsel tasemel?
Lubatud maksimumkiirus on 15 kilomeetrit tunnis aga kohalikel turniiridel seda väga ei kontrollita. EM-il ja MM-il on konkreetne aparaat, mängija kutsutakse platsi äärde ja tool pannakse sarnaste rullide peale nagu autodel on ja kui selgub, et tool on liiga kiire, võetakse platsilt lihtsalt maha.
Üks eelis tuleneb muidugi maksimumkiirusest aga teine ilmselt heast kiirendusest?
Kui soomlased oma toolidega tulevad, siis saad aru, et tool tooliks, ta võib olla kiire ja äkkiline, kuid see, kuidas mängija ise tooliga suudab toime tulla, määrab mängus edu. Näiteks on oluline inimese õige tooli kinnitamine, et saaks trikke ja nippe teha ilma, et end kogu aeg sättima või kinni hoidma peaks. Tihti on niimoodi, et platsilt väljaspool ei suuda inimene peadki hoida aga kui mängutooliga platsile satub, siis on tõeline põrguline, keda kinni hoida on päris keeruline.
Mis platsil täpselt toimub?
Saalihokis on kaks mänguvahendit – tavaline saalihoki kepp ja T-kujuline laba, mis tooli ette käib. Hetkel ma mängin just selle T-kujulise labaga. Algul ta võib paljudele tunduda üsna mõttetuna aga tegelikult selle peamine roll on aidata teha kaitsetööd ja teha ründajale teed. Vahel kui soodsad asjaolud on, siis õnnestub endal ka värav lüüa. Aga seda juhtub harva.
Minu roll on olla kaitses ning on võimalik ka väravas olla, kus sa pead liikuma vastasmeeskonna mängijale vastu. Head väravavahid suudavad ka platsil ilusti hakkama saada. Ta tuleb väravast välja, lahendab olukorra ära ja läheb tagasi.
Tavalises saalihokis ei ole nii palju blokkimist aga siin mängus on blokkimine praktiliselt kõik. Peadki suutma liikuda nii, et takistad ja samas oma meeskonnale teed teha. Ründajana pead leidma viisi, kuidas koostöös võistkonnaga, sellest läbi murda.
Kuidas te Eestis mängima hakkasite?
Alustasime Pärnus, algul oli meil selline tantsusaal, mille seinad muidugi said natuke kannatada, kuna me olime algajad mängijad aga õnneks nad olid valmis meid taluma. Sellel ajal alustasime iseenda toolidega. Peale meie oli ka minu isa Rein selle ala fänn. Ta tegi meile saalihoki piirdeid ja aitas toolidega.
Isa hakkas meid ka trenni tooma. Kui me aasta aega olime mänginud, tuli õnnekombel Soomes müüki kuus vana mängutooli. Hind oli soodne, kirjutasime projekti ja siis sai mäng tõelise hoo sisse. Meil olid reaalsed toolid, millega mängida ja millesse inimesi kutsuda. Isa pidi neid toole muidugi ka järjest täiustama ja korda tegema. Proovisime tuttavate kaudu mängijaid juurde leida.
Ründaja Jürgeni tool on tuunimisel.
Üks nipp oli selline, et käisime erinevates hooldekodudes, mis tee peale jäid, mängijaid värbamas. Kuna hetkel teeme trenni Astangu KRK-s siis on läbi aastate ka sealsed õpilased proovimas aga see kujuneb neil enamasti 3-aastaseks perioodiks, mis saab lõpu koju tagasi minekuga.
Saabusite kambaga hooldekodusse, pidasite väikese loengu ja…?
Põhimõtteliselt isa natukene lobistas ja käis kohalike töötajatega rääkimas, et ehk on kedagi kellel oleks huvi mängimas käia. Kuna trennid toimusid sellel ajal Pärnus leidsime trennis käiaid Kehtnast, Kärust ja Vändrast
Kas inimesed tulid hea meelega?
Neid tuli ikka veenda. Lõpuks mõni jäi püsima ja mõni ei jäänud. Aga me pakkusime seda võimalust siiski. Üks mängija on suutnud näiteks nüüdseks hooldekodust välja võidelda, omab korterit, käsijuhtimisega autot ja tegeleb aktiivselt maalimisega.
Kirjelda neid inimesi, kes mängivad.
Ühed on edukamad ja iseseisvamad, kuna kasutavad autot, omavad töökohta ja nii edasi, teiste puhul määrab ka perekonna toetus, kelle pere ja tuttavad fännavad seda spordiala ja nad on valmis neid igal pühapäeval trenni tooma. Eestis ongi see häda, et kuna abistajasüsteem ei ole veel nii arenenud, siis inimene ei saa ise otsust vastu võtta, et ta tahab trenni tulla. Sõltub sellest, et kas need, kes teda aitavad, näevad selles midagi või mitte, kui ei nähta mõtet jääb plaan trenni minna tihti katki Õnneks on tekkinud, mitmeid algatusi, mis antud probleemiga tegelevad nagu portaal Helpific.com, mis on loodud abistajate ja abivajajate kokku viimiseks. Loodetavasti see võimaldab trenni tulijatel oma soovi lihtsamalt teostada kui seni.
Kas sul on ette tulnud mängu ajal mingeid erilisi olukordi?
Kõige parem vast on see, kui sa oled suutnud ründajale teed teha ja see on viinud väravalöömiseni või sa oled suutnud pealetungiva ründaja ära blokkida, palli ära võtta ning anda enda meeskonnale tagasi. Või kui keegi kaugelt lööb ja sa oled suutnud täpselt ette tulla. Vahel olen suutnud ka ohtlike olukordi tekitada, sest olen T-sticki ,kellegi suure ratta alla pannud ja tool on ümber käinud. Endal on kõige kaardi ohtlikum olukord, kui suudan kellegile otsa tagurdada või sõidan väravavahi alase. Harvad polnud viimasel turniiril juhused, kui teenisin kaardi või koguni penalti, mis on küll piinlik, aga mänguhoos kipub vahel ikka juhtuma.
Kirjelda tunnet, mis sul saalihokit mängides tekib.
See meeskonnatööst tulenev energia, jõud ja tegutsemistahe kipub kanduma ka väljapoole spordisaali seinu. Sa näed, et kui sa saad platsil hakkama ja arened mängus, siis sa saad ka ehk ka mujal hakkama ja leiad võimaluse arenguks. Mitmed mängijad on ise teistele eeskujuks. Nad innustavad teisi, kes vaatavad, et kui tema saab näiteks autoga sõita, siis miks mina ei peaks saama? Või tema käib tööl, näiteks lausa mõnes tippfirmas või õpib ülikoolis, äkki saan mina ka? Mis meid eristab?
Meil on üks mängija, Jüri Sikka, kes on kunstiandega ja teebki suuri korralikke maale. Ehk meeskonnasport sunnib kompama võimete piire nii platsil, kui ka päriselus, sest sinu kõrval mänguplatsil olevad isiksused innustavad sind. Paljud on maininud, et selle spordiala puhul on kõige olulisem meeskond ja võimalus üksteisega läbi käia ja kogemusi vahetada. Me oleme leidnud hästi laheda treeneri, Söreni, kes on kergejõustiklane, alati kohal ning paneb alati meid ka pingutama. Kuid kõige enam kasvatab meeskonna vaimu üheskoos võistlustel käimine.
Sa oled siis õnnelik, kes saab lubada endale seda, mida paljud teised ei saa?
Jah. Mind on olukord soosinud. Vanemad tegid teadliku otsuse, et mingeid erandeid ei tehta. Ülikool, spordialad ja kõik muu peab olema kättesaadav ja mõeldav ka minu jaoks, kuigi sel ajal, mil nad võtsid selle otsuse vastu, ei soosinud sellist mõtteviisi miski. Kõik märgid näitasid, et see ei tohiks olla võimalik. Alates sellest, et algul oli probleemiks keskkoolide ligipääsetavus, rääkimata ülikoolidest. Murekohaks oli ka puudus sobivatest spordialadest, mis sobiksid neile, kes kasutavad liikumiseks elektriratastooli.
Millised mängud sulle kõige paremini meelde on jäänud?
Kuna oleme ainuke omataoline võistkond Eestis, on meie ainsaks võimaluseks mängukogemuse hankimisel sõpruskohtumised või osalemine mõnel turniiril. Meie klubi ajaloos oleme kohtunud sõprusklubiga Helsinki Outsiders mitmeid kordi. Antud meeskond on ka Soome kõrgliigas kahe meeskonnaga esindatud. Ühesõnaga, kõva sats kellega madistada. Viimati kohtusime selle aasta märtsis, kus ühes mängus õnnestus ka võita aga vast kõige erilisemaks on 2006 aasta suvi, kui sai korraldatud ühine Euroopa Noorte noortevahetus, mille raames sai korraldatud Pärnu rannahoone ees oleval puidust platsil ka väike demomäng linnarahvale.
Ajaloo jooksul oleme käinud kahel turniiril. Klubi esimene 8. Euro Cupi turniir toimus Saksamaal Güstrowis, kus me saime pildi ette, mis mujal maailmas toimub ja kuidas on teistega mängida. Saime 8 meeskonna seas viienda koha. Sellel turniiril oli minu lemmikmeeskonnaks turniiri võitnud meeskond Å veitsi meeskond Iron Cats, kus ilma tegidki need T-labaga mängijad, kes põhimõtteliselt suutsid teised mängijad ära blokkida. Seal oli ka peakorraldaja meeskond Nording Bulls, kelle esiründajat me ajasime neljakesi taga, kuid mitte kordagi ei saanud kätte. Aga võitjameeskonna T-sticki mängijad blokkisid esiründaja ära, ja meeskonna esiründaja sai tiirutada nii kaua, kuni õnnestusi värav lüüa.
Treener Sören Jõõras juhiseid jagamas.
Teine GP Bulls turniir toimus selle aasta augustis Hollandis Eindhovenis, kus toimus mitu meeldejäävat mängu. 29.08.2015 avanes mul võimalus mängida All Star võistkonnas, mis moodustati turniiril osalevate võistkondade mängijatest. Mängiti MM-i kulla Hollandi koondise enda vastu, kus tuli kaotuseks 10:3, mis oli väärtuslik kogemus. Kõige rohkem oleme uhked, et seekord alistasime meie eelmise 8 Euro Cup-i turniiri võitnud Iron Cats'id koguni 6:1.
Millised unistused sul seoses saalihokiga on?
Oleme täitmas ühte algusaegade kõige suuremat unistust, milleks oli liitumine Soome kõrgliigaga. 10 aastat olime selle peale mõelnud ja nüüd siis otsustasime, et teeme selle ära, kuna mängutase ja toolid on tänaseks samuti piisaval head, et suudaksime läbi liiga areneda kõrgemale tasemele.
Selle aasta novembris käisimegi Oulus esimesel kolmest turniirist. See tähendas kahte tundi laevasõitu ja 9 tundi autoga sõitmist. Saime neli mängu ning saime kõik kahjuks pähe. Pidime tunnistama, et tase on kõva, sest ei tohi ära unustada, et Soome on maailma rankingus kohe pärast Belgiat ja Hollandit kolmas. Kui me käisime selle aasta augustis Hollandis turniiril, siis meil õnnestus ära näha tippude tipp sellel alal.
Kuid usume, et Soome kõrgliigas mängides õnnestub meil muutuda tugevamaks, et tulevastel turniiridel saaksime vallutada poodiume. Kuid juba jaanuaris ootab meid ees taaskordne vastasseis Soome meeskondadega, kus sooviksime võtta ühe võidu ja püüame vältida suuri kaotusi. Ehk sooviks on nagu igal sportlasel on soov saavutada kõrgeid kohti ja esindada väärikalt oma riiki.
Teiseks minu unistuseks on tuua elektriratastooli saalihokit proovima rohkem endasuguseid noori, kes kasutavad igapäevaseks liikumiseks elektriratastooli, sest see võistkonnasport on üks väheseid spordialasid, mis vere käima suudab panna ja läbi positiivsete eeskujude sind arenema sunnib.
Jüri, Karl ja Tanel.
Kas teil on meeskonnas ka naisi?
Jah, hetkel üks naine on, kes on ka praktiliselt algusest peale tegutsenud, kuid vahepeal on teisigi proovimas käinud. Selle spordiala eripära ongi see, et ta on võrdõiguslik, nii naised kui mehed lastakse üheskoos platsile, sest jõud, kui selline mängib siin vähe rolli.Samuti pole harvad juhused, kus üksteist leitakse just mänguplatsil. Meie sõprusklubis on näiteks üks ründepaar, kes on ka päriselus paar.
Kus te Eestis mängite?
Eestis on kõige keerulisem lugu spordisaalidega. Kõigepealt on küsimus ligipääsetavuses, kas sinna spordisaali saab üldse ligi, siis teine küsimus on, kas on sobivaid aegu ja siis kolmas surmav hetk on see, et kas neid mängutoole kuskil hoida ka saab. Mängutooli hoiustamine kipub see viimane nael kirstus olema, millest tihti ümber ei saa.
Hetkel teeme trenni Astangu 27. See saal on küll väike aga see on ainuke koht, kus meil toole hoida lubatakse. Õnneks nad on näidanud ülesse igati mõistvat suhtumist. Selle mängu eripära on ju see, et vahel kipub sein liiga ruttu ette tulema. Minu esimesed harjutused olidki sellised: pall-pall-sein. Kui lõpuks vastu seina oled, siis läheb 2-3 sekundit aega enne, kui puldist lahti lased. Nüüd on kõik, sa oled seinas, aitab küll aga õnneks mida osavamaks muutud seda vähem selliseid olukordi ette tuleb.
Milliseid spordialasid liikumispuudega inimesed veel saavad harrastada?
Kui rääkida ratastoolist siis tugemavate kätega inimesed saavad mängida ratastoolikovrpalli. Selline vägivaldsem mäng on ratastoolirugby, kus tõesti mängijad lendavad ja armastatakse üksteisele sisse sõita. Siis on ratastoolitennis, mis Eestis on arenema hakanud. Kõige uuem Eestis on ratastoolicurling. Pärnus tegeledakse veel ka ratastooli-line tantsuga. Tegelikult leidub väga laialt spordialasid, millega on võimalik tegeleda tavalises ratastoolis liikudes.
Esmase pildi trennide kohta saab Eesti Invaspordi Liidu lehte uurides.