Related Posts
Reekviem Suur-Ameerika ühele
Võib-olla ma peaksin minema ühel päeval Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi rususid vaatama ning otsima lammutusplatsi prügi seast endalegi tükikese mustrilisest fassaadist, mida Leonhard Lapin Sirbis taga igatses, sest täpselt tuhat päeva minu elust on otseselt seotud olnud selle hoonega, mil ma töötasin Rahandusministeeriumi nõunikuna, ajasin näpuga järge Maailmapanga ja IMF-i soovitustes, et nendes väljendatud tõed tõlkida onu Juliusele arusaadavasse keelde, ning esinesin, punane õun käes, Aktuaalse kaamera uudistes intervjuuga teemal, miks riigieelarve pole kummist ning miks laastutuli ja laenuraha ei kesta kaua.
Kuid järele mõeldes oli peale inimeste see fassaad tõesti ainus asi, mida ma selles ehitises imetlesin, sest töökeskkonnana meenutas maja pigem tule ja jää vahel kõlkuvat Crematoria nimelist planeeti Riddicki kroonikast, kus pärast päikesetõusu põles kõik tolmuks ning öösel valitses põrgulik pakane – sarnasus oli eriti tugev suviti, mil ministeeriumihoone päikesepoolse külje kabinettides aurustus mitu ametnikku. Töötajad hakkasid seepeale vaistlikult päikese käest liikuma maja vastasküljele või jäid säravamal suveajal koju. Nii käis pool majast tööl hommikuti ja teine pool õhtuti.
Mõned ametnikud avasid kuuma eest pääsemiseks aknaid ning maja külgedel olnud rõdude uksi, kuid isegi tuulevaiksel päeval tõi see kaasa sellise tõmbuse, et kabinettides ja koridorides ei hakanud vihinal ringi lendama mitte ainult valged paberilehed, vaid ka klambrilööjad ja arvutiklaviatuurid. Nii tundis riigi raha-asjadega tegeleva ametniku nõupidamisel sageli ära selle järgi, et tema laubal ilutses tuhatoosi või printerikaane kujuline vorp.
Posted on by Daniel Vaarik
-
“Ei ebanormaalsusele” ehk kuidas Varro Vooglaid mind tappa tahab
Ma kuulasin su kõnet tol päeval seal Toompeal. Mul on selline kuus aastat vana arvuti, peale kümnendat minutit hakkab kohisema ja selle all võiks mune praadida. Kuulasin. Vaatasin ka pilte ja mõtlesin, kelle ees sa seisad ja keda sa tolereerid. Sina ei näe? Või näed? Su ees oli inimene plakatiga “Ei ebanormaalsusele”. Mind mitte.
Ma kardan, hea Varro. Sina ei pea kartma, sinu perekond on kaitstud. Käisin sinu laste emaga paar aastat ühel kursusel lavakas. Mäletad? Olin ühel koosviibimisel sinu isa juures maal. Vist seal Jõgeva kandis. Sõitsime rongiga. Suvine aeg. Hein lõhnas ja me istusime, kõndisime, rääkisime. Lõkke ümber ja meie ümber oli mets ja läks pimedaks. Esmalt hämaraks ja siis pimedaks. Suvised päikeseloojangud on hingematvad. Mitte et talvistel või kevadistel midagi häda oleks, nad on lihtsalt suvistest pisut erinevad. Ilmad lähevad jahedamaks, temperatuurimuutused atmosfääris ja maa kaugus päikesest ning maa enda nurk, ja kõik see teaduslik või jumalik uinamuina, mis meie peadesse topitakse, on nii väga ajutine selle kõrval, kuidas sina või mina seda päikeseloojangut näeme. Koos ja eraldi. Heina lõhna ja ma olen eestlane.
Aastaringid. Midagi nagu muutuks kogu aeg. Ja siis süüdati lõke ja toas oli soe. Mitte et ma end ülimalt mugavalt oleks tundnud, võõraste juures on alati selline tunne, et tahaks kas tagasi koju või pugeda laua alla, sest ei tea, mida võõrastelt oodata. Ja ometi olin ma seal. Selles on üks imelik paradoks.
Posted on by Risto Kübar
-
Arvamisest ja tõestusest
Loed päevalehtede arvamuskülgesid. Erakondade valimisplatvorme. Kuulad raadio ja tele vestlussaateid. "Ma arvan, et …" "Meie seisukoht on, et …" "Minu meelest tuleks …" Kõikjal seisukohad, väited. Väide on intellektuaalse protsessi, eneseväljendusteekonna algus. "Ma ei taha praegu putru süüa," ütleb laps. See on eneseväljendaja sisekeskkonna kuuldavaks muutmine, millel pole mingit pistmist ümbritsevaga. Olgu kuulajaid üks… Read more »
Posted on by Margo Loor
-
Mis oleks kui…
Sten Tamkivi
Neile, kelle lapsepõlv on möödunud Eestis on Rudyard Kipling tuntud eelkõige oma haaravate Mowgly-juttudega. Aastal 1895 kirjutas see Briti Nobelist aga ühe tähelepanuväärse luuletuse. “If–” (ilmunud kogus “Rewards and Fairies“, 1910) algseks adressaadiks oli Kiplingi poeg John, ja kuigi sellest kujunes viktoriaanliku stoitsismi sümbol ja üks saareriigi eneseuhkuse lipukirju, peaks see tekst olema vist osa iga riigimeheks pürgija sissejuhatavast koolitusest, sõltumata tema riigist ja rahvusest.
Muuhulgas on luuletuses read:
Kui suudad unistada sa — langemata unelmate orjaks;
Kui suudad mõelda — ilma et neist mõtteist eesmärk saaks.*See luuletus meenus mu abikaasale, kui rääkisin talle, et kavatsen kirjutada siinse essee eesmärkide seadmisest. Mulle tundus, et tema (ja algselt Kipling) tabasid naelapea pihta. Nimelt on mul süvenenud veendumus, et me ei oska endale Eestis sõnastada ilusaid, kaasahaaravaid ja inspireerivaid eesmärke. Ei siis kui räägivad endale toetust otsivad parteid, ega mitte ka siis, kui keegi neist pääseb kogu riiki juhtima.
Posted on by Sten Tamkivi