Aitab trollidest: lahendused

Sten Tamkivi

Memokraadis viimastel päevadel kirjutatud, “rahvatsensuuri” ehk sõimlevate anonüümsete kommentaatorite probleemi lahkavate postituste kommentaarides (muide, autoriseeritud kasutajatelt ja huvitavalt diskussiooni jätkavad!) kõlab ikka ja jälle küsimus, mis võiks olla selle ühiskondliku haiguse lahenduseks. Õige, kriitika ilma lahenduste pakkumiseta võib kergesti kujuneda lihtsalt asjatuks sõnaseadmiseks. Seega – pakuks mõned siis välja.

Alustuseks, maailmapraktika on tõestanud, et kommentaaritrollide (et neid kuidagi viisakalt nimetada) lihtsalt ära blokeerimine lõpuni ei tööta. Sellel on omad psühholoogilised põhjused, kus jõuline peletamine valab vaid täiendavat õli tulle anonüümsete sõimurite kõrgeltarenenud “represseeritud tõekuulutaja” enesehinnangule ja mõjutab neid uuesti ja uuesti proovima. Ja internetis on võimalusi oma identiteeti muuta ja varjata lihtsalt liiga palju.

Jah, kommenteerimine vaid ID-kaardiga või muu range turvalisusega autoriseerimismehhanismi abil oleks Eestis ka lahendus, aga täna võivad sellise lahenduse tekitatavad tehnoloogilised barjäärid kommentaariumites osalemise võimalust ka väärtust lisavate inimeste jaoks ebasobivalt piirata. Ma arvan, et varem või hiljem ka sinna jõuame – maailmas on juba pretsedente, nt Lõuna-Korea on seadustamas nõuet et iga internetikonto peab olema läbipaistvalt ja tõestatavalt seotud füüsilise isikuga.

Senikaua vaataks aga kahte lahenduste gruppi: kuidas muuta anonüümikud lihtsalt marginaalseteks, kas nende “panust” toimetades või hoopis lugeja vaatenurka mõjutades. Mitmete järgnevate näidete kokku kogumise eest aitäh Clive Thompsonile, kelle sulest ilmust Obama trollivõitluse-lugu märtsikuu Wired’is.

Kuidas modereerida kommentaare

Esimene kommentaarihalduse etalon maailmas on muidugi Slashdot, mis keerab rahvatsensuuri läbukommentaatorite endi vastu. Slashdoti automaatne süsteem valib jooksvalt käputäie portaali kasutajaid, kellel tekib õigus paari päeva jooksul kommentaare hinnata. Hindeid arvestatakse kommentaaride kuvamisel, kus iga lugeja saab seadistada just endale sobiva “läbutaseme”, mida ta lugedes on valmis tolereerima. Oluline on ka moderaatorite roteerimise nüanss, neist ei kujune mingid oma väärtushinnanguid ja eelistusi peale suruvad jumalused, vaid need on juhuslikud inimesed nagu Sina.

Teine kasutajate hindeid avastav süsteem on Disqus, mida kasutab ka Memokraat. Palju negatiivseid hindeid saanud kommentaarid muutuvad selle abil nähtamatuks… aga mitte postitaja enda jaoks. Ehk siis troll ei teagi, et teda keegi ei loe, vaid jääb ilmselt arvama, et teised kommentaatorid on õppinud teda ignoreerima ega haara tema provokatsioonikonkse. Mis tõenäoliselt viib selleni, et ta läheb ära.

Kommentaaride hindamist rakendab Eestis juba mõnda aega Postimees.ee, aga ei ole selle kontseptsiooniga lõpuni läinud. Ei tea algoritme, mida nad täpselt kasutavad, aga praegu näiteks leidsin hetkega ühe sõimleva kommentaari, mida näidati mulle vaatamata sellele, et teiste lugejate negatiivseid hinnanguid sellele oli 6 korda rohkem kui positiivseid! Teiseks peab nutikam loogika arvesse võtma trollide koostööd – kui mõne partei brigadnikud on saadetud “teemat nullima”, siis on nende jaoks lihtsam ideoloogiliselt sobivaid kommentaare “üles” hääletada kui ise uusi kirjutada.

Kuigi modereerimistöö jätmine lugejatele aitab, võiks arvata, tabada täpsemini lugejate endi valuläve ja sotsiaalset närvi, annaks toimetusepoolne töö ilmselt parema tulemuse. Aga lihtsalt investeeringu suurusjärgu hindamiseks – The Huffington Post saab päevas üle 36 000 kommentaari… ja hoiab palgal 25 inimest, kelle tööks on sellest massist vaen ja viha välja rookida. Huvitav oleks teada, mis on päevased kommentaaride numbrid Eesti väljaannete puhul? Tekiks päris mitu head sotsiaalset töökohta?

Toredaid nippe kommentaarisõimu vastu on veel. BoingBoingi moderaatorite näpuliigutusega haihtuvad vajadusel postitusest… vokaalid. Kustutamise ja tsensuuri asemel saab neist groteskne läbu, “k pts pnnslm kb sbrss”-stiilis müra kaotab oma ohtlikkuse ja tõsiseltvõetavuse ning sellest õpib ka lugeja silm kiirelt üle libisema. YouTube mängib aga (esialgu küll eksperimentaalselt) kommentaatori enesetsensuurile enne postituse tegemist: nimelt võimaldab kommentaari audiokujul ette lugeda, mis peaks puust ja punaseks tegema stiililised, grammatilised ja eetilised vead, mis pimesi kirjutades nii hullud ehk ei tundunudki.

Kuidas lugeja võimust saab ärimudel

Tulles tagasi Eesti meedia juurde, teame me kõik, et anonüümsed kommentaarid ei ole valusaim teema nende juhatuste koosolekutel. Kui üldse probleemina kunagi teemaks ongi. Pigem veedetakse seal aega juureldes, mida ette võtta vähenevate paberlehemüügi, tellijate ja reklaamiandjate arvuga ning investorite oodatud kasvavate tulude vahel süveneva lõhega.

Paneks siis 1+1 kokku? Ma oleksin valmis ostma Slashdot’i-laadset kehvade kommentaaride “peitmisteenust” kvaliteetse, analüütilise ja hästi kirjutatud sisuga (khm! aga see on teine teema) online-meediaväljaandelt. Näiteks ühe või isegi paari krooni eest päevas. (Ja jällegi, tahtmata teemast liialt eemalduda – paralleelina shareware-tarkvara maailmaga, mis oleks see teile kasumlik päevatasu, kui kaoksid ka tänased täiesti sihtimata reklaamid? See oleks veel eriti huvitav kombo, sest puuduv reklaam võtab surve ka tänaselt klikijahilt, mida suuresti toidavad just tuhanded piiranguteta kommentaarid).

Tasulise kommentaarivabaduse mudeli jama on muidugi see, et ei lahenda üht anonüümse kommentaariterrori põhilist subjekti – meedias esineja perekonda, sõpru, kolleege, sugulasi, tuttavaid. Kui paksema nahaga (mis tegelikult ei tohiks olla vaba mõtte eelduseks demokraatlikus ühiskonnas!) ja puhta lehekeskkonna ostjast arvamusliidrit kommentaarid siis enam ei segagi, siis tema lähedased ja sotsiaalne keskkond on ikkagi kuskilt nurgast määritud.

Mingile sihtrühmale huvitav tasuline teenus võiks olla ka kommentaatorite isikute nägemine. Las kütavad tasuta veebis oma näilise anonüümsuse varjus, aga tasulise kasutaja jaoks olgu kõrval nimi, kodune aadress, telefoninumber ja äriregistri automaatpäringutest tulevad viited seostele erakondade ja äriühingutega?

Ja minnes veel kaugemale, ma oleksin valmis maksma heade kommentaaride nägemise eest. Mul ei ole häbi tunnistada, et tunnen ennast tihtipeale näiteks Sirpi lugedes lollina. Satub see mulle enamasti kätte lennukis ja paberil, võrguväljaandesse satun harva konkreetse lingisoovituse peale. Ja pea alati kui satun, tunnen puudust… kommentaaridest! Mõne segasemaks jääva, aga intrigeeriva intellektuaalse teema juures näeksin suurt väärtust seda edasi lahkavas ja eri vaatenurki pilti juurde toovas kommentaariumis.

Ehk isegi piisavat, et osta kommentaaritellimus? Aga mitte muidugi anonüümse sõimu tellimus.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Hea algatus Steni poolt, et ette võetud ka konkreetsete lahenduste otsing. Minu meelest probleem on päris tõsine/oluline, sest veebis on selgelt kommentaarid artikliga seotud osa, jätk. Ja läbu kommentaariumis nullib ka parima artikli. Mind veidi hämmastab see, et Eestis seda keegi õieti mõistnud pole, ei saa öelda, et ükski meediaväljaanne omaks kvaliteetset kommentaariumi.

    Kuid nagu ka Sten ütles, kommentaaridel võib olla oluline lisaväärtus algtekstile. Kui kommentaaridel lastakse olla kvaliteetne. Hea näide sellest näiteks siinne Memokraat.

    Ma olen kunagi lhv.ee foorumi käivitajate hulgas olnud (aasta 2000) ning mõnevõrra hiljem tarkinvestor.ee käima pannud (aasta 2006) ning julgeks väita, et aastatega on omandatud päris hea tunnetus kasutajate veebikäitumisest. Piisab ainult paarist trollist, et väga kiiresti kvaliteetne arutelu muuta täielikuks läbuks. Mis tähendab seda, et sinna ei tule enam mitte ühtegi kvaliteetset kommentaari.

    Kommentaariumi juhtimine ja sinna kvaliteedi saamine on keeruline töö. Kuid ma arvaks, et ka Eesti veebiruumis on edasipidi võitjad need, kes seda prioriteediks seavad. Kolme aasta pärast ei mõõda mitte keegi enam ainult klikke.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Ja ma pakuks ühe täiendava lahenduse ka – kui tarkinvestor.ee kasutajateks registreerumisel nõudsime isikukoodi, siis alguses tekitas see mõnevõrra paksu verd – miks peaks see kusagil portaalis vajalik olema? Kuid eesmärk oli juba alguses peale panna igaüks vastutama oma sõnade eest.

    Olgu kasutajanimeks kasvõi “Peugeott305” ja isikuandmed avalikkuse eest varjus, aga kui tead, et su andmed kusagil siiski talletatud, siis distsiplineerib. Lisaks välistaks see erinevate varjunimede alt kirjutamise.

    Ning praktikas meil toimib, läbu puudub ning kohati kerkib üles väga asjalik arutlelu. Jah, tegu nišiga ning kommentaaride arv päevas sadades ja mitte tuhandetes, seetõttu modereerimine kergem, kuid kui tahtmist on, siis see kõigi jaoks teostatav.

    Miks ei võiks selline süsteem (vajalik nimi ja isikukood, kasutajanime võib igaüks ise valida) olla kõikide Eesti meediaväljaannete veebides?

  • http://twitter.com/TELLAKVERE TELLAKVERE

    Humm, aga rahaga? Nimelt, makstes huvitavamatele, sõnakamatele või siis iroonilisematele arvajatele palka? 5000 kr kuus, 3300kr neto. Ehk ca 200kr päev kui ainult äripäevasid arvestada.

  • http://twitter.com/JaagupIrve Jaagup Irve

    Mulle hakkas meeldima mõte palgalistest moderaatoritest kui sotsiaalsetest töökohtadest. Neid poleks ju sugugi väga palju tarvis.

  • arve

    Mõte palgalistest moderaatoritest kui sotsiaalsetest töökohtadest… Aga idee palgalistest politseinikest (inimesed tänavalt, vormid selga) kui sotsiaalsetest töökohtadest? Ei maksa siiski unustada, et moderaatoril on võim. Kes kontrollib kontrollijaid?

  • http://twitter.com/seikatsu Sten Tamkivi

    Kui vaadata lehtede tänast ärimudelit, siis kuskil jookseb ilmselt arvamusloo (honorariga tasustatud) ja lugejakirja (toimetatud, aga tasuta) vaheline piir. Jookseks ka online-kommentaaride puhul, aga ilmselt mitte tähemärkide, vaid nende kirjutaja autoriteedi vmt põhjal.

    Idee tore, aga tegelik mure on lehtedel täna ikka plusspoole juures – kust uues mudelis raha tuleb, et seda saaks kellelegi ka välja maksta.

  • http://twitter.com/kajarkase Kajar Kase

    Postimees juba kasutabki palgalisi inimesi kommentaaride moderaatoritena – küll mitte sotsiaalsete töökohtadena. Seal on see probleem, et kuna kommentaare tuleb nii palju, siis moderaatorid jõuavad reaalselt tegeleda ainult otsese räige laimu ja vaenu õhutamisega ja sedagi tihti mitte piisavalt. Aga kui vaadata konkreetseid artikeid, siis tihti pea pooled on juba kusutatud, et see, mis seal praegu näha juba on selektsioonist läbi käinud.

  • voyag

    Regatud kommentaatorite kommid lähevad kohe üles, anonüümsete omad käivad modede juurest läbi. kes soovib olla aktuaalne ja kohe nähtavaks saada peab tahes tahtmata registreeritud kasutajaks hakkama.

    muidugi eesti ajalahed sellele teele ei lähe – kaotavad ju klikke..

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Tehniliselt mu meelest päris hea mõte. (vähemalt teel selle suunas, et kõik oleks registreeritud)

  • madisj

    Hea lugu Stenilt! Hea selle poolest, et käsitletakse nii kommentaatorite motivaatoreid kui tehnilisi lahendusi. Nende kokkuviimine ongi lahenduse tuumaks. Kuna siinkohal pole selgeid ja lihtsaid lahendusi, siis seetõttu meediad veeravadki palli ja ei tea, mida arendada ning jälgivad teiste katsetusi. Samas lugu kattis vaid väikese osa kogu sellest teemast.

    Huvitav lahendus on see, kus registreeritud kommentaarid lähevad kohe üles ja registreerimata kasutajate omad läbivad eelmodereerimise. Ma arvan, et kui registreerimine on olemas, siis see lahendus leiab rakendamist.

    Üks on selge, et registreerimine kindlasti meediaväljannete kommentaarikeskustesse tuleb. Küsimus on, kas see on kohustuslik ja millised on tingimused – kas info on kontrollitav (ID-kaart, isikukood) või kontrollita (nimi, telefon, aadress). Muuseas siit küsimus Kristjanile, kuidas teostad Sina Tarkinvestori isikukoodi tagasiside kontrolli?

    Mis puudutab moderaatoreid, siis suuremates väljaannetes on neid 4-5 juba täna ning nii Postimehes kui Delfis pole see arv piisav. Seejuures tegeletakse järelmodereerimisega. Postimees kasutab lisaks ka laiendatud vabatahtlike moderaatorite võrku, keda on ca paarkümmend ja seal toimub ka rotatsioon. Rotatsioon on ilmselt pigem loomulikku laadi, sest inimesed väsivad ära. Delfi on kusagil öelnud, et neile tuleb ca 10 000 kasutajate sisupostitust päevas. Huvitav oleks teada saada, kas see arv on pärast moderaatorite tööd ka muutunud. Seega kui võtta Huffington Posti järgi, siis võiks olla ca 8 modereerijat. Kui soovida eelmodereerimist, siis on see arv ilmselt kolmekordne. Lisaks on täna katmata hilised ja öised tunnid.

    Ma ei saanud pihta, mismõttes saame rääkida modereerijatest kui sotsiaalsetest töökohtadest. Modereerija on sisuliselt toimetaja haridusega inimene, kes peab samas tegema ca 300 otsust tunnis, mis on ilmselt paarkümmend korda rohkem kui toimetaja. Seda töö nõuab nii rutiinitaluvust, sotsiaalset närvi, keelelist taset, internetitundmist ja head inimestetundmist. Delfi võiks kutsuda Langi ühes päevaks moderaatori tööle, et too mõistaks asja olemust!

  • madisj

    Vaatasin, et Delfi on alustanud uut rubriiki “Kõik kommentaaridest” ehk on hea lugeda:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/koik_komm

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Madisele vastuseks isikukoodi kasutamise kohta – mootor võimalik kasutada, mis kontrolli isikukoodi algoritmile vastamist, lisaks siis jooksev kontroll, oleme kustutanud ka kasutajaid, kes võõraid isikukoode kasutanud. Eks meil jällegi sellevõrra lihtsam, et maht väiksem.

    Kuid kui oleks meedia-portaalidel kolm asja:
    a) isikukoodi nõue ning algoritmi kontroll
    b) kasutaja aktiveerimine reaalse e-maili aadressi vahendusel
    c) aktiivsemate kirjutajate isikuandmete jooksev kontroll

    Siis oleks kindel ka väga oluline langus läbus.

  • http://twitter.com/seikatsu Sten Tamkivi

    Seal Delfi rubriigis on tänuväärne killuke statistikat, mis mul enda teksti kirjutamise ajal puudu oli: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/koik_komm

    Selle põhjal saab mõni usin vabatahtlik analüütik nüüd välja arvutada täiendavale haldusele kuluva ressursi suurusjärgu. Või nt proovida modelleerida kommentaatorite autentimisest tulenevaid klikkide (= tänases mudelis reklaamitulude) vähenemise stsenaariumeid.

  • madisj

    Ma võin pisut puusse panna, kuid kui Delfis on 100 miljonit klikki kuus ja 187 000 kommentaari, mille kirjutamine teeb üldiselt ühe lisakliki, siis on kommentaaride kirjutamise kogusõltuvus 0,19 % Delfi tegevusaktiivsusest. Samas on kommentaaride lugemine kindlasti klikirohkem tegevus, kuid lugemise juures on ka 20 kommentaari ühel lehel. Mingit arvestatavat analüüsitulemust mu koduanalüütiku mõistus siit välja küll ei joonista. Talupojamõistus aga julgeb teha üldistuse, et kommentaaridest tulenevate klikkide osa reklaamikäibele on väheoluline ja ebaolulisem sellest, mida toob kaasa nn sõnavabaduse piiramise sõnum keskonna mainele.

  • http://twitter.com/JaagupIrve Jaagup Irve

    Sain selle artikli peale mõeldes enda jaoks ühe asja lahti seletatud.

    Mind on pikemat aega häirinud vastuolu, et ühelt poolt olen ma väga tige ettepanekute peale anonüümsete kommentaaride riiklikust keelamisest ja teisalt näen ka seda, et enamus ajalehtede kommentaariumist on väärtusetu müra.

    Mind häiris vist kõige enam tunne, et riiklik sõnavabaduse piiramine on arenguteks halb suund ja see kommentaarimüra on mingil määral hind mida vabaduse eest maksta tuleb.

    Nüüd mõtte juurde tagasi tulles: mul on ikkagi tunne, et riiklikult ei tohi kommenteerimist suunata. See on üldisem põhimõte, sest riigivõim ei tohiks end kunagi kriitikuid vaigistades kaitsta — seda eeskätt seepärast, et kui riik hakkab “pahaks” minema, peab tagasiside saama võimenduda ja seda kõike pidurdada.

    Aajalehtede kommentaariumite juurde tagasi tulles: igaühel seal oma sõnavabadust välja elada polegi tarvis.

    Internet on suur ja lai ja kuni kõikidel on võimalus oma juttu avaldada, ei juhtu midagi, kui igasugune emotsioonide väljaelamine lihtsalt otse kuskile digitaalsesse olematusse kaob. Küsimus on filtreerimise nivoos.

    Ehk siis teisisõnu, kui ajus teha klõps ja mõelda, et ajalehtede tagused kommentaarikohad ongi arutelu tarbeks mõeldud, võiks tekkida seal tõesti oluliselt rohkem huvitavaid mõtteid.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Jah, just!

  • http://twitter.com/JaagupIrve Jaagup Irve

    Sain selle artikli peale mõeldes enda jaoks ühe asja lahti seletatud.

    Mind on pikemat aega häirinud vastuolu, et ühelt poolt olen ma väga tige ettepanekute peale anonüümsete kommentaaride riiklikust keelamisest ja teisalt näen ka seda, et enamus ajalehtede kommentaariumist on väärtusetu müra.

    Mind häiris vist kõige enam tunne, et riiklik sõnavabaduse piiramine on arenguteks halb suund ja see kommentaarimüra on mingil määral hind mida vabaduse eest maksta tuleb.

    Nüüd mõtte juurde tagasi tulles: mul on ikkagi tunne, et riiklikult ei tohi kommenteerimist suunata. See on üldisem põhimõte, sest riigivõim ei tohiks end kunagi kriitikuid vaigistades kaitsta — seda eeskätt seepärast, et kui riik hakkab “pahaks” minema, peab tagasiside saama võimenduda ja seda kõike pidurdada.

    Ajalehtede kommentaariumite juurde tagasi tulles: igaühel seal oma sõnavabadust välja elada polegi tarvis.

    Internet on suur ja lai ja kuni kõikidel on võimalus oma juttu avaldada, ei juhtu midagi, kui igasugune emotsioonide väljaelamine lihtsalt otse kuskile digitaalsesse olematusse kaob. Küsimus on filtreerimise nivoos.

    Ehk siis teisisõnu, kui ajus teha klõps ja mõelda, et ajalehtede tagused kommentaarikohad ongi arutelu tarbeks mõeldud, võiks seal huvitavaid mõtteid senisest oluliselt rohkem tekkida.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Jah, just!

  • Pingback: MEMOKRAAT: Lühike trolliküti käsiraamat « ME MYSELF & I vol3()