Märt Ridala
Üheks huvitavamaks sotsioloogiliseks arenguks viimastel aegadel on see, kuidas Internet, pidev online olek, sotsiaalvõrgustikud, fotogaleriid ja ka GPS seadmetega varustatud mobiiltelefonid meie anonüümsust vähendavad.
Kui 5 aastat tagasi ei tulnud keegi selle peale, et inimese nime sisestamine Google’i otsingusse võiks tema kohta ka mingit väärtuslikku informatsiooni tulemuseks tuua, siis tänapäeval on interneti otsing esimene asi, mida personalijuht teeb, kui tööle uus inimene kandideerib. See on esimene asi mida paljud teevad, kui saavad e-maili kelleltki keda nad ei tunne, näiteks uuelt äripartnerilt või teenusepakkujalt.
Paljuski oleme me ise vabatahtlikult võtnud enda Internetis eksponeerimise ette – oleme sotsiaalvõrgustikes, kirjutame blogisid, kommenteerime veebilehtedel ja foorumites. Veelgi enam – me laeme Internetti üles fotosid ja oma liikumise infot – näiteks treeningpäevikuid Nokia Sportstracker laadsete teenuste abil. Seega oleme üha vähem anonüümsed, enamikke meie tegusid teatakse ja kõigest jääb maha jälg. Jälg, mida Google säilitab loomulikult igavesest ajast igavesti.
Paraku on see paratamatus ja selle vastu ei ole mõtet midagi ette võtta. Arvatavasti on umbes kolme aasta pärast olukord juba selline, et kui Google otsing teie nime peale hulka linke, fotosid ja sotsiaalvõrgustike profiile tulemuseks ei too, siis peetakse seda väga kahtlaseks. Ilmselt peetakse teid asotsiaalseks või siis teadlikult oma identiteeti varjavaks isikuks.
Selle anonüümsuse kadumise näol ei ole aga tegemist millegi hirmsaga. Tegelikult on enamik inimkonnast elanud kümneid tuhandeid aastaid kogukondades, kus kõik teadsid kõiki ja kõike. Kõik teadsid, et Jüri armastab napsu võtta ja Kalev käib naabri Mariga salaja öösiti kohtamas. Alles viimased dekaadid on meil olnud võimalus nautida suurlinna anonüümsusest tulnud võlusid ja valusid.
Millised on selle muutuse tagajärjed?
Esiteks, tasub sellega kindlasti arvestada. Lisaks passiivsele arvestamisele on osad alustanud juba ka teadlikku tegevust kujundamaks oma mainet internetis. Mõni aeg tagasi avati isegi veebileht kus seda teemat käsitletakse ja propageeritakse: www.minubrand.ee.
Kindlasti levib mõtteviis oma isikliku maine tähtsusest kiiresti ja varsti on enamikule selge, et loll jutt kommentaariumis tähendab pikemat seletamist järgmisel tööintervjuul… kui sinna üldse kutsutakse. Tark jutt ja hea kommentaar aga jälle vastupidi positiivseid ootusi ja suuremaid võimalusi elus. Eriti kurvalt käib muidugi nende käsi, kellel õnnestub mõne negatiivse teoga või teo-kahtlusega ajalehte sattuda. Kuna ajalehtede külastatavus on väga suur, siis on nende lehed otsingu tulemustes tavaliselt esikohal.
See kõik toob kaasa selle, et inimesed hakkavad üksteist rohkem kiitma, levitama positiivset meelsust ja olema paremad! Keegi ei armasta virisejaid ja pigem väldivad nendega suhtlemist muu hulgas ka neile töö pakkumist.
Nii, et pangem kommentaariumitele autoriseerimine peale ja läbustamine asendub mõne kuuga väärt teemaarendusega.