Täna oli taevas päike ja õues 26 kraadi sooja. Kalifornias, Ränioru südames hiliskevade kohta tavaline ilm. Ehk isegi pisut kuumavõitu.
Teiste meelest oli sooja hoopis 80F, mitte 26C. Kolleegidele suures Ameerika tarkvarafirmas tundub naljakas, et ma suudan miilides, jalgades ja naeltes arvutada, kuid Fahrenheitist keeldun siiani. Minu jaoks on see lihtsalt liiga kummaline skaala. Umbkaudne valem on tegelikult lihtne. Tuleb meeles pidada, et 0C on 30F, ja iga 5C kohta lisandub 10F. 80-st saabki 25 ja vastupidi.
Esimest korda sattusin Ameerikasse 15 aastat tagasi, kui Avatud Eesti Fond saatis mind Connecticuti osariiki suvekooli. Olin küll ka varem nii ida kui ka lääne pool välismaal käinud, kuid Ameerika oli kultuurišokk. See vaba maa tundus nii kummaline ja teistmoodi. Midagi sellist, mida oleksin tahtnud veel kunagi avastada. Tol hetkel ei teadnud, kas see jääb unistuseks või saab ka teoks.
Läks mööda umbes kümme aastat ja tööreisid viisidki mind Kalifornia päikese alla. Selleks ajaks olin juba Euroopas piisavalt ringi liikunud, nii et enam ei olnud põhjust käia ringi, suu ammuli ja madalam kui muru, nagu see oli olnud varem. Aastate eest olin olnud kramplik, kuna tulin kinnisest ühiskonnast, ja seega pidasin "neid" tohutult teistmoodi olevateks, peaaegu et tulnukateks. Nüüd tundsin ennast üsna koduselt ja sain kohalikega kenasti jutule. Mõtlesin, et siia võiksin kunagi veel tulla.