Konsensus

Jõuan Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia ühisüritusele “Kas konsensus on utoopia?” vaid mõned minutid enne algust.  “Anarhistid juba lahkusid,” ütleb Tarmo Jüristo. Neile olevat kogunemine veel enne algust jätnud liiga etableerunud ja salongiliku mulje.

Sellele vaatamata on kohal üle saja inimese, istumas toolidel ja kõõlumas rõdudel. Palju on neid, keda ma isiklikult ei tunne. Tarmo on seekord põhikorraldaja ning mulle teeb head meelt, et ometi üks üritus, kus ei pea ilmtingimata ise sõna võtma. Nõjatun toolile, teen telefoniga pilte ning jälgin showd. Mugav.

Peeter Jalakas juhatabki Tarmo sisse, kes  räägib neljakümne viie minuti jooksul konsensusele jõudmise mehhanismist, selliselt nagu ta Occupy Wall Streeti üritusel oli kogenud, ning läheb siis lavalt minema.

Päris nagu minema läheb, saate aru. Jätab Peeter Jalaka ning veel neli inimest, kelle ta on valitud mingitesse segastesse rollidesse, nagu “fasilitaator”, “abifasilitaator”, “ajamõõtja”, “küsimuste järjekorra hoidja”, üsna abitult seisma keset rahvahulka.

“Nüüd ma olen natuke plindris, et mida me peaksime edasi tegema,” ütleb Peeter Jalakas. “Kus Tarmo on?” Jalakas vaatab otsiva pilguga ringi. Tundub, et Tarmo, kogu ürituse eestvedaja, läks keset esinemist wc-sse, kuid mõne aja pärast näeme teda süüdimatult mingi vahutava joogiga seina äärt mööda rõdule luusimas, kuid ta ei vaata inimeste poole ja näib, et tal on saalis toimuvast täiega ükskõik.

Sada inimest, ilma selge suunata ja piinlikus olukorras, esineja tõmbas jee, lava on tühi. Midagi peaks nagu tegema. Sõber Margus vasakul käel üritab olukorda leevendada oma uue iPhone’i menüüdesse süvenedes. Osad inimesed tõstavad kätt ja proovivad midagi öelda. Ma panen käe näo ette ja mõtlen, et  kas see asi hakkab äkki tõesti untsu minema. Tarmo on ikka paras värdjas, et ta meid kõiki sellisesse olukorda on jätnud.

Üks probleem on selles, et meil pole ühist teemat, mille üle rääkida. Me oleme nagu eksinud hulk väga erinevaid inimesi Meremäe bussipeatuses, kellele on just öeldud, et järgmist bussi ei lähe enne hommikut. Keegi ajab käe püsti ja teeb ettepaneku rääkida konsensuse võimalikkusest Eestis, nagu kutse pealgi kirjas oli. Liiga lai teema, näib mulle, ning tundes ennast kogu selle jama eest kaasvastutajana, ajan käe püsti ja teen enda arvates provokatiivse ettepaneku arutada, kas rohkem arutelusid parlamendis võiks olla konsensust taotlevad.

Mõned inimesed lehvitavad näppudega – just õpitud heakskiitev käemärk, kuid enamus ei lehvita. “Millest me üldse räägime?” küsib keegi. Neli-viis erinevat inimest ajavad käed püsti – tuleb küsimusi konsensuseprotsessi olemuse kohta ja ma saan järsku aru, et see on hea moment Tarmo diskussiooni tagasi tõmmata. Ta peab ju meile rääkima, milles asi on. Hea sõber, niimoodi meid kõiki üksi jätta siia lipendama.

Aga mida ei juhtu, on see, et Tarmo tuleks lavale tagasi. Siis võtab keegi rahva seast sõna, keegi, keda ma ise ei tunne, ütleb midagi üllatavalt mõistlikku. Ma ei mäleta mida, sest ma ei kirjutanud üles. Siis tuleb keegi ja vastab talle. Kõik näeb siiski välja nagu paras laat. Rõdult ütleb üks tüüp, et “rikkurite auto akna sisseviskamiseks pole ju konsensust vaja” ja korraga on püsti viis kätt, mille omanikud ütlevad järjest minu arust häid asju nagu “kui meil oleks rohkem konsensust, siis võib olla sa ei tahakski seda akent sisse visata”.

Minu ees võtab sõna üks mees, kes ütleb, et “korraldustiimi liige Rein ei tohiks kasutada ära oma korraldaja rolli ja kogu aeg mikrofoniga sõna võtta”. “Peeter on mu nimi,” täpsustab Peeter Jalakas. Kuid tähelepanek on õige. Paljud lehvitavad ülespidi suunatud sõrmi.

Mõnel inimesel on mure, et kas konsensus tapab üksiku arvamuse ja teeb kõik lamedaks. Vastupidi, arvavad mõned, see ei tähenda, et sa loobud oma arvamusest, arvavad teised.

Üks piinlik moment saabub siis, kui me kõik saame aru, et me ei suuda otsustada, kas me peaksime jagunema neljaks grupiks ning tegema kümme minutit grupitööd nagu ütleb üks ettepanek või peaksime hoopis midagi muud. Sellest punktist lihtsalt ei saa üle, ma arvan, et me jahume juba viiskümmend minutit selle üle. Just sel hetkel kui enamus inimesi kiidab näppe lehvitades heaks gruppidesse jagunemise idee, tõuseb püsti üks mees, kes teatab, et ta blokib seda ideed. Järelikult konsensust ei ole. Järelikult gruppe ei tule.

“Ma ei usu, et me oleksime emotsionaalselt valmis ja huvitatud nendesse gruppidesse jagunema, meil peab enne olema köitev teema,” ütleb mees.

Tõusen püsti, viitan sellele, et osa inimesi on juba lahkunud ja äkki me võiksimegi käsitleda kogu saali ühe grupina, kes hakkab arutama võimalusi, kas Eestis võiks olla rohkem konsensuspõhist otsustamist. Oma diplomaadivõimete üle uhkena istun maha, kuid mu selja tagant teatab keegi, et ta pole sellega päris nõus. “Mitte kas, vaid kuidas,” ütleb ta. “Sobib,” ütlen mina.

Protsess läheb edasi lippadi loppadi. Möödas on juba kaks ja pool tundi ning saalis on ikka veel üle 40 inimese. Üks tüüp ajab käe püsti ja hakkab midagi vaikse häälega sõnu otsides rääkima. “Minut!” teatab ajamõõtja. Tüüp jääb vait. “Räägi edasi,” julgustavad inimesed ja lehvitavad talle sõrmedega. Tüüp kogub ennast, kuid siis kostab rõdult: “Räägi ikka konkreetset poindiga juttu!”. “Protseduurireeglite rikkumine – vahele ei tohi segada,” ütleb lõpuks Tarmo ka midagi.

Tüüp jääb uuesti vait ja kogub ennast tükk aega. “See oli nüüd pisut ootamatu,” ütleb ta lõpuks. Veel pikk vaikus. Seejärel  ta räägib ja korraga on mul tunne, et ma tõesti tahaksin teada, mida ta ütleb. See on oluline. Ja see on see hetk, kus korraga on tekkimas vahe endise seisundi ja uue vahel. Toimub imetühine, kuid oluline transformatsioon. Õppimine või kogemus. Ma ei oska seda öelda, kuid sellise hetke tunned alati ära selle järgi, kui sa ei taha selle hetke eelsesse seisundisse enam tagasi minna. Kui sa ei kahetse, et sa üritusele tulnud oled.

See on selline tunne, mida väljendab kõige paremini ingliskeelne väljend “sh*t, there is only us” või siis selline tunne, kui sa tead, et valges skanfandris mehed ei tule sind kunagi päästma. Kui sa saad aru, et vastutuse peab võtma ise ja isegi sellest ei piisa, keegi peab veel võtma. Sa saad aru, kui habras asi on igasugune konsensus ning sa saad aru, kui lihtne on seda torpedeerida. Kuid sa saad ka aru sellest, et see, mida pakutakse selle asemel, ei ole ilmtingimata parem ega kindlam ega mugavam, nagu mulaaž ei ole parem kui päris asi.

Mitmed inimesed tõusevad püsti ja ütlevad sedasama, mida minagi viimaste tundidega mõtlema olen hakanud –  äkki konsensus ongi raske töö. See ei ole lihtsalt arvamuste kollaaž, vaid see on arvamuste süntees, mille loomine on oluline vaimne pingutus, erinevalt kollaažist, mida oskab iga laps. Äkki me lihtsalt veel ei oska seda eriti hästi. Ma saan täiesti aru, kuidas selline rahvakogunemine võib mõjuda sellele, kes ei süvene, võib mõjuda segaselt, kuid ma ei saa eitada, et inimesi enda ümber vaadates kujutlen, et kuulen nõrka trummirütmi, mis üha valjenedes otsib oma suunda. Ma kuulen kommunikatsiooni juhtumas.

Juba on läinud kolm tundi, kuid 40 inimest on ikka kohal ja keegi ei taha nagu ära minna. Ma saan aru, et see ei saa mingil juhul jääda viimaseks korraks, kui ma konsensust otsin. See lihtsalt pole enam mõeldav, et ma seda uuesti ei proovi.

Silver Meikar tõstab käe ja pakub välja küsimuse – mida peaks tegema vallarahvas, kellest mööda minnes on otsustatud sulgeda koolimaja. Keegi eriti seda koolimaja ei tea. Üks tüdruk rõdul ütleb – aga äkki peaksime lihtsalt harjutamise mõttes võtma arutada mingi suvalise küsimuse, näiteks, et kas Von Krahli baari põrand võiks olla kollane. Sel hetkel saan ma päris hästi aru, et küsimus, mida konsensusega arutama peaks, ei saa olla küsimus, mis mind ei huvita. See on üks oluline eeltingimus. Kollane põrand ei ole minu jaoks teema, milles ma tahaksin konsensust. Koolimaja võib samas olla.

Inimestel on nii palju öelda. Mitmed osalejad otsustasid koguneda juba nädala pärast samal ajal Von Krahlis uuesti.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Oli huvitav, samas kirjutaks mõned tekkinud mõtted.

    Saali omapäi jätmine oli õpetlikum ja kummastavam kui oleks võinud arvata. Ometi on õppimisprotsessi võimalik teha ka matkimise abil ja ses mõttes oleks OWSil nähtu matkimine võinud olla produktiivsem/külaliste eeldustele rohkem vastav. Kindlasti kaotasime seeläbi mingi hulga kaasarääkijaid.

    Vahendajad koperdasid paar korda ja õppisid kiiresti. Ometi kujutan ette, et vahendusmeeskonna puhul on kõige kriitilisem see, et nad peavad antud protsessi entusiastid olema. St korrektne tulemus on vähem või vähemasti võrdselt oluline korrektse protsessiga.

    Kas meil on konsensus?

    Seda küsimust saanuks tihemini küsida; oleksid jõujooned tugevamini välja joonistunud. Blokeerimise küsimine on tugev otsustuskoht.

    Avaliku ja varjatud eesmärgi küsimus: kui Peeter, Silver, või F-hoone härra (kes muide võinuks olla üks vahendajatest) tõid lauale vastavalt Roheliste hirmuäratava lõpu, maakooli sulgemise, Vestluskoosolekute pinna, siis ei saa öelda, et need olid 100% puhtalt konsensusprotsessi teemad. Midagi üleliigselt destruktiivset või etteheiteid väärivat ei toimunud, aga arvestagem, et kellegi jaoks polnud meie vestlussuund kriitiliselt oluline. Mis toobki mind sinna kus on minu murekoht.

    Kogu praeguse poliitsüsteemi kriis tugineb suuresti tagasisidehela puudulikkusele ja avatusprobleemile. Mõlemad neist on tekkinud seetõttu, et algselt hästi mõeldud süsteemiga on sellisel määral kohanetud, et suurema motivatsiooniga osapooled saavad protsessi ebaproportsionaalselt palju mõjutada (raha ja võimu vastastikuselt kasulik oravaratas).

    Esindusdemokraatia on krüptograafilises mõttes lahti murtud: viimseni optimeeritud ja kliiniline tehnikate mäng, kus edukalt osalemiseks tuleb end kaelani sisse uputada.

    Konsensus lahendab selle parimal juhul ajutiselt. Kui see oleks töömeetod, tuleks ka selles raha hääl ikkagi oluliselt tõhusamalt ja ühesuunalisemalt välja kui meile meeldiks.

    Teisisõnu võib konsensusdemokraatia olla üks lisaversioon Ühtse Eesti poolt meenutatud “uue partei” sündroomist. Lahtimurdmata moel soodustab konsensus üksteisega arvestamist, lahtimurtud moel aga ei pruugi see oluliselt tänasest esindusdemokraatiast erineda.

    Äkki peaks oma ressursi panustama oma lemmikpartei kordategemisele? Me sisuliselt teame ju kus hääl varastatakse: partei üldkogul.

    ***

    Lootuses, et e-demokraatia eestkõneleja siin loeb: järgnev on eeskätt sulle. Mõtle oma süsteemi “lahtimurdmisele”. Mis iganes meetod või skeem võimaldab selles edu saavutada, läheb käiku. Maksimaalne häälte arv kellegi esindamiseks: ta kaasab süsteemi oma naise ja tütre ja kogu häälte ülevool läheb neile. Teisisõnu tuleb süsteem disainida algusest peale lahtimurdmisega arvestav.

    Samas oleks selline partei äärmiselt põnev nähtus, millega saaks olemasoleva süsteemi raames luua parlamenti “teise koja”, mis hääletab vastavalt süsteemist tulevale sisendile jooksvalt: Sisuliselt partei, mil puudub muu programm peale oma liikmete esindamise. Ma muide ei ütle et see on lahtimurdmiskindel.

    Eeldus sel teel oleks muide riigikogu tegevus avatuks muuta. Praegu on kõikvõimalik plaanitav salastatud ja asutusesiseseks kasutuseks. Nii ei saagi keegi väljaspool kaasa rääkida.

    Mõtle ka kümnestele komplektidele, kus konsensuspõhiselt valitakse eestkõneleja, kes omakorda kümnestesse grupeeruvalt teemasid vajadusel üles eskaleerivad. Miljon eestlast 10ste gruppidena annaks süsteemile 6 taset. Saad jaotada teema ja maakera peal paiknemise järgi ja iga n.ö. esindaja teab täpselt kes teda esindanud on.

    ***

    Riskides posti teemadega koormata viimane mõte: äkki oleks mõtet siinsamas Memokraadi artiklisabas mõelda n.ö. vahendajate erirühmale. Ehk teisisõnu on vahendajal ja teemahoidjal väga elutähtis roll, millele saaks mõelda rohkem, kui esmaspäeviti.

  • http://pulse.yahoo.com/_CXDZ3KFQAOCLB2VLCJCPSYIG3A Riinu

    Vaatasin ürituse ülekannet veebis. Väga lahe oli jälgida, kuidas olukord
    suunas inimesi isikliku vastutuse võtmisele ja üksteise kuulamisele!

    Üks tõeliselt hea ja mõjus meetod kõikide osalusel konsensuse
    saavutamiseks on indiaani jutusaua ring. Võibolla võiks seda meetodit ka
    tutvustada konsensusest huvitatud inimestele?

  • Anonüümne

    Tõepoolest oli tore kohal olla. Mitmeti ka valgustav. Ometigi:

    Rituaal iseenesest ei saa olla eesmärk. Inimesed ju ei osale OWS-il, kuna nende meelest on lahe telgis ööbida, või kuna plakatiga tänavanurgal seismine tundub cool.
    Mina tahaks alustada eesmärgi püstitusest: kas me soovime demonstreerida oma poolehoidu tüüpidele kes NY parkides külmetavad, kogunedes Krahli sooja tuppa, rüübates latte’t ja võdistades sõrmi? Otsime me seltskondlikku ajaveetmise vormi, ja kuna rahvatants pole ilmselt meie ala, siis tutvume erinevate maailmas levinud hääletussüsteemide protseduurireeglitega? Või leiame me et on asju mis on korrast ära ja just meie kohus on nendele viidata ning pakkuda välja (paremaid) lahendusi?

    Kindlasti on konsensus vajalik ning ka võimalik. Olukordades, kus nii on mõistlik. Maakera käib ringi siiski looduse seadustele tuginedes, ning meiegi oleme osa sellest. Karjal on ellujäämiseks olnud ikka juhti vaja (mitte segi ajada parve käitumisega, mis rajaneb instinktiivsel / reflektoorsel ringituuseldamisel).
    Inimlik on, et kui tekib konsensuslik veendumine, et kedagi tuleks ristile lüüa, siis see keegi peaks saadetama meile mujalt. Eestlased on alati konsensuslikult valget laeva OODANUD, selle asemel et konsensuslikult see paat oma kätega valmis EHITADA.

    Sai mõitujuttu tänaseks küll :-)
    Ma vist ikka tulen veel järgmine kord ka,
    Paul

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Siin on ühe 6 nädalat OWS-iga elanud kirjeldus OWS juhtimismudelist ja sellest kuidas aegamööda tekkisid horisontaalsesse mudelisse vertikaalsed liinid, omad hierarhiad ja käsuahelad.http://www.tnr.com/article/politics/97711/occupy-wall-street-organization-leadership

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Paul, cool olemine võib siiski olla üks osa OWS liikumisest. Vaata näiteks New Yorkeri lugu Kalle Lasnist, ühest OWS-i algatajast http://www.newyorker.com/reporting/2011/11/28/111128fa_fact_schwartz. Lasni jaoks on “cool” väga tähtis osa OWS-ist. Ja kui sa oled piisavalt noor ning radikuliit ei vaeva, siis võib ka telgis ööbimine olla cool. Asi pole iseenesest telgis, vaid selles, nagu üks mu tuttav hiljuti seletas, olles osa OWS-sist saad sa olla osa informeeritud vähemusest ja see on “cool”, täpselt nii nagu on olla cool bändi A fänn veel enne seda kui ilmus nende populaarseks saanud plaat B.

  • Anonüümne

    Cool olemine võib olla osa, muidugi. Telgis ööbimine on niikuinii cool, aga seda oleks (minu maitse järgi) võimalik harrastada ka maalilisemates kohtades kui NY kesklinn. Informatsiooni hankimiseks ja informeeritud olemiseks on ka teisi võimalusi.
    St ükski nendest ei saa olla liikumapanev jõud ega algne põhjus (Õigus, kellegile saab, massiga kaasaminejaid ikka on.) Liikumine saab alguse muust – vastasel korral oleks asi liiga postmodernistlik, eesti keeles tühikargamine.
    :-)

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    kuulasin seda nö raadiost, lahe oli. tegin oma muid asju kodus kuid mõte jooksis kaasa. 
    kus ja kas konsensust kasutada

    *perekond, kui prooviks konsesuslikult otsustada väikeses grupis, mille liikmeteks vanemad + lapsed
    *ettevõtted, kas väikeettevõttes on asju mida omanikud, direktorid või mõne töörühma liikmed konsensuslikult EI saa otsustad?

  • Anonüümne

    Võõrsõnad on lahedad ja peened kuid oma sõnad on paremad. Konsensus on emakeeles üksmeel.

  • Anonüümne

    Võõrsõnad on peened ja lahedad, kuid oma sõnad on paremad ning emakeeles on konsensus üksmeel.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kuidas sa pakuksid emakeeles eristada neid kahte ingliskeelset terminit: consensus ja unanimity? Sest olgugi lähedased, ei ole need kaks asja sugugi samad.

  • Marek Tamm

    Meil vist kunagi tegutses “koosmeele koalitsioon”, vanadel Partsi aegadel :-)

  • Eimar Veldre

    Occupy Von Krahl õnnestus, kui selle meetodi peale mõeldakse ka pärast jõule ning kui seda hakatakse ka mõnes ühingus, koosluses, liikumises süsteemselt rakendama.

    Näen selles esmapilgul paradoksaalset mõju: vabastab ja võtab vastutusele. Inimesed saavad vabaks võimu himust ja hirmust. Samas tekib igale osalejale selge ja kõigiga võrdne vastutus osaleda.

    Oluline aga selle meetodi rakendamisel on need nn esimesed 45 minutit, kus tutvustatakse toimepõhimõtteid ja kus sünnib sisuliselt esimene ja olulisim konsensus – ühine arusaamine toimimisest.

    Tolle õhtu tulemusena on mul täna juba kaks väga huvitavat vestlust olnud konsensuse teemal. Lisaks sisulistele järeldustele ja edasistele plaanidele tekkisid ka mõtted põhimõistete eestikeelsete vastete kohta: facilitator – aruteluhõlbustaja; stackholder – kõnevoorutaja; empaat – meeleolustaja. Kohmakad, ent selgitavad rolli.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Väga hea artikkel ja tasub lugemist. Nagu ma ka Krahlis oma sissejuhatavas jutus rõhutasin, on hierarhiad, autoriteet ja võimusuhted gruppides isetekkelised — ning ka minu arvates sisuliselt paratamatud. Enamgi veel, ma olen lingitud artikli autoriga nõus, et sageli on nad lihtsalt praktilised ning mõnikord hädavajalikud. Mulle tundub, et selles ei olegi küsimus.

    Pigem on küsimus selles kui inertsed ja formaalsed need hierarhiad on, kui keeruline või lihtne on neid muuta ja mõjutada, kui suure “võimudistantsi” nad tekitavad otsustajate ning teiste vahel, millised on mehhanismid nende otsuste vaidlustamiseks ja kritiseerimiseks. See on põhjus, miks kõik #OWS-i töörühmad on nii avalikud kui ka avatud kõigile, kes tahavad neis osaleda. See on põhjus, miks nii töörühmade kõneisikud kui assambleede hõlbustustiimid roteeruvad. Sellepärast on kasutusel “progressive stack” ning hulk muid tehnikaid ja meetodeid, mille eesmärkideks on luua vastukaalu ja leevendust just nimelt neile isetekkelistele vertikaalsetele liinidele, hierarhiatele ja autoriteetidele.

  • Elvar Ojar

    “küsimus, mida konsensusega arutama peaks, ei saa olla küsimus, mis mind ei huvita”

    good point

  • http://innovatsioon.wordpress.com/ innovatsioon

    Saan siit aru, et üritusel oli peamiselt seltskondlik tähendus? Osalejatel on jälle midagi uut arutada. Perekondlikud konsensuslikud otsused on muidugi ka rakendusvõimalus. :)

    Ise kardan, et tegemist on üritusega, mis toetub ideele, et puudujäägiks on meie vähesed teadmised ja oskused. Kuid tegelikuks puudujäägiks on inimlik tahe. Teadmisi on tänapäeva maailmas kohutavalt lihtne leida – toksi guuglisse ja saia sajab. Kuid kes poliitikas või ka äris vähegi osalenud on, näeb, et määrab lihtsalt tegijate tahe. Luik, haug ja vähk ei liigu ühes suunas mitte, sest nad ei oska liikuda, vaid et nad ei taha! Kuna vastandumisest saadav kasu vähemalt praegu tundub suurem. Konsensus sobib olukordadesse, kus soovitakse saavutada ühiskasulikku eesmärki, kuid Eestis ei soovita saavutada ühiskasulikku eesmärki, vaid lihtsalt ülespoole ronida. Ronida on lihtsam üksinda või tillukese seltskonnaga üle teiste. Seega muidu on ju tore ja õige kõik, lihtsalt et… mitte eriti relevantne?

  • Anonüümne

    Mulle tundus seda artiklit lugedes, et erinevad inimesed tarvitavad juhtimise mõistet erinevalt. Kui näiteks on ühiselt midagi prügi koristamise osas kokku lepitud, siis need, kes selle kokkuleppe ellu viimist koordineerivad, näevad ennast ise võibolla pigem millegi hõlbustustiimi taolisena, mitte Suurte Juhtidena. Sellisel juhul ma saan täitsa aru, miks nende jaoks pole vastolu ühelt poolt innukalt oma korraldustöö edust rääkida ja teiselt poolt eitada, et nad on “liidrid”.

  • Oudekki Loone

    Mõnes mõttes on igasuguse kollektiivi toimimise ja ellujäämise üks eeldustest see, et seal sees olla on rohkem cool kui mitte olla. Juba ametiühinguliikumise üks algideid: ühingus peab olema kuidagi lahedam olla, mitte ainult see, et ühing teeb sulle kasu.

    Seega, see, et midagi on cool, ei tähenda, et see ei oleks veel kasulik, mõistlik, tõsine vajalik. Samas, ainult cool olekust ka ei piisa.

  • Anonüümne

    Hr. Jüristo, palun tooge näitelaused, milles sõnade nüansid väljenduvad, siis saan mõelda ja välja pakkuda. Ladina-eesti, Saagpakk, Cambridge, Oxford ja inglise-eesti suur seletav sõnaraamat tähendusvälja nüansi erinevust esile ei toonud. Kui konsensus tähendab enamuse kokkulepet, ühel meelel, ühel nõul , ühel arvamisel, seisukohal jne olemist milleski, siis võiks küsida, kas ühiskondlik kokkulepe on utoopia. Unanimity tähendab vististi absoluutset üksmeelt, ühel häälel kõnelemist, otsusele jõudmist, ühel meelel olemist mingis küsimuses….
    Vabandan, ma ei jõua sellesse hetkel arvuti parandamise, jõululaadaks valmistumise jms tegevuse vahel süüvida.  Expressionite näiteid ootama jäädes….

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Pr. metsapiiga, mulle endale tundub, et Mareki poolt (irooniliselt) välja pakutud “koosmeel” on tegelikult päris hea ja tabav tõlkevaste, kui sellist tingimata vaja peaks olema. Viimases pole ma ise küll sugugi veendunud, aga kui tõesti on neid, kelle keelekõrva “konsensus” koledal kombel kriibib, siis mis seal ikka, minugipoolest.

  • Peeter Jalakas

    minu arvates oli tegemist vahva sotsiaalse eksperimendiga, kuid vbl oleks olnud siiski tulemuslikum juba alguses kokku leppida, mis on me kokkutuleku põhjus. praegu oli muarust nii, et osade inimeste jaoks oli see huvi ows-i ja sellega kaasneva vastu, osade jaoks kodanike vähene kaasatus otsustamisprotsessi ja osade jaoks lihtsalt hea võimalus vanu sõpru kohata. sellelt pinnalt on väga raske miskit mõistlikku ühist teemat leida, mida siis konsensuslikult lahata.
    ehk siis – tegelikult tõestasime üksteisele seda, mida niikuinii uskusime: need, kes konsensusliku otsustamise võimalikkusesse ei uskunud, said oma tõestuse,  et see protsess on üks lõputu segadus ja lahkusid, need, kel asjasse usku, said kinnitust, et tegelikult võib arutleda ükskõik mida ja ükskõik kui kaua ning ikkagi jääda endale truuks ning need, kes ei osanud midagi arvata, ei oska endiselt midagi arvata.
    enesestmõistetavalt on ows puhul, kust kogu trall alguse sai, tegemist siiski selge vastuseisuga kehtivale korrale/tõekspidamistele/harjumustele. see lähtekoht oli meil puudu ja seega saamegi rääkida vaid teljel meeldis/ei meeldinud, mitte töötas/ei töötanud. 

  • Anonüümne

    Mõtlesin välja lause: oleme saavutanud konsensuse (kokkuleppe), et me ei ole selles küsimuses ühel meelel (unanimous).

    Teemasid aruteluks: Kui avatud on avatud Eesti, kodanikuühiskonna temaatika, innovatsioon, loovus versus tuupimine koolis, jne.
    Kasvõi kultuuripoliitika põletavad teemad…
    Sulane versus peremees (ühele meeldib, et teda juhitakse, sest ta ei soovi vastutada ja peremeheta on ta peata, teisele meeldib end ise valitseda)
    Kas eesti keel kannab või on köögikeel?

    Ega asjata öelda, et kui on kaks eestlast, siis on kolm arvamust….

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    üldiselt tähelepanekutega nõus, kuid omalt poolt võin kinnitada, et selle osas, mida keegi kogu üritusest endaga võttis olen kuulnud sinu poolt pakutud kolmele variandile lisaks veel ka mitut muud. ja isiklikult on mul olnud väga hea meel kuulda, et sellest töötoast on tõusnud väga palju erinevaid arutelusid – mis vast samuti ei viita sellele, et inimesed lihtsalt said kinnitust sellele, mida nad niikuinii uskusid.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

     

    Douglas Merrill kirjutab: 

    Part of what makes the Valley work is that most of the companies are flat, non-hierarchical and communicate openly. Everyone can talk about everything. Although the resulting chattiness is sometimes annoying, engineers want to feel they are involved in the company as a whole, not simply whatever task they are coding.
    http://venturebeat.com/2011/11/28/tips-for-hiring-engineers/ 

  • Elvar Ojar

    lõpuni välja konsensuslik ühiskond on utoopia.
    esiteks: konsensuslik ühiskond eeldab, et selle liikmed soovivad konsensust. küsimus on motivatsioonis, miks peaks see idee motiveerima inimest, kes on harjunud siga mängima ja mäkra panema. ta elab ju hästi edasi elada, ta ei taha kellegi teise arvamusega arvestama hakata.
    samas, #ows’ist rääkides, inimesed kes sinna kogunevad, eeeldavad, et ka teda võetakse kuulda. ja rääkimise nimel peab vahepeal lihtsalt ootama ja vait olema. lihtsalt kui kõige mõistlikum lahendus hetkel.
    ühiskonna mastaape silmas pidades, kujutage endale ette olukorda, kus tervele linnale esitatakse küsimus, kas teeme sellel aastatl silla sinna või sinna. ja siis loomulikult kõik need, kelle elu silla ehitamine või mitteehitamine mõjutab, tahavad teemas sõna võtta, või siis vähemalt vaikivalt nõus olla.
    aga miks ka mitte, teha nii nagu vanasti, rahvas laatadel ja turgudel, igaüks oma vankri otsast kuulutas, mis heaks arvas. terve väljakutäis rahvast lihtsalt teevad suurt kisa, kelle kisa on kõvem, sellel on ka õigus.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    kui võib veel edasi targutada siis …
    konsensust on lihtne saavutada 2 või 10 liikmelises grupis (nt perekond või väikeettevõte), isegi 100 või 1000 liikmelises kogukonnas on see võimalik kui aega varuda ning diplomaatiliselt käituda. . 

    suurema koosluse puhul on lihtsam lahku minna kui konsensust otsida. aga samas on riigivalitsemise ja uue riigi loomise kulud ikka veel üsna suured, neid peaks allapoole tooma. 

    võibolla oleks mõistlik luua Viru Vabariik  (eesti ja vene k. riigikeeleks), Setu Vabariik jne. Kui virus ei oleks põlevkivi, kas me hooliks virust nii palju, kas territoriaalne terviklikkus saaks olla eesmärgiks omaette. 

  • Tanel Rannala

    Väga mõnusalt loetav kirjeldus Danieli poolt, ja mõnusad järelkirjeldused edasimõtlejate klaviatuurist.

    Ma küll kohal polnud, aga tajun lähenemise, küsimuse, temaatika olulisust – mil moel kaasata ilma kaasamata kaasa mõtlema.

    Mulle väga meeldiks kui meie sündmuste, ürituste, koolituste, seminaride, konverentside jms koosolekute kultuur muutuks eksperimenteerivamaks, et ei taotaks kulunud formaadi/lähenemise/meetodi/vormi vms trummi. Liiga tihti on tunda, et just kui ei püütagi enam parimaid võimalikke meetodeid avastada ja rakendada.

    *
    Siin loetu põhjal tekkisid ka mõned küsimused.

    Mil moel asjakohaselt, arukalt või kas või lollilt küsida? (Et kummutada “1 loll jõuab rohkem küsida…” ärapanemise-demagoogia, takistusi loov hoiak.)

    Kuidas luua ühiskonna-kultuuri temaatika kontekstis olukordi, situatsioone, mis mõjuks osalejatele vabastavalt, julgustavalt, sisukalt? (Ehk: kuidas ka mitte enda tasemel – algajatele/sisenejatele – olulisi väärtuseid kommunikeerida?

    Mil moel otsida parimaid võimalikke konsensuse – http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=konsensus&F=M – avastamise strateegiaid?

    Mis sõltub konsensustest ja mis “sellest” omakorda sõltub?

    Küsida on mõnus, siis hakkad juba samal ajal ise ka võimalikke vastusevariante kaaluma.