Pind su silmas on parim suurendusklaas.
– Theodor W. Adorno, "Minima Moralia"
NO-teatri Ühtse Eesti projekti lõppakordiks olnud Suurkogust on nüüdseks vast piisavalt aega möödunud, et kõik, kellel sel teemal midagi südamel kripeldas, on saanud oma suu lahti teha, head- ja pahameelt väljendada või veelkord avalikult oma ükskõiksust kuulutada. Võtsin ükspäev ette ja tegin päris korraliku reha nii üle kirjutava kui kõneleva meedia, lugesin läbi ja üle hulga artikleid ning kuulasin ära asjakohased saated Reporteritunnist, Olukorrast Riigis, Rahva Teenritest ja Keskpäevatunnist ning pean tunnistama, et üldises plaanis on mu summaarne reaktsioon arvustustele "meh".
Olen ise NO-teatri tükkide (ühe olulise erandiga) suureks tugevuseks pidanud tekstuaalset avatust, nende võimalike interpretatsioonide rohkust ja kontekstuaalset paindlikkust. See tähendab ühtlasi, et ka Ühtsel Eestil ei ole üht ja ainsat sõnumit — sellise otsijad võiksid hetkeks peatuda ning mõtiskleda kasvõi näiteks erakonna nimevaliku iroonilise dimensiooni üle. Seda enam on kahju, et selle ühe sõnumi otsimine on jätnud varju kogu aktsiooni läbiva mitmetahulisuse ja -tasemelisuse.
Nii projektist endast kui selle arvustustest saaks muidugi näpud villi kirjutada, aga täna tahan ma vaadata lähemalt ainult üht konkreetset suurkogu-järgselt ilmunud arvustustest läbi jooksnud seisukohta. Nimelt on päris mitmelt poolt kõlanud kahetsevaid hääli, et NO-teatri muidu väga tänuväärt didaktiline ettevõtmine, mille eesmärgiks oli justkui poliitilistest pimedatest nägijate tegemine, ei jõudnud oma tegeliku sihtrühmani, kuna suurhalli saali olid kogunenud peamiselt valgustatud inimesed, kes on väga hästi teadlikud poliit-tehnoloogiatest ja seega manipuleerimise suhtes immuunsed.
Hm.
Esmalt tuleb muidugi nõustuda mitmete inimestega (nt. Hannes Rumm ja Jaak Allik), kes on ära märkinud, et NO99 hoidis rahvaga manipuleerimise osas Suurkogul väga turvalist pikivahet. Klaköörid toodi kohe etenduse alguses kapist välja, mis mitte ainult ei kahandanud nende efektiivsust suurusjärgu võrra, vaid ühtlasi andis kohaletulnud inimestele väga selge signaali jääda pealtvaatajateks. Selles osas on muide kuulda olnud ka mitmeid etteheitvaid hääli — mis kahetsevad, et Ojasoo ja Semper otsustasid püssirohukeldris tikkudega mitte mängida ja seega hoiduda inimkatsete tegemisest 7,000-pealise publikuga. Nii et tegelikult me ei tea kui hästi või halvasti see seltskond manipuleeritav oleks olnud, kui etenduse vedajad oleks võtnud pähe seda proovida. Aga ei võtnud ja ma usun (okei, tegelikult tean), et üheks suureks põhjuseks oli nn. Langi-aktsioon ja selle käigus juhtunu.
Sama tähelepaneku ja järelduseni jõudis oma Reporteritunni arutluses tegelikult ka Jaak Allik — kellega mul siiski on ühes olulises punktis väga tõsine eriarvamus. Nimelt leidis Allik, et Langi-aktsioon andis ette-ennustatava tulemuse, milleks oli olukord, et üks kolmandik saalist ei allunud manipulatsioonile. See seisukoht eeldab, et manipulatsiooni eesmärgiks oli saada kõik inimesed lavale. Asi läheb aga palju huvitavamaks, kui hetkeks kaaluda ka teisi võimalusi. Mis juhtub, kui korraks ette kujutada, et asja sihiks ei olnud mitte liigutada inimesed saalist lavale, vaid jagada seni rahumeeli saalis istunud seltskond kahte leeri? Ja veelgi enam — võtta neilt ära see mugav ja mitte millekski kohustav pealtvaataja positsioon? Teha heterogeensest publikust kaks homogeenset gruppi: meie ja nemad?
Kui asjale niimoodi läheneda, siis muutub seisukoht "minuga ei saa manipuleerida" märksa keerulisemalt kaitstavaks, kuivõrd saali istuma jäämine muutub samavõrd otsuseks kui lavale minek. Huvitav oli asja juures veel ka see, et ühest hetkest alates lavastas kogu olukord ennast ise. Kuuldavasti oli teatril olnud plaan võtta üles "Mis te teete teise laua rahvas", aganad ei jõudnud selleni. Inimesed tegid seda ise, enne kui režii seda ette nägi, ja ilma, et neid oleks kellegi poolt selleks kuidagi manipuleeritud või ärgitatud. Ja kui kogu situatsioon oli selgelt mänguline ja teatraalne, siis "meie" ja "nende" vaheline pinge saalis muutus ühel hetkel väga reaalseks. Seda on selgelt näha klipist ning olen sama kuulnud päris mitme inimese suust, kes ise kohal olid. Ühel hetkel ületati saalis mingi nähtamatu mõtteline joon, peale mida tekkis uus reaalsus — midagi, mille kohta Durkheim on kasutanud terminit "sotsiaalne fakt". See on miski, mille lavastaja saab küll teatud kombel esile kutsuda, kuid mille olematuks tegemine pole seepeale enam tema võimuses.
Okei, teatrisaalis oleks tegelikult olnud ju ka võimalus püsti tõusta ja minema jalutada — aga tundub, et seda võimalust siiski keegi ei kasutanud. Kokkuvõttes olid kõik inimesed saalis osalised lavastuses, meeldis see neile siis või mitte, kuna nende varasem positsioon publikuna lihtsalt võeti neilt ära — ja siin polnud teadlikkusest või oma peaga mõtlemisest tuhkagi abi.
Suuremas plaanis võib sama skeemi laiendada aga ka ühiskonnale tervikuna. Levinud vaate kohaselt on populism midagi sellist, mida tehakse kellegi teisega ja mis kunagi ei tööta meie endi peal. Populismi ohvriks lähevad naiivsed ja harimatud, need, kellel ei ole selgeid poliitilisi veendumusi ja kellel puudub kriitiline meel. Mis aga saab siis, kui ainsaks alternatiiviks läbini pehkinud ja populistlikule parteilisele establishmendile on üksikkandidaat, kelle "Ära vali parti"-kampaania on klassikalise populismi õpikunäide?
Vast on lugu nii, et populismi-pind on tegelikult meie kõigi silmas — ainult et teiste puhul paistab see palgina.
