Daniel Vaarik
Nostalgiline klipp online ajakirjanduse algusaegadest. Vaimustav uus tehnoloogia!
Carlota Perezi tehnoloogilise muutuse teooria, mida ta kirjeldab näiteks raamatus Technological Revolutions and Financial Capital, väidab, et alates industriaalrevolutsioonist on suured tehnoloogilised pöörded toimunud iga 50 aasta tagant. Iga selline muutus jaguneb laias laastus kaheks osaks, esimeses konfigureeritakse ja installeeritakse uut teadmist ning pärast murdepunkti võtab uus tehnoloogia lõpuks juhtimise üle ja hakkab ilmnema tema tegelik potentsiaal.
Perezi teooriast võib tuletada väga palju märke sellest, et me oleme ületanud infotehnoloogilise pöörde murdepunkti. Alles nüüd. Jah, kuigi mitmeid aastaid on internet ja muud vidinad olemas olnud, oleme alles nüüd valmis hakkama aru saama, mida nendega tegelikult teha saab.
Ka kokkurullitavaid käsikirju kasutanud inimesed ei osanud vanal ajal kohe selle peale tulla, et köidetud raamatusse saab panna sisukorra. Meile hakkab alles nüüd selguma, mida ikkagi saab näiteks sotsiaalmeediaga võimalustega korda saata. Asi pole ühes asjas nagu Facebook või isegi Wikileaks, mis on lihtsalt näited organisatsioonidest, mis otsivad neid uusi võimalusi ja rajavad teed uute efektiivsemate lahenduste juurde. Asi on muutunud keskkonnas, mille mõju eest ei saa põgeneda kuhugi.
Ühes oma suurepärases artiklis ütleb Carlota Perez, et uut tehnikat kokku osta on kergem, kui organisatsiooni muuta ning seetõttu krabavad firmad tehnoloogilise pöörde alguses kiiruga igasugust uut kama kokku. Samas näitavad uuringud, et see ei muuda neid efektiivsemaks. Tuleb välja, et asi pole tehnikas. Muuta tuleks hoopis organisatsiooni selliselt, et sobituda uude tehnoloogilisse keskkonda.
See tehnoloogia kuhjamine muutumise asemel on täpselt see asi, mis on minu arvates juhtunud Eesti ajakirjandusega. Vanadele struktuuridele rajatud toimetusekolakad vägistavad infotehnoloogilisi lahendusi oma papüüruserullide ja hanesulgede kõrvale, mõistmata, et tegelikult tuleks radikaalselt muuta hoopis töötajaid ja organisatsiooni.
Meediafirmades on küll kärbitud töötajate hulka aga vaadates iga jaanuari alguses seda naeratavate nägude merd, toimetuse töötajate fotosid, mis ilmuvad traditsiooniliselt aasta esimeses ajalehes, tekib küsimus, et mida nad seal kõik teevad? Miks on neid nii palju? Ma ei tea, palju on Wikileaksil töötajaid aga ma ei usu, et eriti rohkem kui mõnes Eesti meediakontsernis.
Midagi peab kindlasti valesti olema, kui nii suure hulga inimestega toodetakse midagi, mille maine ja mõju on nigelad ja kasum saavutatakse sisyphoslike meetoditega. Jääb mulje, et kohmakad struktuurid ajavad mingisugust oma asja ning ei märka võimalusi astumaks uue tehnoloogiaga dialoogi.
Toon vaid mõned näited arengutest Eesti meedias, mis ei arvesta tehnoloogia loogikat.
Esiteks ei ole enamus Eesti ajakirjandusettevõtteid mõistnud sotsiaalmeedia põhilist väärtust, milleks on kollaboratiivsus. Väliselt on ju kõik korras, sest artikleid kommenteeritakse, kuid lähemalt analüüsides selgub, et kommenteerimismudelisse on sisse ehitatud viha õhutamine, mitte väärtuse loomine. Jättes kasutamata selle väärtuse, mida võiks anda intelligentsemasse sängi suunatud kommentaarium, on meedia enda jaoks valmis ehitanud hoopis negatiivse lisaväärtusega asja.
Üks selle kibedamaid vilju on esinejate põgenemine meediast. Kui vanasti oli inimese esinemine meedias pigem auasi, siis täna tuleb esinejaid intervjuule ajada buldooseriga. Ma tean seda oma praktikast, et tänasel päeval mõne tipptegelase või eksperdi veenmine meediasse esinema minema on oluliselt keerulisem kui varem. Ma tean Eesti kultuuritegelasi, kes on otsustanud meediaga kaasneva crowdsource’itud vaenu ja kambatsensuuri õhutamise tõttu seal mitte kunagi esineda.
Uskuge, põgenejaid on väga palju. EPL-is ilmunud Kadri Ibruse artikkel sellest, et üha rohkem asutuste juhte peidab ennast pressiesindajate fassaadi taha on tegelikult samast asjast. Kuigi Kadri Ibrus käsitleb tõesti tõsist probleemi, mis on ohtlik demokraatiale, ei maini ta, et õigustuse avalikust pildist kadumiseks on allikatele andnud meedia ise, muutes keskkonnast kõrvale hoidmise kergeks ja lihtsalt põhjendatavaks.
Kui keegi täna meedias esinemisest keeldub, siis noogutavad kolleegid mõistvalt, jaa muidugi, kes see ikka sinna sõimurahe kätte faktivigadega võitlema tahab minna. Nii saab endale kilbi ka korruptant, kellel on hoopis mõjuvamad põhjused meediast eemal hoida.
Teiseks, ei ole ajakirjandusväljaanded mõistnud sotsiaalmeedia teist loogikat, mille kohaselt kasutajad hindavad üksikisikute oskusi ja sõltumatust, mitte keskpärast kõiketeadjat.
Võib olla on siin pilku looritanud asjaolu, et sotsiaalmeedia kasutaja klikib kurioosumitel ja pornol nagu ka Postimees Online meile pidevalt parempoolses menüüs serveerib. Kuid tegelikult hindab sotsiaalmeedia kasutaja ka ekspertiisi, otsekohesust, säravust ning seda, et me oskaksime vähemalt ühte asja väga hästi, olgu selleks kasvõi tabavalt ütlemine.
Toimetused peaksid esitama endale küsimuse – mida siis oskavad meie ajakirjanikud paremini kui Eesti inimesed üldiselt? Kuna toimetused ei soosi professionaliseerumist, vaid universaliseerumist, on vastus praegu see, et ajakirjanik ei ole tavaliselt millegi ekspert ja väga tihti pole ta isegi mitte kirjutamise ekspert.
Kolmandaks, meediaväljaannete on tooted väga kehvalt üles ehitatud selleks, et neid edasi töödelda ja seeläbi lisaväärtust luua. Eks proovige ajalehtede arhiivides mingit mõistlikku otsingut läbi viia. Ma usun, et see pole niivõrd infotehnoloogiline probleem, kuivõrd suhtumise küsimus. Ilmselt mõeldakse, et miks me peaksime oma kontenti tasuta ära andma ja kui peamegi, siis miks peaksime me selle lihtsaks tegema? Samas ei ole selline poole vinnaga kehva toote väljaandmine ka mingi lahendus. Infoühiskonna loogika eeldab siin pigem heade kasutajaliideste tegemist ning avatust.
Aga aitab kriitikast. Mõtlesin lõpetada selle esseede sarja mõnede konkreetsete tähelepanekutega, millest võib abi olla ümberkorraldusteks meedias.
Vaja on start-up atmosfääri
Kiiresti arenevates majandusharudes riskitakse ning asutatakse uusi ettevõtteid. Suur osa neist sureb, kuid väike osa jääb alles ja üksikutest neist saavad lõpuks suured ja elujõulised firmad. Kui Skype’i üks asutajaid Niklas Zennström oleks jäänud tööle Tele2-te, poleks meil täna Skype’i ja Eesti peaministril poleks üldse midagi, millega Sarkozy ees kelkida.
Kuid meie meediamaastik näeb välja kuidagi eriti ettevõtlusvaene. Mitmed ajakirjanikud, keda ma tean, teevad oma tööd viimased 15 aastat täpselt samades kulunud toimetuseruumides ning kirjutavad oma ühte või kahte lugu, mida nad kunagi kirjutama õppisid, vahetades ära lihtsalt kuupäevad ja osaliste nimed.
Start-up-i tegemine tähendab riskimist ning ajutist või isegi jäävat langust sissetulekutes, kuid ilma alustavate uute ettevõteteta ei ole lootust näha ka nendega kaasnevat positiivset poolt nagu säravaid silmi, julgust, suuri panuseid ning kasumit uutele omanikele. Start-up-ide vähesus või lausa puudumine meediamaastikul on seda imelikum, et Eesti Ekspress oli omal ajal klassikaline start-up, mis alustas nullist ning mille esimene toimetuseruum asus hotellitoas.
Muutke sisu kasutajale paremini uuritavaks ja otsitavaks
See Jonathan Stray artikkel ütleb peaaegu kõik, mida ma isegi tahaksin öelda, kuid lühidalt öeldes on sotsiaalse meedia ajastul tarvis arvestada sellega, et kasutajale endale meeldib materjaliga tööd teha, otsida andmeid ja mängida nendega. Kui vanasti ajakirjanik ja toimetaja valisid suure hulga materjali seast välja selle, mis tundus nende arvates oluline, siis tänane uudisetarbija tahab tööriistu, millega ta saaks ise infot analüüsida.
Wikileaks tõestab hästi, kuidas on võimalik 250 tuhat dokumenti netti üles panna, kui see on õigesti märksõnastatud, süstematiseeritud ning korraliku otsingusüsteemiga. Kui see vähegi võimalik oleks, siis ma soovitaksin meediakanalitel muutuda avalikuks teenuseks, mis arhiveerib uudiseid, fakte ja sündmusi kõige kättesaadavamal moel. Kuna see aga jäikuse ja rahapuuduse tõttu võimalik pole, siis loodan, et keegi teeb lihtsalt vastava start-upi.
Tehke Eesti parimat analüüsi
Ka Wikileaks tugineb sellele, et nende arhiveeritud materjalidele lisatakse meedia enda poolne analüüs. Nii on kõrgel tasemel analüüs järgmine loogiline samm heale ja otsitavale arhiivile. Arhiivi koostamine võiks suuresti olla masinlik ja odav taristuprojekt, analüüsi lisamine sellele aga kõrge väärtusega käsitöö.
Praegu pakuvad mitmed ajalehed ka arvamusartikleid ja analüüse, kuid enamasti on need nõrgalt kirjutatud ning vähese informatsiooni põhjal. Oleks aeg, et ajakirjanikele jõuaks kohale, et läbilöögiks ei piisa lihtsalt keskmisel tasemel analüüsist, vaid selleks, et ajalehed looksid väärtust, peaksid nad suutma esitada analüüsi sisuliselt mõttekeskuse tasemel.
Seega väidan, et ajaleht, kes tahab tegelikult olla mõjukas ja tõesti läbi lüüa, peab suutma välja käia Eesti tipptasemel analüüsi ja seda toimetusesiseselt, mitte väljastpoolt tellides. Paljud ütlevad selle peale, et see on kallis, kuid järgmised ettepanekud aitavad mõista, kuidas see odavam oleks.
Ärge koormake oma lehte üle igasuguse jamaga
Olete Shveitsi nuga näinud? Mida rohkem vidinaid, kääre, luupe, piibuorke, kompasse ja välgumihkleid selle küljes on, seda raskem on seda kasutada noana. Mitu Eesti meediakanalit on aga just muutunud sellisteks Shveitsi noa online analoogideks. Selliseid portaale võib ju ka vaja olla, kuid mida hakata peale mitme sellise jõulupuuga?
Sotsiaalse meedia ajastul, kus iga asi on otsingusõna kaugusel langeb kasutajale osutatav lisaväärtus iga juurdelisatud ilmateate või tantsusaate tulemuse puhul kiiresti.
Fookus väiksemale auditooriumile
Kõigile kirjutamine tähendab kirjutamist mitte kellelegi … ja keegi ei maksa selle eest. Väiksemale auditooriumile kirjutamine annab võimaluse luua suuremat väärtust, kuna me teame, mida see seltskond vajab ning see on üks väga konkreetseid asju, mille poolest sotsiaalmeedia ajastu erineb massimeedia ajastust.
Imelikul kombel on väikesele seltskonnale hästi kirjutatud tekst hiljem võimeline palju ütlema ka laiemale publikule.
Koristage see solk ära
Kommentaarium tuleb muuta keskkonnaks, kus luuakse väärtust. Eesti Päevaleht on üritanud selles suunas liikuda muutes oma kommentaariumi ID-kaardi põhiseks ning kutsudes külaliskommentaatoriteks erinevate alade asjatundjaid. Samm iseenesest on hea, kuid sellega peaks kaasnema julgem mitteasjakohaste kommentaaride kustutamine ning ajakirjanike endi osalemine kommentaariumis.
Olge julged
Ja viimaks veel see, et minu arvates peaks olema ajakirjanikud julgemad oma õiguste eest seismisel ja organisatsiooni siseste muutuste nõudmisel. On selge, et jäigad struktuurid vajavad korralikku raputamist. Tehkem siis seda. Kas tõesti peab hea kirjutaja Eestis kartma tööpuudust? Õppige. Arenege. Võidelge.
Lõpetuseks
Tehnoloogilisest pöördest on kirjutanud ja rääkinud väga paljud autorid ning siinkohal soovitan edasilugemiseks kindlasti selliseid raamatuid nagu näiteks seesama Technological Revolutions and Financial Capital Carlota Perezilt. Soovitan ka raamatut What Technology Wants Kevin Kellylt, raamatut Communication Power Manuel Castellsilt, või siis raamatut You Are Not A Gadget Jaron Lanierilt.
