Pealkirjameedia

Daniel Vaarik

Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.

Ükskõik millised on asjaolud, on kannatanuks tõde, mis on lonkama löödud või vahel lausa mõrvatud. Arvestades, et märkimisväärne osa lugejaist skaneerib vaid kiiresti läbi pealkirjade, siis nende jaoks on moonutus muidugi pigem suurem kui väiksem.

Kuna ma olen EMSL-i nõukogu liige ning tunnen teatud sentimenti kolmanda sektori suhtes, siis on minu praegune postitus ajendatud hiljutisest pealkirjast “MTÜde räpased saladused” Eesti Ekspressis, kus juttu kolmest mittetulundusühingust, artikli sisulisi probleeme lahkab minust paremini allpool tsiteeritud kirjas rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmijuht Kristina Mänd, kuid loo pealkiri on hea näide “müüvast” ajakirjandusest väikesel, kuid mitte tähtsusetul kujul.

Loomulikult on palju hullemaid näiteid sellest, kuhu meie pealkirjamaastik on jõudnud ning ka selle Ekspressi artikli autor Sulev Vedler võib esimese hooga isegi nuputama hakata, et millest see kisa-kära järsku? Miks ei kritiseerita pealkirju nagu “Mõrvar-luik uputas Riias rasedat abikaasat päästnud mehe”? Selline ilmus just Delfis.  Aga vastus on selles, et on veel ajakirjanikke, kelle sõna peaks lugema, on veel inimesi kelle tekstidel on kaal ja Sulev on üks neist.

Eestis on äriregistri kõige värskematel andmetel 30166 mittetulundusühingut ehk tegemist on täiesti arvestatava jõu ja inimhulgaga. Me kuuleme tihtipeale, et mingitel ettevõtetel on räpaseid saladusi, kuid keegi ei pane seepärast artiklite pealkirjaks “Firmade räpased saladused” nagu ei panda ka pärast seda kui pressinõukogu on mõne ajalehe vabandama sundinud, seda kahetsevat statementi lehte pealkirja all “Ajakirjanike lokkav ebakompetentsus”.

Kui tahate muidugi lugeda neid kõige hullemaid pealkirju, siis soovitan süveneda sulev.ee lehekülgedesse. NB! Mingit seost Sulev Vedleriga pole, tegemist oli hoopis kunagise irooniaga kalev.ee üle aga sulev.ee osutus lihtsalt nii palju edukamaks projektiks.

Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.

Tere, Sulev Vedler

Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit „MTÜde räpased saladused“, mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.

Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar “Äripäevas”: „/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!“ (http://www.ngo.ee/20455).

Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest,  et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.

Teiseks, olete terve artikli ja peakirja rajanud ainult kolmele näitele. Esimene neist on spordiselts, mille aususes ja finantside arusaadavuses on meedia kahelnud juba kaua aega. Teiseks näiteks on ettevõtlusorganisatsioon pangaliit, kus sissetulek tuleb peamiselt liikmetelt, kes valivad juhataja ning määravad ka tema palga. See on ühenduse, tema liikmete ja juhatuse/ nõukogu oma asi kui suur on juhataja palk. Tõsi, teatud ühendused (eelkõige avalikes huvides tegutsevad) peavad Eesti kodanikuühenduste eetikakoodeksi järgi heaks tavaks, et sissetulekud ei riivaks õiglustunnet ja oleks tasakaalus nii ärisektoris kui ka avalikus sektoris makstavate töötasudega.

Kolmanda näite, Naerata Ometi, juurde tulen hiljem. Kuid kõik on ammu teada asjad ja seadus ei toonud küll midagi uut kaasa.

Järgmiseks, kus on öeldud või kirjas, et ühenduste juhtide ja töötajate palgad peavad olema madalad? Kindlasti ei ole põhjendatud imepisikesed palgad ainult seepärast, et tegutsemisvormiks on MTÜ, sihtasutus või seltsing. Ühendused saavad oma sissetuleku erinevatest allikatest: toetustena, annetustena, projektidest, lepingutest, ise teenides või vabatahtlikku tööd kasutades. Kui selle üle teostab järelvalvet ühenduse valitsev kogu (juhatus või nõukogu) ja kiidavad heaks liikmed ja toetajad, siis ei ole normaalses palgas midagi taunimisväärset.

Neljandaks, ja see on eriti kurb koht: artiklis on nii palju rõõmu, justkui oleksite õnnelik, et saite lõpuks ometi MTÜde räpased saladused paljastud. Eriti kurioosne on see suhtumine ja toon arvestades järgmisel lehel avaldatud tõsiselt head lugu, kust ja miks tuleb eestlaste viha ja vimm, mida igal võimalusel välja lasta. Te teete oma looga paha ühendustele, kellel pole räpaseid saladusi ja solvate inimeste head tööd ja tahet. Kui avastate, et kolme ettevõte juhid on sulid, mõni ajakirjanik kirjutab jama või poliitik saab karistuse korruptsioonis, kas sarnane pealkiri ettevõtete, ajakirjanike või poliitikute kohta oleks Teie meelest õigustatud? Minu meelest ei ole; see oleks  solvav ja vale.

Lõpetuseks ning see käib nüüd Naerata Ometi teema juurde: hea, et Te võtsite üles teema, kuidas raha annetustena mingi ülla või heategevusliku eesmärgi tarbeks koguv ühenduse seda peamiselt enda ülalpidamiseks kasutab. See on küsimus, millega ühendused nii Eestis kui mujal maailmas on ka ise kaua tegelenud ja arutanud, mis on hea tava ja protsent. Uurige ja analüüsige ning küsige ja kirjutage, kuid hoiduge üldistavate ja solvavate hinnangute andmisest kõigile nii kergelt ja põhjendamatult ühe mõõdupuuga. Leian, et endast ja oma lugejatest lugupidav ajakirjanik ei peaks seda tegema.

Mul on kahju, et Te lugu ei jäta muud võimalust kui reageerida ainult negatiivselt.

Head päeva,

Kristina Mänd
(olen Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogus ning juhin rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmi, mis tegeleb ühenduste avatuse, aususe ja õiguspärasusega)
.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Ilmselt firmad ostavad rohkem reklaami kui MTÜd :)

  • http://twitter.com/mikktamme Mikk Tamme

    Aga selle asemel, et pahandada. Millised võiks olla meetodid, et ära hoida sarnaseid juhtimisi MTÜ-dega?

  • http://www.facebook.com/urmokybar Urmo Kübar

    Ma siiski ei arva, et Vedleri artikkel on niivõrd näide pealkirjameediast (normaalne sisu, debiilne pealkiri), ehkki muidugi, veidi mõeldes ei tundu see “räpased saladused” mitte üksnes liialdus, vaid ka lihtsalt tobe – ju on “räpane saladus” ikka midagi muud kui see, mis oma aastaaruandesse kirja pannakse, või kuidas?

    Aga kui pealkirjast edasi lugeda (mida – nagu ka Daniel mainis – ju suurem osa lugejatest ei tee, sidudes kusagil oma teadvuses lihtsalt mõisted “MTÜ” ja “räpane saladus”), siis on see pealkirja-probleem omane kogu artiklile: autor just kui pidevalt lubab midagi, mida samas ei suuda täita. Oma kunagise ajakirjaniku-kogemuse põhjal arvan, et selle põhjuseks on mingi kombinatsioon aja- ja huvipuudusest, oskust finantsaruannetega töötada ilmselt Vedleril ju on (ilmselt küll mitte spetsiifilisemaid teadmiseid kodanikeühenduste tulemuslikkuse hindamisel, aga sellele ta selles loos ka üldiselt ei pretendeeri – kuigi mu meelest oleks see tegelikult olulisem -, kui kõrvale jätta väike vihje sellele “Naerata ometi” juures). Tulemuseks on, et vähemalt mu jaoks huvitaval ja olulisel teemal kirjutatud lool pole õiget uudis- (ainus kõva fakt tundub olevat see Flora ja jalgpalliliidu teema, aga sellest ju kirjutas mõne nädala eest EPL?) ega analüütilist väärtust, ja – jumal paraku – ka mitte stiililist (“See on üks tore poliitilise maiguga ettevõtmine.”)

    Kuna faktid ei ole üldiselt uued (või eksin ma?), siis pigem pretendeerib Vedler vist andmete analüüsile, aga siin tekivad mul tüüpilise autorist vähem informeeritud lugejana uued küsimused, võib-olla rumalad, aga ikkagi:
    – mida ikkagi tähendab, et Floral on “sisuliselt /—/ 400 miljoni ulatuses “jaotamata kasumit”” ja seejuures vaid kaks liiget – mida näiteks Eesti seadused ja MTÜ põhikiri neil kahel liikmel lasevad nende sadade miljonite kroonidega teha (ja kas on alust arvata, et nad teevad sellega midagi halba)?
    – mida selle Operi-Keskerakonna-jalgpalliliidu teemaga nüüd täpsemalt tõestatigi?
    – mis mõttes on “Naerata ometi” “üks ekstreemsemaid näiteid MTÜ-de seas” – kas selle poolest, et nende tööjõu- ja tegevuskulud moodustavad kogukuludest 72%? Mis on see protsent teistel sarnastel organisatsioonidel Eestis ja mujal, ja kas siin on leitud mingeid “optimaalseid” numbreid eri kontekste arvesse võttes (ilmselt tuleks lisaks protsendile vaadata ka summat ennast, sest vähemalt mu loogika ütleb, et on vahe, kas me räägime 72%-st 0,5 või 5 miljoni krooni puhul, ehkki esimese puhul oleks siis jällegi õigustatud küsida, kas nii väikese eelarve juures on üldse mõtet eraldi organisatsiooni ülal pidada või võiks pigem tegutseda mõne teise sarnase juures)
    – “Suure osa tüüpiliste MTÜde kuludest moodustavadki tööjõukulud” – kas see on MTÜ-de spetsiifika või moodustavad infoühiskonna ajastul tööjõukulud suure osa ka avaliku ja ärisektori organisatsioonide kuludest?
    – “Ehk kokkuvõttes võib öelda, et pole kõik MTÜd vaesed ühtigi” – kas MTÜ-d peaksid olema vaesed ning kui jah, siis kui vaesed? Mida see ühiskonnas paremaks muudab, kui MTÜ-d on vaesed?

    Probleem selle ja sarnaste artiklitega on mu meelest selles, et vähegi osavama ajakirjaniku puhul jääb vähem ettevalmistatud lugejale mulje, just kui oleks loo taga põhjalik uurimistöö – ikkagi ju vabal käel näiteid puistatud, erinevatest valdkondadest ja erinevaid probleeme välja toodud. See loob talle juurde usaldusväärsuse mekki, ehkki tegelikult ilmselt kasutatud näidetest kaugemale see uurimistöö niisuguste artiklite puhul jõudnud polegi (ja see pole ka ainult artiklite, vaid paljude teiste avalike esinemist teema).

    PS! Ja et mitte vale muljet jätta, siis nagu Daniel, lisan ka ise juurde, et minu meelest on Vedler hea ajakirjanik, kes lisaks muule kirjutas meie eelmisse “Hea Kodaniku” numbrisse vabatahtlikuna loo Rimi-protesti teemal, mille eest talle ka suur aitäh!

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kas Sa mõtled sarnaste juhtumite all seda artiklit või seda, et MTÜ-d oleksid hästi juhitud? Esimese puhul on kindlasti see, et

    1) MTÜ-ndus ei kõla liiga huvitavalt, kuid kui sellesse teemasse süveneda, siis muutub huvitavaks. Ehk siis rohkem researchi ajakirjanike poolt
    2) Mul on jäänud mulje ja olen sellest varem ka kirjutanud, et toimetustes on ajakirjanike roll täna väiksem kui varem, müügitulemused on muutunud tähtsamaks kui sisu paikapidavus. Kerge soovitada, raske teha aga arvan, et võiks rohkem pead püsti tõsta ja vastu hakata sellele survele…

    Mis puudutab MTÜ-de juhtimist, siis ei saa seal ilmselt kunagi olema midagi teisiti kui kõigis teistes valdkondades. Ikka on neid, kes raha vasakule virutavad või mingit muud jama teevad. Abiks aruannete avalikustamine, uurivad artiklid, auditeerimine, head tavad – kõik see sama, mis äris.

  • http://twitter.com/mikktamme Mikk Tamme

    MTÜ-de juhtimist pidasin silmas. Lihtsalt provokatiivselt mõtteid õhku visates siis kas kodanikeühenduste puhul ei võiks reegliks näiteks olla, et:
    1. kogu raamtupidamine on avalikult olemas. (no siin saame täpselt mängida piiriga, et kas kogu tähendab kõiki raamtupidamiskandeid onlineis või üle x tuhande krooniseid kandeid ja lepinguid veebis) (sama võiks käia ka muidugi omavalitsuste kohta)
    2. heategvus kampaaniaid tegevatel MTÜ-del võiks olla vimalik mõistliku kuluga saada nö. märk külge, et see on heaks kiidetud kampaania. Näiteks Heateo sihtasutus või EMSL võiks sellist asja pakkuda…

    Näiteks. :)

  • http://www.facebook.com/alarirammo Alari Rammo

    Miku provokatsioon nr 1 tähendab kõvasti n-ö halduskoormust, mis on ju “halb kulu”, nii et natuke surnud ring eri etteheidete vahel laveerida üritades. Lisaks on mõned lepingud nagu töösuhted ikkagi mingil määral konfidentsiaalsed ja siis peaks hakkama eristama, mis rahaallikatest mis kulusid on kaetud ja ühtesid avalikustama ja teisi mitte jne. Ei ole väga lihtne see kõik. Ma olen üldiselt siiski avalikustamise poolt, aga igapäevases praktikas hakkab kusagilt see väga printsipiaalne nõudmine niisiis segama. Selle teemaga on lähedalt seotud ka teenuste sisseostmine – kui ma kasutan maksumaksja raha (või ka annetajate?), kas ma peaks pidevalt tegema kõigile töödele avalikke konkursse ja vähempakkumisi jms? Loogiline ju oleks, aga kuradi tüütu.

    Ma vaatasin ka selle õnnetu Naerata Ometi aastaaruande diagonaalis läbi ja kui ma midagi ette heidaks, siis seda, et tegevusaruanne oli “kohustuslik” kaks rida, aga just sealt peaks sotti saama, mida tegelikult on tehtud ja mis kasu ning kellele sellest olnud on. Finantsaruanded olid neil natuke segaselt koostatud, sealgi annaks palju täpsemalt välja tuua, mida ja kellele tehtud on summadegagi. Aga eks see uus aruandluskord on ka esimest aastat ja me EMSLis ei osanud isegi koos audiitoriga kõike ilmselt õigesti täita seekord.

    Miku teine idee nõuab samamoodi uut hulka nürit kontoritööd ja järgmistelt organisatsioonidelt, mis ei vähenda ilmselt ka annetuste saajate/vahendajate halduskoormust oma info avalikustamisel. Üsna raske arvutada, mispidi ja määral see ära tasuks. Ega halb mõte pole, aga kui, siis ikka organisatsiooni kaupa, mitte kampaaniate. Õnneks pole suuri jamasid Eestis olnud ja suuremad annetustekogujad tunduvad niigi usaldusväärsed. Uusi tulijaid nagu seesama Naerata Ometi ei saa kohe alguses väga hinnatagi jälle, on see nüüd koššer või mitte, mis viib omakorda paljude probleemide tegeliku põhjuseni – MTÜde juhtimine, isikute suutlikkus, teadmised, oskused jne, rääkimata Urmogi mainitust, kas iga hea ideega inimene peab tingimata oma MTÜ looma või võiks kellegagi koostööd teha. Ma saan iga kuu päris mitu kõnet-kirja, kus entusiastid on loomas just heategevusfonde ning ma julgen öelda, et see tendents on väga pahaendeline.

    Ekspressi kohta ehk lõpetuseks, et mind häirib hoopis see, et EE on uhke oma sellise tööstiili üle ja peab üldistades öeldes lahmimist oma unikaalseks omaduseks. Sarnane “paljastamine” ilma erilise objektiivsuse, neutraalsuse ja faktikontrollita iseloomustab ka teist “uuriva ajakirjanduse lipulaeva” Pealtnägijat mu arust, nii et mõisted on aastaid juba pea peale keeratud meil. Aga selles kõiges pole midagi uut ja aitab ka praegu.

  • http://twitter.com/mikktamme Mikk Tamme

    diskussiooni huvides jätkates siis:
    1. võimaluseks on ju spetsiaalne lihtsamat sorti majandustarkvara, mis raamatupidamise kohe netti paneb. (riik võib isegi kodanikeühendusi toetada ja selle tellida – näiteks Erply laadselt firmalt… :))
    See on pigem nagu otsustamise koht, et kas näiteks kõikide kodanikuühenduste (ja ka riigitöötajate) palgad võiksid olla avalikud. Jah alguses oleks kuidagi paha paha aga küll kiiresti tekib selle peale ka arusaam, kuidas seda infot mõistlikult tõlgendada.

    Hangete osas – ei pea ju hankeid selisena tegema nagu riigihangetes aga kui sisuliselt ja avatult öelda, miks otsustati sellelt tarnijalt osta, võiks juba ka abi olla… (nojah – selle käima saamine vajab natuke harjutamist kindlasti)

    Sama on minu punkt 2 osas. See ei pea olema tohutu paberimäärimine. Vaja läheks, et avalikus meediaruumis toodaks välja, et keegi raha koguva organisatsiooni väline inimene on vaadanud üle, et näe selline protsent läheb kuludeks, selline läheb reaalselt heaks tegevuseks jne.
    ja selleks, et annetajal lihtsam oleks, saadaks panna miski tuntav “pitser” peale.

    Sellega igati nõus, et tegevusaruanded epaks korralikud olema.

  • http://www.facebook.com/urmokybar Urmo Kübar

    Aga kui Miku pakutud mängu piire laiendada ja paralleelselt mängida mõttega, et samasugune raamatupidamiskannete avalikustamise kohustus hakkaks kehtima ka äriühingutele (samamoodi eraõiguslikud juriidilised isikud nagu ka kodanikeühendused) – milline võiks olla nende reaktsioon? Kas on mingeid tehinguid (seejuures räägime siis mõistagi ainult seaduslikest, eks ole), mille avalikustamise vastu nad eriti võiks olla ja miks?

  • http://www.facebook.com/alarirammo Alari Rammo

    Ei saa aru. Äriühing vastutab otseselt omaniku ees oma kulutuste osas ju, mitte avalikkuse; nagu kodanikeühendused vastutavad esiteks rahastajate. Ja kui fondide-riigi-kov-i ees on valdavalt päris põhjalik aruandlus, taandub küsimus annetajate ja amorfse avalikkusega suhtlemisele ehk vaid lihtsaimas versioonis.

    Vaatame nüüd reaalsust, kui pohuilt ilmselt 90% inimesi annetab püsivalt või kampaaniates ja mõtleme veel kord, kas neile mõlemile huvilisele on kogu seda kremplit mõtet ette võttagi. Ehk siis jõudsin järgmise vana hea teema juurde tagasi, et annetaja on Eestis suht loll.

    Jube kitsaks läheb see kommentaariveerg.

  • http://www.facebook.com/people/Kaido-Ulejev/650219737 Kaido Ulejev

    Daniel, see müügisurve jutt on muutumas legendiks:). Oma kogemusest kinnitan, et head ajakirjandust on märksa lihtsam müüa kui halba. Ja ma ei räägi siinkohal pealkirjadest, vaid ikka sisust.

  • http://www.facebook.com/kronja Jaan Kronberg

    facebookis lehekülg mis pühendatud debiilsetele “uudistele” ja pealkirjadele: http://shrt.st/k9e

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kaido, see on minu enda tugev veendumus ka, et hea ajakirjandus on väga hästi müüdav. Aga miks ikkagi seda nii vähe on…

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1602586062 Art Lukas

    Üks levinud eksitava pealkirja tüüp majandusuudistes on kasumi (kahjumi) protsentuaalne muutus. Minu meelest annab selline pealkiri edasi mingit sisulist infot ainult juhul kui ettevõttel praktiliselt puuduvad püsivkulud ja/või käive on väga-väga stabiilne. Reeglina see nii aga ei ole, eriti meie rahutus majanduskeskkonnas. Näiteks see uudis: http://www.e24.ee/?id=293767
    Kui Ekspress Grupp oleks suutnud veel 1,5 milj kr eest reklaami müüa, ehk kasvatada käivet alla 1%, oleks saanud juba öelda, et kasum lausa kolmekordistus. Pealkirjade lugejaile jätab see mulje, et firma ujub rahas, kuigi tegelikult teenitakse alla 5% marginaali, mis ratsa rikkaks saamist ei tõota.

  • http://www.facebook.com/urmokybar Urmo Kübar

    Ma pidasin oma küsimusega silmas seda, et kui äriühingute puhul on rida asju, mille puhul me aktsepteerime seoses ärisaladuse või konkurentsi vms-ga, et need ei pea olema kõigile avalikud, siis sama kehtib ka suuresti ka kodanikuühenduste kohta, kes samuti tegutsevad sageli konkurentsisituatsioonis. Mulle jääb Miku kommentaaridest mulje, et ta just kui võrdsustab mittetulundus- ja avaliku sektori, aga tegu on siiski erasektori organisatsioonidega, kellest vaid osa kasutab avalikku ehk maksumaksjate raha (ja need rahakasutused on ju nagunii avalikud, kui mitte rahastaja kodulehel, siis teabenõudena ikka). Ülejäänute puhul on see rahastaja ja ühenduse vaheline asi – kindlasti ei pea mitte keegi tegema näiteks annetust organisatsioonile, kes keeldub selle raha kasutamisest infot andmast.

    Miku teise ettepaneku kohta – mina selliseid tsentraliseeritud lahendusi ei fänna, kus mingi Asutus eri kampaaniatele oma heakskiidu annab või ei. Vähemalt peaks selliseid üksteisest sõltumatuid hindajaid olema rohkem kui üks. Küll aga kummitab mind üha enam kevadel kuuldud ettepanek annetamise hea tava koostamisest, mis oleks abiks nii annetuste kogujaile kui annetajatele. Ma arvan, et varsti läheb soov sellega tegeleda nii väljakannatamatuks, et võtan hulga organisatsioone kokku ja hakkame pihta.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Tänases EPL-is on jälle suurepärane näide pealkirjameediast: “Keskerakond meelitas oma ridadesse pungiveteran Tõnu Trubetsky”. Fakti ja kommentaari lahushoidmise keeruline kunst valmistab taaskord kellelegi tõsiseid raskusi.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Punkti 1 osas – ärgem unustagem, et MTÜ-d ja SA-d võivad vabalt teenida ka mitte avalikkuse vaid liikmete huve. Seetõttu on neil seaduse piireis samasugune õigus privaatsusele ja konfidentsiaalsusele nagu äriühingutel.

    Punkt 2 on õige ning eks seda ju tehakse ka. Kui SA-l või MTÜ-l on “paadis” mõned kõrge nähtavuse ja haldusvõimega ettevõtted (näiteks Swedbank, SEB või EMT;), siis on see kvaliteedimärk ja seda organisatsiooni võetakse ka hoopis tõsisemalt. Seen that.