Neljapäeva õhtul istusime ühe väikse aga seda vaimuerksama seltskonnaga koos ja arutasime muuhulgas laste valimisõigust *, mille realiseeriks nende vanemad.
Tulid jutuks ka kuueteistkümne aastaste noorte eelistused. Küsimus, kas vanemad ikkagi tohiksid nende eest valida erakondasid, kes on noortele endile täiesti vastuvõetamatud (loe: kõik olemaolevad erakonnad).
Neljakümnendates eluaastates olevad mehed – see meie seltskond, tundis sügavat muret. Märgati peretüli ohtu, ent veelgi enam ebaõiglust noorte suhtes. Jah, tõesti. Üks tuttav õpetaja küsis kunagi minu palvel ühiskonnaõpetuse tunnis kaheksandalt klassilt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui nende vanemad valiks nende häältega mingeid oma erakondi.
Võite isegi arvata, mis oli vastus. Üksmeelne karjatus “ei!!!” Mõtlemata, spontaanselt. Hinge põhjast. Ei!
Close
This is a widget ready area. Add some and they will appear here.