Kuidas autoriseerimine tapab kommentaariumis läbustamise

Märt Ridala

Üheks huvitavamaks sotsioloogiliseks arenguks viimastel aegadel on see, kuidas Internet, pidev online olek, sotsiaalvõrgustikud, fotogaleriid ja ka GPS seadmetega varustatud mobiiltelefonid meie anonüümsust vähendavad.

Kui 5 aastat tagasi ei tulnud keegi selle peale, et inimese nime sisestamine Google’i otsingusse võiks tema kohta ka mingit väärtuslikku informatsiooni tulemuseks tuua, siis tänapäeval on interneti otsing esimene asi, mida personalijuht teeb, kui tööle uus inimene kandideerib. See on esimene asi mida paljud teevad, kui saavad e-maili kelleltki keda nad ei tunne, näiteks uuelt äripartnerilt või teenusepakkujalt.

Paljuski oleme me ise vabatahtlikult võtnud enda Internetis eksponeerimise ette – oleme sotsiaalvõrgustikes, kirjutame blogisid, kommenteerime veebilehtedel ja foorumites. Veelgi enam – me laeme Internetti üles fotosid ja oma liikumise infot – näiteks treeningpäevikuid Nokia Sportstracker laadsete teenuste abil. Seega oleme üha vähem anonüümsed, enamikke meie tegusid teatakse ja kõigest jääb maha jälg. Jälg, mida Google säilitab loomulikult igavesest ajast igavesti.

Paraku on see paratamatus ja selle vastu ei ole mõtet midagi ette võtta. Arvatavasti on umbes kolme aasta pärast olukord juba selline, et kui Google otsing teie nime peale hulka linke, fotosid ja sotsiaalvõrgustike profiile tulemuseks ei too, siis peetakse seda väga kahtlaseks. Ilmselt peetakse teid asotsiaalseks või siis teadlikult oma identiteeti varjavaks isikuks.

Selle anonüümsuse kadumise näol ei ole aga tegemist millegi hirmsaga. Tegelikult on enamik inimkonnast elanud kümneid tuhandeid aastaid kogukondades, kus kõik teadsid kõiki ja kõike. Kõik teadsid, et Jüri armastab napsu võtta ja Kalev käib naabri Mariga salaja öösiti kohtamas. Alles viimased dekaadid on meil olnud võimalus nautida suurlinna anonüümsusest tulnud võlusid ja valusid.

Millised on selle muutuse tagajärjed?

Esiteks, tasub sellega kindlasti arvestada. Lisaks passiivsele arvestamisele on osad alustanud juba ka teadlikku tegevust kujundamaks oma mainet internetis. Mõni aeg tagasi avati isegi veebileht kus seda teemat käsitletakse ja propageeritakse: www.minubrand.ee.

Kindlasti levib mõtteviis oma isikliku maine tähtsusest kiiresti ja varsti on enamikule selge, et loll jutt kommentaariumis tähendab pikemat seletamist järgmisel tööintervjuul… kui sinna üldse kutsutakse. Tark jutt ja hea kommentaar aga jälle vastupidi positiivseid ootusi ja suuremaid võimalusi elus. Eriti kurvalt käib muidugi nende käsi, kellel õnnestub mõne negatiivse teoga või teo-kahtlusega ajalehte sattuda. Kuna ajalehtede külastatavus on väga suur, siis on nende lehed otsingu tulemustes tavaliselt esikohal.

See kõik toob kaasa selle, et inimesed hakkavad üksteist rohkem kiitma, levitama positiivset meelsust ja olema paremad! Keegi ei armasta virisejaid ja pigem väldivad nendega suhtlemist muu hulgas ka neile töö pakkumist.

Nii, et pangem kommentaariumitele autoriseerimine peale ja läbustamine asendub mõne kuuga väärt teemaarendusega.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Personali valinud tuttav rääkis kunagi, kuidas ta kasutab kandidaatide kohta info otsimiseks ka internetiarhiivi The Wayback Machine: http://www.archive.org/web/web.php.

    Negatiivsema poole pealt – Joi Ito rääkis Tallinnas käies netis leviva info abil profileerimise näidetest Jaapanis ja USA-s, mis kahtlemata võivad nii mõnegi inimese murelikuks teha.

    Ilmselt tuleb anonüümsuse kadumist vaadelda mitmel tasandil. Üks on see, et anonüümsusel on olulisi häid külgi ning kui see täielikult kaob, kaob ka tükk vabadust ja survet läbipaistvuseks. Seega, tuleks alati säilitada võimalus ja tehnoloogia anonüümsuseks.

    Mida aga Märt oma postis väidab, on see, et paratamatult on kadumas anonüümsus sellisena nagu me ehk olime vahepeal harjunud ning sellel on omad kultuurilised ja majanduslikud mõjud. Meeldib see või mitte, on iseküsimus.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Kui minu juhtida oleks mõni ressursirohke salateenistus, oleks mul kõikides end maailma suhtevõrkudes eksponeerinud inimestest jooksev andmebaas. Põhiline eesmärk oleks salvestada tutvusringkondade jooksev olek, et tekiks ajalugu tuttavatest — arvestades, et kui tüüp internetist ära peaks kaduma.

    Sellele saaks teha märksõnasid/trende otsivaid teenuseid, aliaste kokkuviimise katseid jne. Mõte on selles, et mingi osa meist jätab internetti endast väga suure jälje ja kogu selle jälje kuidagi heuristiliselt kokkukogumine võiks olla äärmiselt tulus misiganes otstarvetel. Kümne-kahekümne aasta pärast oleks mul kõikidest noortest üleskasvamise logi koos trendidega.

    Sellise tekitamisele kuluv ressurss oleks üüratu, aga mitte nii üüratu, et see tehtav poleks.

    Minu jaoks on see privaatsuse üks põhiprobleeme: meil inimestena ei ole seda ressurssi, et tekiks tunnetus mida kõike on võimalik jooksvalt kokku korjata ja seega on meil mõnes mõttes kama. Mul endal muidugi ka.

  • mridala

    Muide üks näide sellest kuidas anonüümsus meie käitumist halvasti mõjutab on meie käitumine autoroolis. Autoroolis ei ole sa ju “Jaan Tamm” vaid näiteks “kollane Opel”. Kahjuks ei tunneta “kollane Opel” lähedalegi nii suurt sotsiaalset survet kui “Jaan Tamm”.

    Kui siit paralleel tõmmata, siis üks lihtne viis saada liiklus viisakaks oleks lihtne kohustus panna oma autole aknale suur kleeps juhi nimega. :-) Siis tegutseksid “Jaan Tammed” ja “Peeter Rullnokad” ka liikluses enda nime all mitte “kollaste Opelite” ja “Mustade BMW”-dena.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Paar õiendust. Esiteks, “sotsioloogiline areng” oleks areng sotsioloogia kui teadusdistsipliini vallas. Siin on küllap mõeldud ühiskondlikku või sotsiaalset arengut. Terminitäpsus parandab mõistmist. Teiseks, siin neoliberaalses Eestis kipume me pahatihti unustama, et võrgumaailma ka reguleeritakse mitmel moel ja aina ägedamalt. Pole lihtsalt tõele kuigi lähedal öelda, et “Jälg, mida Google säilitab loomulikult igavesest ajast igavesti.” Tänase seisuga säilitab Google mitmesuguste regulaatorite survestuse tulemusena otsitulemusi 9 kuu vältel. Peale mida ta need kustutab. Euroopa Liit nõuab ent kõigilt otsimootoreilt vastavaks ülempiiriks 6 kuud. Microsoft teatas just mõni päev tagas, et nemad annavad ELile järele. Küllap järgneb ka Google peatselt. Kui ei järgne, siis küllap jõuab EL peatselt nõudmistest ka konkreetsete regulatsioonideni. Ehk kui me muretseme anonüümsus-standardite muutumise pärast, siis on aeg küsida omavalitud MEPilt, et mis on plaanis ette võtta.

    Internet ei ole midagi ise-eneseslikult arenevat, seda arendavad konkreetsed institutsioonid – ettevõtted jms. Ning ettevõtete käitumist on võimalik reguleerida. Küsimus on ent selles, et kas me alati teame, et milliseid regulatsioone me tahame. Ja et millised regulatsioonid on parajad.

  • http://twitter.com/ellenmurula Ellen Murula

    http://www.moreintelligentlife.com/content/pete
    Soovitan soojalt – see on üks v.hea lugu (self-)brandingust.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Selles “brand me's” on kindlasti väga kõva point, samas miks tundub mulle, et sellisel kujul võib see olla seniste turunduspraktikate surmaeelne korin? Ning äkki see lõpeb umbes samas kohas, kus kõik katsed midagi üle disainida – see muutub naeruväärseks?

    Selles pole muidugi midagi uut, panen siia mõned mõjuka Viini arhitekti Adolf Loosi tekstist Ornament a kuritegu (1908):

    “…the individuality of the owner was expressed in every ornament, every form, every nail.” For the Art Nouveau designer this is perfection: “You are complete!” he exults to the owner. But the owner is not sure…

    The happy man suddenly felt deeply, deeply unhappy… He was precluded from all future living and striving, developing and desiring. He thought, this is what means to learn to go about life with one' s own corpse…”

  • http://twitter.com/atirip Priit Pirita

    Mnjah,

    “Paraku on see paratamatus ja selle vastu ei ole mõtet midagi ette võtta. Arvatavasti on umbes kolme aasta pärast olukord juba selline, et kui Google otsing teie nime peale hulka linke, fotosid ja sotsiaalvõrgustike profiile tulemuseks ei too, siis peetakse seda väga kahtlaseks. Ilmselt peetakse teid asotsiaalseks või siis teadlikult oma identiteeti varjavaks isikuks.”

    Selle “vastu” saab ja on väga lihtne midagi ette võtta, kui aga soovi on. Veel lihtsam kui püsida anonüümne, on ehitda endale korralik Potjomkini külake, viimane on isegi parem, sest kui täisanonüümse persooni kohta peab miskit arvama/oletama, siis Potjomkini identiteeti saab ise luua selliseks nagu igaüks soovib.

    Tegelikult siis ei aita Facebook meid kuidagi, pigem läheb hoopis hullemaks – ullikesed jäävad vahele, aga tõelised sarimõrvarid jms tüübid kelledest tahaks eemale hoida saavad endale ise toreda lambanaha selga aretada…

    Seda kirjutades meenuski, et mul pole Facebookis ühtegi pilti, kus ma kassipoega puu ostast alla aitan, homme lähen ja teen :-)