Inimese silm ei ole võimeline märkama iga hetk aset leidvaid väikeseid muutusi – kuidas kasvab aias sirel, kuidas tekib tuppa tolm, mismoodi tuleb päevitus või kuidas lisanduvad vöökohta grammid, millest saavad alles hiljem kilod. Üksnes siis kui mõni ootamatu sündmus asetab ümbritseva uude valgusse, avastab inimene korraga paljude vahepeal toimunud arengute tulemuse.
Ilmselt tuleb see sellest, et oleme evolutsiooniliselt seatud nägema suuri muutusi, sest need tunduvad tähtsamad kui väikesed. Samas ei ole vist ühtegi suurt muutust, millele poleks eelnenud väikeseid märkamatuid nihkeid, tillukesi ohusignaale. Kui me vaid oskaksime neid mikroteateid näha ja tähele panna, siis võiksime saada väärtuslikke teadmisi selle kohta, mis meiega tulevikus juhtuda võib.
Ma olen blogija rollis korduvalt klaviatuuri haaranud selleks, et juhtida tähelepanu mõnedele väikestele muutustele, mis minu arvates mõjutavad Eesti riigi tulevikku radikaalselt. Loomulikult on minu pilku juhtinud minu enda erialane ettevalmistus ning senine töökogemus ning ei saa välistada, et ma tähtsustan seetõttu teatud asju liialt üle. Samas, üks peamisi teemasid, mida ma käsitlenud olen, ehk meie inforuumi tegelik vabadus, on üks asi, mida on tõesti raske alahinnata.
See toobki mind ühe väiteni, mida ma kummalisel kombel saan teile kinnitada vaid kaudselt, tänu oma erialastele kokkupuudetele mitmete Eesti inimestega ja tänu sellele, et ma üldjoontes jälgin Eesti trükimeediat suhteliselt regulaarselt. Ma väidan, et Eestisse on tekkinud arvestatav hulk inimesi, kes on otsustanud meedias mitte esineda. Ma võin kinnitada, kuid ei saa tõestada nimeliselt, et minu tutvuskonnas on vähemalt 10 sellist inimest ning nad on oma ala tippasjatundjad.
Neile lisanduvad paljud sellised, kes pigem ei esineks, kuid on sunnitud seda tegema ametist tulenevatel põhjustel. Tähelepanuks – ka sellised inimesed esinevad tegelikult ju võimalikult vähe.
Mõne nädala eest kohtasin veel ühte uut sellist inimest, tuntud arvamusliider, kes teatas, et ta pole enam valmis meedias osalema. Ja seejärel saatis veel üks inimene mulle edasi meili, mille ta oli saatnud ühe ajalehe toimetusse, vastuseks ühele küsimusele, kus ta teatas oma distantseerumisest.
Samuti ei pea olema ka eriti terava silmaga, et näha, et võrreldes näiteks 5-6 aasta taguse ajaga räägivad meedias harvemini kaks kategooriat inimesi, suurte ettevõtete CEO-d, riigiametnikud. Neid on raskem saada intervjuusid andma, neid on raske saada pressikonverentsidele, neilt on raskem saada arvamusartikleid.
Ehk mõned meist veel mäletavad seda aega, mil ettevõtete juhtide intervjuud meedias olid osa nende ettevõtete avaliku suhtluse strateegiatest. Kui Tarmo Noop ja Cardo Remmel võistlesid, kes suudab paremini lahti seletada joogituru toimimise dünaamikat või kui Hansapanga ja Ühispanga juhid üritasid sama asja teha pangandusmaastikul.
Ja mis siin ikka mujalt näiteid tuua – kui mõned aastad tagasi oli minu oma ametis üsna kerge veenda inimesi siiski esinema, siis täna on mulgi argumente jäänud väga väheks, sest ma tõesti näen, kuidas esinemine toob kaasa selle, et online meedia teeb inimesest kiiresti klikijänese ehk kellegi, kelle suhu pannakse mingi väide, mis pole ilmtingimata isegi tema öeldud ning söödetakse ta selle väite saatel, mis, meenutagem, ei ole tihtipeale isegi tõde, anonüümsete kommentaatorite ette.
"Aga las nad siis lahkuvad, loodus tühja kohta ei salli," ütles üks ajakirjanik seepeale.
Üks uus suur probleem on see, et kui meediast kõrvale hoidmine hakkab tunduma ühiskonnas loomulikuna, siis saavad selle varjus meediast kõrvale hoida ka need inimesed, kelle tegevus peaks igal juhul olema võimalikult suure meediatähelepanu all ning kellel pole mingit õigust meedia tähelepanust loobuda. Näiteks teatud linnapea.
Meedia ise kompenseerib inimeste vaikset kõrvalejäämist sellega, et ekspertidena esineb suur hulk minu ametivendi, suhtekorraldajaid, kelle nahk on kas piisavalt paks või kes soovivad ennast võimalikult pildis hoida. Ivo Rull, Janek Mäggi on meedias igapäevased kommentaatorid. Samuti on olemas üksikud arvamusliidrid, kes missioonitundest on meediale olemas ning jagavad asjalikke arvamusi ning me peame selle eest kindlasti tänulikud olema. Iivi Masso, David Vseviov on kaks näidet, kes esimesena meelde tulevad.
Mis iganes on täpsed põhjused, kuid ma usun, et me saame kõik nõustuda, et kui see, mida ma siin praegu rääkisin, vastab tõele kasvõi väikeses osas, siis on see väga halb uudis kõigile, kes sooviksid elada targas ja vabas riigis. Kui pidada inforuumi tõesti tähtsaks nagu teadmistepõhise riigi toetajad mõista on andnud ja nagu ka mina pean, siis on inimeste lahkumine meediast väga halb uudis ka neile, kes tahaksid elada üleüldse mingisuguses Eesti riigis.
Otsides selle olukorra põhjusi, võime küll oletada, et võib olla neil ka mingid meediavälised põhjused, kuid loobujate poolt kõige laiemalt tsiteeritud põhjus on järgmine – andsin mõistliku intervjuu saatele x või ajalehele y, kuid seejärel tormas kohale online meedia, kes tsiteeris mind valesti ning seejärel tormasid kohale anonüümsed kommentaatorid, kes tegid ülejäänud töö.
Ja ma vaatan neile inimestele otsa, loen nende kohta kirjutatut ja ma mõistan korraga, et tõesti, ka mina ei saa aru, mis on see positiivne lisaväärtus, mille nimel nad peaksid minema meediasse tagasi.
Ka Suurbritannia meedia ei paita allikate pead, kuid kui me võtame appi lihtsa suhtekorralduse matemaatika, siis me näeme, et Briti meedias võib inimene saada küll sama palju peksa kui Eestis, kuid tal on sellest vähemalt ka rohkem võita tänu suurele turule ja sellest tulenevale tuntuse eelistele. Meie meedia enda huvides on seejuures mõelda ka sellele, miks just Suurbritannias on vastu võetud eriti karmid laimuseadused, mis omakorda viivad meediavabaduse vähenemiseni.
Ülikonkureeriv online koos madala ajakirjanike tasemega ning anonüümsete kommentaatorite kambatsensuuriga on Eestis loonud olukorra, kus inimestel tundub olevat piisavalt ebamugav, et mitte minna meediasse ning neil on lihtsam kõrvale jääda. See toobki mind tagasi alguses mainitud väikeste mõjude loogikani. Me võime tõesti öelda, et Eesti ajakirjandus ja Internet on vabad sellistest muredest nagu Iraani või näiteks Vene ajakirjandus, kuid samas me võime ka öelda seda, et selleks, et avalik sfäär lagunema hakkaks, ei peagi ilmtingimata olema totalitaarne riik.
On olemas kolm müüti, mida online meedia tänaste praktikate kaitsjad armastavad esile tuua. Esimene neist on see, et anonüümne sõim ajalehe kommentaariumis on sõnavabaduse paratamatu kaasprodukt. Kahjuks tõestab praktika vastupidist ning ma arvan, et väga paljud näited Eesti meediast näitavad, et karistamatuid sõimlejaid mõjuvad meil samal moel nagu FSB poolt loodud brigadnikud Venemaal – nad sunnivad inimesi vaikima.
Nimetatud sõnavabaduse müüdi kaitsjad ajavad lootusetult sassi kogu arutelu objekti, proovides jätta mulje, et anonüümsus või isegi privaatsus on ohus, kui ajalehe kommentaariumis ei saa laimu levitada. Sassi on aetud anonüümsuse võimalikkus ühiskonnas ning selle võimalikkus või vajalikkus konkreetses avalikus punktis. Ka mina olen selle poolt, et graffiti rikastab, kuid ma ei ole selle poolt, kui graffiti katab kogu linna, kaasa arvatud Eesti Ema monument ja Tartu Ülikooli peahoone.
Võib tuua ka teise analoogia. Ma olen täiesti nõus, et Eestis on kohti, kus inimesed, kes tahavad, saavad praktiseerida sado-maso seksi, kuid samas ei taha ma selles ilmtingimata ise osaleda, eriti siis, kui ma tahan lihtsalt oma mõtteid avaldada. Samuti pole ma nõus, et keeldumine selles tegevuses osalemisest tähendaks, et ma pole piisavalt julge – asi mida vahel ette heidetakse neile, kes ei taha tänases meedias esineda.
Veel kord ja loodan, et lõpuks ka kuuldavalt, tahaks öelda, et ma ei ole anonüümsuse vastu, vaid ma olen online süsteemi vastu, mis on rajatud anonüümsele kambatsensuurile. Ma ei ole kommentaariumide vastu, sest need on elu edasi viiv leiutis ja Memokraat on ise seda mulle korduvalt tõestanud.
Kuid ma olen selle vastu, kui ebameeldiv või ebasobiv seisukoht kallatakse ohtra sõimuga üle ja sellist tegevust peetakse normaalseks. Ja ma väidan, et sellel on suurem mõju, kui me arvame.
See toob meid nüüd teise müüdini, mille kohaselt inimestel on võimalus tema kohta käivaid anonüümseid kommentaare ignoreerida. Ignoreerimise võimalikkuse väide on kindlasti välja mõeldud inimese poolt, kes pole kuigi tihti esinenud või siis on pärast pikaajalist peksu tänaseks muutunud ka ise tundetuks ja kalgiks.
Kui sa oled eriliste mõtetega esineja, siis sa võid online kommentaare ignoreerida, kuid kui seal on järjekindlalt kirjas mõni pooltõde, siis sinu Antslas elav ema, sinu Swedbankis ja Skypes töötavad sõbrad või keegi ikka tuleb ühel päeval küsima, et miks kommentaariumis öeldi, et sa oled salajoodik või sahkerdaja. Või siis arutatakse seda kuskil ilma sinule ütlemata.
Lisaks lähtub see ignoreerimise võimalikkuse müüt kaudselt arvamusest, et meedias pole kohta nõrkadel ega tundlikel inimestel. Ja ma ilmselt ei pea seda mõtet pikalt edasi arendama, et näidata, kuhu selline arutluskäik viib. Okei, võib olla siiski pean. See viib fašismini.
Kolmas müüt on see, et anonüümses keskkonnas käivad inimesed välja elamas mujal tekkinud muresid ja probleeme ning kui ei oleks neid anonüümseid keskkondi, siis elaksid nad seda kõike välja oma kassi või oma naise ja laste peal või hoopis autoroolis gaasi vajutades. See on armas müüt, kuid kahjuks täiesti vale.
Ma väidan, et inimene, kes tuleb täna online keskkonda õnnelike mõtetega, lahkub sealt murelike mõtetega ning enamasti vihasemana kui siis, kui ta sinna sattus. Vihased ja anonüümsed kommentaarid ei vähenda viha, nad suurendavad seda ja kasvatavad raevu ning see viibki selleni, et paljud targad inimesed ei soovi meedias enam osaleda.
Kui aga targad inimesed enam ei osale meedias, tähendab see seda, et meie inimesed, Eesti inimesed, saavad vähem infot kui näiteks Soome inimesed, kui nende arvamusliidrid näiteks osalevad meedias. Kui meediapilt on rumalam, tähendab see, et minu naaber on rumalam kui soomlase naaber. Ja kui minu naaber on rumalam, olen ka mina rumalam.
Siin ei aita väga palju see, et osad kõige ropumad kommentaarid võetakse poole tunni jooksul maha, sest paljud neist ei vääri üleval rippumist ka minutikski. Siin ei aita see, et paljud inimesed arvavad, et kommentaariumi sõimu pole mõtet lugeda, sest paljud arvavad, et on.
Õnneks ei ole kõik siiski kadunud. Needsamad inimesed, keda ma tean, et nad meedias ei osale, ei tee seda sellepärast, et nad vihkaksid esinemist. Ma tean, et ainus asi, mida nad soovivad, on leida esinemisplatvorme, mis säilitaks nende sõnumi ja millega kaasneks inimlik diskussioon.
Õnneks on näha, et meedias on inimesi, kes tunnevad ülakirjeldatud online praktikate osas sügavat piinlikkust. Nad näevad vaeva, et luua arukamaid ja paremaid kohti ning on näha ka erinevaid katseid leida uusi kommenteerimismudeleid, mis vähendavad brigadnike stiilis mentaalset näopeksu.
Ma ei usu riigi võimesse öelda inimestele, mida nad mõtlema peaks, kuid ma usun sellesse, et kui meedia ise mõistab, et ta peab parandama avaliku sfääri ökoloogiat, et see on tema enda võimuses, siis paraneb ka mõtete kvaliteet ning see on just üks väga eestilik lahendus, mida teha selleks, et mitte muutuda nende riikide sarnasteks, kellest me nii väga tegelikult erineda tahame. Ehk siis tulevad esinejad ka tagasi.
(Tekst põhineb minu Narva-Jõesuus peetud ettekandel sõnavabadusest Eestis)
