Mis tööd teeb peatoimetaja?

Daniel Vaarik

Ühelgi peatoimetajal ei ole keelatud saata oma kirja läbi suhtekorraldusbüroo, kuid samas on siiski mõtlemapanev, kui ta seda teeb. Kui Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg vastas Peeter Oja kriitikale tekstiga, mida levitas suhtekorraldusfirma Powerhouse, panigi see mind imestama peatoimetaja rolli üle Eestis.

Fragment Jaan Tõnissoni juhtkirjast, Postimees, 6.1.1929

Eesti kirjutavas meedias on laias laastus kahte tüüpi peatoimetajaid. Esimest koolkonda esindavad Priit Hõbemägi, Meelis Mandel ja Kaarel Tarand. Ka Urmo Soonvald Delfist väärib selles reas mainimist. Nemad võtavad üsna tihti sõna ning nad näitavad sellega, et soovivad olla ideede kujundajad.

Kui nad kirjutavad arvamusloo, siis ma võin eeldada, et see avab väljaande püüdlusi ja ideoloogiat – ideoloogiat, mis on alati olemas, tahame või ei. Nii et kui ma tean peatoimetaja arvamust, saab sellest tähtis osa minu meediakogemusest. Muidugi, kui peatoimetaja esineb viletsalt, võin ma selle peale ka väljaandest halvemini arvata, kuid ma vähemalt hindan seda, et ta üldse esineb.

Teist tüüpi peatoimetajaid esindab aga kõige paremini asjaolu, et kui trükkida Postimehe otsingusüsteemi peatoimetaja Merit Kopli nimi, näeme seal pigem pealkirja “Koplist minema putkanud hobune uitas päevi omapäi” kui mõnda peatoimetaja sõnavõttu.

Peale Kopli esinevad vähe ka Lea Larin Eesti Päevalehest ning Väino Koorberg Õhtulehest. Nende kõigi nimede all ilmub pahatihti vaid üks-kaks programmilist teksti aastas, mis põhiliselt kiidavad ajalehe uut kujundust või seda, et kodulehele on ilmunud uut värvi logo.

Ma ei tea, mida need teise grupi inimesed teevad. Ma usun, et nad teevad väga palju tööd, kuid ma ei tea, millist tööd. Kas nad juhivad ajalehte kui ettevõtet või on nad ka ideelised liidrid? Kas nende roll on ajakirjanikke tagant torkida? Või hoopis käia poliitikutega lõunat söömas? Kas nende ülesandeks on olla “juhtmeks” toimetuse ja omanike vahel? Millistest põhimõtetest lähtuvalt suunavad nad iga päev toimetusetäie ajakirjanike tegevust?

Ma ei ütle, et peatoimetaja ei või varjus elada. See on üks võimalus, kuid samas on see ka signaal. Nähtavus on juhtimise ja veenvuse küsimus ja just neist kahest asjast on täna meedias puudus. Pidev dilemma, mis inglise keeles väljendub nii: management versus leadership. Lisaks kahtlustan, et ilma arusaadava seisukohata peatoimetaja esindab just seda väljaandesse sisukuhjamise suunda, mille puhul pole oluline, mida avaldatakse, peaasi, et müüb.

Neid tagasihoidlikke peatoimetajaid vaadates kipub vägisi pähe ka selline mõttekäik, et julged teha aga ei julge vastutada? Äkki nad ei julge olla oma ajalehega avalikult seotud? Seda vaadet kinnitab veelgi see, kui näiteks Merit Kopli vahel harva Postimehes midagi kirjutab, kuid siis on kinni keeratud selle artikli kommenteerimise võimalused. Milleks selline samm? Et vältida sõnavabadust, mida leht muidu kõigile teistele teemadele julgelt laiendab? Et hoiduda tagasisidest?

Screenshot Postimehe veebiversioonist. Comments not welcome.

Avalike seisukohtadeta peatoimetaja paistab tänases ärilises meediamaailmas pisut nagu tootmisettevõtte direktor. Midagi sellist, mida Jaan Tõnisson poleks kunagi nõustunud olema. Meenutagem, et Jaan Tõnisson loobus isegi Postimehe dividendidest, kuna ta kahtlustas, et see teeb tema ajalehest liialt kaubandusliku toote ja see paneb kahtluse alla tema arvamuste otsekohesuse. Võib olla keegi ka omal ajal naeris tema üle, et näe kus idealist, kuid fakt on see, et Postimehe omaaegse rolli üle Eesti rahvusluse ja riikluse kujundamisel ei naera keegi.

Kokkuvõtteks, ma loodan, et ka nimetatud peatoimetajad ei pahanda selle üle, et mulle meeldiks lugejana näha neid seadmas lauseid Eestile olulistel teemadel. Ma tahaks lugeda, mida nad arvavad ja tahaks, et nad ei suhtleks lugejaga läbi advokaatide, suhtekorraldajate või turundajate. Tahaks, et oleks nii, sest siis ma usaldaks meediat väikese kliki võrra rohkem.

  • http://www.facebook.com/viljar.sepp Sepp Viljar

    Kopli sõna võtmas – http://sepp.offline.ee/tavaline/2008/03/merit-kopli-ja-janet-jacksoni-kube-parandus-hargivahe/ – ajal, mil kommenteerimine oli veel lubatud :P

  • http://www.facebook.com/risto.veskioja Risto Veskioja

    Mul tekkisid täna Koorbergi pöördumist lugedes sarnased mõtted. Huvitav on lisaks ka see, et hakates lugema pöördumist, mille alguses on koheselt lisatud viide suhtekorraldusbüroole, muutusin kergelt skeptiliseks. Võtsin juba teatud küünilise hoiaku, kuigi minu puhul pole tegemist inimesega, kes ei teaks tegelikult suhtekorraldustöö töötamise põhimõtteid ja eesmärke. Samas mõjutas see mind ikkagi teatud hoiakute võtmise suhtes.

    Lisaks on peatoimetaja pidev meedias “pildil olemine” ja arvamuste avaldamine ka selle poolest hea, et peatoimetaja muutub siis väljaande näoks. Kui täna mõtlen Eesti Ekspressile, siis kerkib silme ette pilt Priit Hõbemäest, kui Sirbile, siis pilt Kaarel Tarandist jne. See lisab aga väljaandele inimlikkust ja ei näita väljaannet vaid lihtsalt äriettevõttena, vaid ka kodaniku ning aktiivse ühiskonnaliikmena.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Nagu ütleb üks mu hea sõber – peatoimetaja võib olla kas mees või naine, kuid ta peab olema munadega.
    Kui viimased puuduvad, muutubki väljaanne sihukeseks… meelelahutus-turundustooteks.

  • http://www.facebook.com/people/Heikki-Sal-Saller/100000384241447 Heikki Sal-Saller

    Ma lugesin täna ka seda avalikku kirja. Midagi veidrrat oli sisus külll. Samas, ma ise kirjutan ise neile, kel pole aega või kel pole sõnu. Seda viimast peaks peatoimetajal olema.

  • http://twitter.com/Rass_est Rass

    Ära unusta Samostit/Ruud, kel on samuti oma tugev (avalik) arvamus. Aga kokkuvõttes puudub enamikel toimetustel lihtsalt poliitika, reporter istub näpp suus ja kirjutab, toimetaja paneb pealkirja ja korrektor parandab kirjavead.

  • http://twitter.com/alarirammo alari rammo

    Mõni neist su esimese liiga peatoimetajatest äkki ei häbene lihtsalt seda, mida nad ka tootmisjuhina tegema peavad, vaid kuulutavad mingit jama oma nime all samasuguse uhkusega nagu kogu Kanal2 paralleelmaailm tegutseb. Ego annab enesekindluse ja luulud jätavad mulje, et nad teavad rohkem kui lugeja. Segase peksmine on üsna ohtlik “ideede kujundamine.”

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    …kui parandab. :(

  • Anonüümne

    Ma ka ei leia, et tootmisettevõttega võrdlemine kuidagi asjakohatu või ajakirjandust madaldav oleks – organisatsioon on organisatsioon, erinevate eesmärkidega siiski. Kas ei ole pea ainus valdkond, kus juht peab isiklikult pidevalt pildil olema, poliitika – ja sedagi puht praktilisel põhjusel, et tal on vaja valijate hääli?

    Suur osa maailma mõjukate ajakirjandusväljaannete peatoimetajatest on tagaplaanil – me ei tea neie isiklikke seisukohti, aga me teame nende lehtede toimetuste seisukohti ja väärtusi, mida nad kannavad. Neid väljendavad kõige selgesõnalisemalt nende juhtkirjad.

    Institutsiooni sidumine konkreetse isikuga on pikas perspektiivis ka väga riskantne.

  • Anonüümne

    Kui tulla tagasi selle algse Oja artikli ja just eriti sõnavõtu juurde Raua saates, siis selle sõnum oli pigem, et miks me laseme soomlasel eestlasi sõimata. Siiski minu arust on seal point olemas, aga ma esitaks seda hoopis vastupidi. Nimelt soomlase eestisuunaline sõimuartikkel Eesti lehes ei aita kaasa kindlasti meie rahvustevahelisele sõprusele . Ma arvan, et Lotila ei esinda Soome enamuse arvamust ja seega võib tekkida pilt, et kõik soomlased arvavad nii. Meil siin külmas vaeses riigis pole aga vaja lisapõhjust, miks inimesi siit eemal hoida. Peatoimetaja peaks rakendama tsensuuri just nimelt artiklite osas mis võivad võõraviha õhutada.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Aga kui palju meil Eestis üldse on neid administreerimisoskustega vastutustundlikke karismaatilisi liidreid, kes tunnevad ajakirjandust?

    Ja kas neil on jätkuvalt ambitsiooni teostada ennast Eesti ajakirjanduses, mis paraku peab arvestama mitmete ebamugavate realiteetidega, olgu leim ja sõim või omanike varjatud ärihuvid?

    Miks sina, Daniel, ei lähe ajalehte peatoimetama, ning eelistad meedia-elust kriitikuna osa võtta? Võib-olla sellest vastusest saab infot, miks ajakirjanike-toimetajate pink üsna lühikeseks on jäänud?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Vastan natuke pikemalt, kusjuures mitte otseselt vastandudes, vaid täpsustades.

    Ma muidugi ka ei arva, et üldse ei või võrrelda ajalehte tootmisettevõttega, kuid usaldusega seotud valdkondades on omad lisareeglid, mis aitavad pikas plaanis äril olla edukas, kuid mida on lühikeses plaanis lihtne ära unustada.

    Juristidel on eetikakoodeksid, sertifitseerimisfirmadel on väga ranged usaldust loovad reeglid.

    Arstide põhimõtteid võtab kokku näiteks Hippokratese vanne, mis seab aluse usule, et arst aitab sind omakasupüüdmatult, hoiab saladusi jne. Seda on vaja selleks, et anda arstidele endile moraalne kompass ja sisendada nende elukutse suhtes usaldust ja austust, kuid kõige olulisemal kujul näitab see vanne, et asi pole rahas, vaid ka milleski muus.

    Ka ajakirjandusel on väga selge lisafunktsioon, mis peaks kõrgemal seisma hetkekasust. See peaks põhinema usul, et ma kirjutan asjadest ka siis, kui mul endal või mu lehel kasulik pole. Kirjutan isegi siis, kui homme selle pärast leht kinni pannakse, sest ma pean õigeks tõde välja tuua nii nagu ma seda näen. (Ja just sellepärast ei pandagi lehte kinni, et ma nii kirjutan, see ongi minu pakutav teenus).

    Ja kuigi on maailmas lehti, kus peatoimetajad on varjus, siis ma arvan, et Eesti kolme suurima päevalehe peatoimetajad võiksid täna vähem varjus olla, kuna keegi peaks kinnitama, et seesama meedia ennastsalgav funktsioon on alles ning selle alusel juhitakse ajalehti.

    P.S. Sul on muidugi õigus, et institutsioonid jäävad vahel ka mõnede vanade staaride pantvangi, kuid selle lahendus ilmselt pole juhtide-staaride täielik kaotamine, vaid järelkasvu eest hoolitsemine.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Vastus on natuke nagu jänesel ühes anekdoodis: “Ei taha!” Aga pikem vastus selline, et ma ei taha, et oleks nii, et selleks, et oleks ajalehed nii nagu mulle meeldivad, peaksin ma minema seda ise tegema. Teiseks ei ole ma kindel, kas praeguste ajalehtede struktuur ja raamid ongi head kohad oma arvamuse avaldamiseks. Nii et mõnes mõttes võib avaldatud kriitikat võtta ka laiemalt, ajalehtede kui süsteemi kohta, mis toodab vaikivaid peatoimetajaid.

  • Anonüümne

    Peatoimetajad on varjus ehk siis keegi ikkagi suunab…? Kes tõlgib omanikele juhtkirju? Liiga julge?