Asi on niikaugel, et online’ide kontekstiväliselt jutusaadetest üleskirjutatud laused leiavad juba paberlehes uudisena avaldamist. Mis teha?
Anvar Samost (Twitteris)
Daniel Vaarik
Sul võib olla Harvardi haridus (minul küll ei ole), kuid online meediategelasel kulub umbes kaks sekundit, et teha sinust napakas. Käib see umbes nii: sind kutsutakse raadiosse mingil teemal rääkima, sa lähed räägid tund aega juttu ja päris huvitav on. Pärast saadet saad sms-i, kus mõni tuttav ütleb, et kuule, aitäh, täitsa tore oli kuulata.
Aga. Kuskil istub mingisugune raadioga parasiit, kes kirjutab teises toa otsas istudes kuulmise järgi su jutust suvaliselt üles mingi sellise jama, mille sisu ta ei viitsi isegi Google’iga kontrollida. Sellele pannakse veel mingi lihtsustatud pealkiri ning riputatakse üles. Tõenäosus, et sel on mingi seos sinu räägitud jutuga on umbes sama suur kui panna Viking Lotto loosimisel kolm numbrit õigesti ja võita mõnisada krooni. Ja neid mürameistreid pole mitte ainult üks, vaid mõni toimetus koosnebki suures osas sellistest, mis tähendab, et ka nende toodang on informatsioonihuvilisele täiesti väärtusetu.
Kõige tobedam on see, et tobuks tehtud esineja on oma murega täiesti üksi. Olgu, nägid seekord natuke totter välja, teinekord püüa rohkem, eks? Aga kui püüdmine ei aita? Online parasiit ei püüa ju sellepärast rohkem, kui esineja püüab. Need väikesed madala sihikuga randomisaatorid oleksid võimelised isegi Lutsu Kevade põhjal genereerima uudise stiilis: “Koer kardab pauku” või “Vaata: Teele särk paistab läbi”.
Nagu igal teisel infovälja arengul, on ka online parasiitide tulekul korralik mõju väga paljudele teemadele. Te võite küll öelda, et mõju ei ole aga ilmselt teete te seda põhiliselt sellepärast, et see efekt on igapäevaselt väike ja selle saab kergelt tähelepanuta jätta. Tõepoolest, kooreüraski üks amps ei langeta veel puud. Aga terve trobikond neid saab selle ülesandega hakkama küll. Terve bande infotäisid meie krae vahel suudab lõpuks kindlasti saavutada selle, et meedias pole enam võimalik midagi öelda, millel tähendus oleks.
Lõppude lõpuks saab sellest, mida nad kirjutada püüavad ju teatud tüüpi tõde, omamoodi ajalugu, mis ei ole mõjuta. Hoolimata sellest, et paljud ei võta meediat tõsiselt, saab selles paljude jaoks suhteliselt usutav materjal. Mis siis teha? Naljakas, aga lahendus võib isegi olemas olla.
Üle 300 tuhande eestlase kuulab Vikerraadiot ning kuigi mul pole käepärast, siis olen aru saanud, et mõnedki uuringud näitavad, et täiesti korralik meediaturu täis inimesi oleksid teoreetiliselt valmis ja võimelised maksma kvaliteetsema analüüsi ja uudise eest. Eriti huvitav on see, et konkreetselt need tüübid tegelikult EI OLE valmis maksma selle pealkirjajura eest, mis online kanalites ilmuvad, tee millist hinnaalandust tahes.
Miks siis keegi pole seda kullaauku lahti kangutanud? Minu teooria on selline, et ka Eesti kollane online ajakirjandus ei sündinud üleöö. Võttis aastaid aega ja peent lihvimist, et jõuda tänase süsteemini. Pööraks nüüd mõneks ajaks sihiku mujale ja prooviks uut süsteemi sama järjekindlusega luua? Seda enam, et mulle tundub viimasel ajal väljaannetest tulevaid sõnumeid vaadates, et midagi sellist isegi toimub.
Jääme, pöidlad peos, ootama jaanuari, kus EPL on lubanud üsna suurt kontseptuaalset muutust ja tundub, et teisedki ei maga. 2009. aasta lõpuks on mitmed meedia arengud pigem lootustandvamaks muutunud, tundub, et pingutatakse millegi muutmise nimel. Muidugi, täna seda postitust kirjutades pean nentima, et e-jobu on siiski veel see, kes ütleb, kuidas asjad “on” ning mitte miski ei garanteeri, et lõpuks pole ta võitja. Kas me tõesti tahame lasta sellel juhtuda?
