Praktikaaruanne, I

Ma ei uskunud eelmisel reedel oma silmi. Katrin Lendok Tartu Ülikooli Ajakirjanduse Instituudist ulatas mulle kollase mapi, mis oli aastaid kadunud olnud. See tuli välja instituudi kolimiseelse koristamise käigus, ütles Katrin.

Mapi vahel olid praktikaaruanded minu tegemiste kohta Eesti meedias aastatel 1992 kuni 1995. Ma olin need ülevaated kirjutanud  närvilisel ajal, mil minu ja ülikooli lõpetamise vahel seisis vaid veel legendaarne õppejõud ja praktikajuhendaja Sulev Uus, kes ootas kannatlikult raporteid. Siiski ei ole ma neis tekstides keskendunud vaid kuivadele faktidele ega formaalsele aruandlusele.

Õnneks, sest tagantjärele tundub mulle, et need on ühtlasi ka ajaloolised dokumendid elust Eesti toimetustes uue iseseisvuse alguses, muutuste äikesepilve sünkjas varjus sähvivate välkude keskel.

Lõpuks rääkisin veel Jaanus Piirsaluga, olulise figuuriga esimese praktika päevilt, et kooskõlastada ja täpsustada paari olulist detaili.

Niisiis, pole mõtet oodata, kuni mapp jälle ära kaob. Avaldan valitud kohad järjejutuna Memokraadis. Toimetasin raporteid siiski mitmes mõttes, lisasin juurde  algselt välja jäänud seiku, kuid hoidsin alles ka võimalikult palju omaaegset autentset kirjapruuki.

Ning mis peamine – kõik on tõsi!

Kolm.

Kaks.

Üks.

Lugupeetud õppejõud,

1992. aasta juulikuus, vaid mõni nädal pärast rahareformi, asusin koos kursusevend Jaanus Piirsaluga ülikooli poolt määratud praktikale Hiiumaa kohalikku ajalehte. Ajalehe nimi oligi Hiiumaa ning see ilmus hiidlaste ette häguses trükis kaks korda nädalas. Neljast küljest ühe täitsid kuulutused ja huumorinurk.

Toimetus asus umbes 10 minuti jalutamisteekonna kaugusel Kärdla kesklinnast ning jagas hoonet Hiiu maavalitsuse ja sööklaga. Lehe peatoimetajaks oli Jaanus Kõrv, keda hiidlased tundsid mitmete ametite järgi, mida ta seni pidanud oli. Muuhulgas tegutses Kõrv näiteks humoristina, kuid sel päeval, kui meie Kärdlasse jõudsime, oli ta parajasti jalgpallikohtunik.

Toimetuse personal koosnes viiest-kuuest vanemast ajakirjanikust, nende hulgas raadiokuulajatele ja televaatajatele uudistest tuttav “Endel Saar Hiiumaalt”. Lisaks sellele töötas lehes poole kohaga reporterina hilisem ajakirjandusüliõpilane Aivar Viidik, teist poolt kohta täitis ta baarimehena ühes kohalikus lokaalis.

Praktikantidele korraldati ööbimine välivoodites otse ajalehe ruumides, see võimaldas toimetuse tööd jälgida kogu selle ulatuses, nii palju kui seda oli.

Tüüpiline Hiiumaa ajalehe uudislugu kandis pealkirja nagu “Mis bensiinijaamades uudist?”, “Mis saab haiglast?” või “Tule, tee kaasa!”. Lehes töötas ka Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppinud inimesi, kuid kasinad finantsilised võimalused ning asjaolu, et Hiiumaal on enamus inimesi omavahel tuttavad, ei võimaldanud ilmselt loomingulisel ja sõltumatul ajakirjandusel sellel saarel vabalt õilmitseda. Aga polnud viga, meie olime tulnud praktikale selleks, et seda olukorda muuta.

Toimetuse töö planeerimine ning ideede genereerimine toimus esmaspäevahommikustel koosolekutel. Uudised olid tavaliselt seotud kohalike pisisündmustega ning peagi sai Piirsalu ülesandeks minna Viskoosasse kirjutama lugu sellest, et millal õlu pärast rahareformi uuesti müügile tuleb. Mina leidsin ennast aga Suuremõisa tehnikumi lõpetamiselt.

Otsustasin muidu küllaltki rutiinsele sündmusele originaalse pöörde anda ning tippisin toimetuse vanal elektrilisel kirjutusmasinal tehnikumilõpetamise loo lõppu lause “Pidulikku lõpuaktust segas veidi müra, mida tekitasid tehnikumi koridoris kõndivad turistid”.

Juhtkiri ilmus korra nädalas, “Nädala kaja” nime all ning selle kirjutaja roteerus. Üheks meie praktika saavutuseks oli aga Suvepoisi konkursi algatamine Hiiumaa lehes. Algselt Jaanus Piirsalult pärit idee pilas sel ajal üleriigilises meedias moodi läinud suvetüdrukute ning rannapiigade konkursse. Esimese suvepoisi kandidaadina pani Piirsalu lehte puuduva esihambaga The Poquesi laulja pildi.

Hiiumaa  1992. aasta suvepoisi kandidaat number 1.

Üllatuseks läks Suvepoiss ’92 aga hoogsalt käima ning jätkus veel pärast seda, kui meie olime saarelt lahkunud. Enamasti saatsid kohalikud sinna imikute pilte.

Väikesed maakonnalehed ei elanud 1992. aastal kuskil hästi. Juuli alguses helistas Hiiumaale kursusevend Inno Tähismaa Võrust, kus ta praktikal oli ning rääkis, et nende toimetuses oli üks vanem ajakirjanik ennast üles poonud.

Praktika märksõnaks oli aga hoopis pidev ja silmipimestav nälg. Ei minul ega Jaanusel lihtsalt ei olnud raha. Ma saabusin Hiiumaale 2 krooniga taskus, see oli kõik, mis oli järgi jäänud mõne nädala eest kroonideks vahetatud rubladest ning olgugi, et peatoimetaja toetas meid väikese honorariga, kulutasime vähese olemasoleva finantsi pigem odava Ungari ploomiviina peale kui söögile.

Õhtuhämaruses võis meid vahel näha varjudena mööda kohalike aiamaid ringi hiilimas, lootuses näpata mõni toitev vili, kuid ainsad söödavad objektid, mis me leidsime olid toored maasikad, mis panid kõhu valutama.

Ühel õhtul avastasime kesklinna maja hoovist terve nööritäie voblasid, kuid neid kaasa haarates hakkas meid jälitama poni suurune koer ning hommikul nägime, et meie teekonda toimetusse tähistasid iga paarikümne meetri peal maas vedelevad kuivanud kalad, mis oli jooksu pealt nöörilt pudenenud.

Järgmisel õhtul proovisime kartulipõllult mõned kartulid kaevata, kuid millegipärast oli iga kartulitaime all vaid üks kartul ning seegi kuivanud. Mulle hakkas meenuma mingi jutt seemnekartulitest, kuid Jaanus leidis ühe vähe kobedama pabula ning võttis selle toimetusse kaasa.

Järgmise esmaspäeva toimetuse koosolekul oli esimeseks teemaks katkiläinud elektriline teekann. Kannu lõhkujat ei õnnestunud tuvastada ning mõnda aega istuti masendunult vaikides ning mälestati aastate jooksul armsaks saanud tarbeeset. Seejärel mindi nädala uudisteemade juurde.

Paar päeva hiljem tunnistas Jaanus, et oli proovinud mainitud kannus põllult kaasa võetud kartulimugulat keeta, kuid kann oli “paugu ja susinaga” töötamast lakanud.

Küllaltki soodne koht toidu hankimiseks oli söökla, kus oli iga laua peal taldrik tasuta leivaviiludega. Seetõttu sõime ogarates kogustes leiba ja jõime vett.

Vahepeal kirjutas Jaanus loo sellest, millal viin pärast rahareformi müügile tuleb ja mina käisin Harilaiu peal pilte tegemas, kuid ühel päeval kuulsime raadiost, et Hiiumaal on kaduma läinud tüdruk. Otsustasime otsinguile kaasa aidata. Hommikul teele asudes kujutasin ette, kuidas me tüdruku üles leiame ja päästame ta mingist keerulisest olukorrast ning sellest sünnib ka artikkel, mis teeb meid kuulsaks.

Suvaliselt Hiiumaal ringi hääletades sattusime lõpuks Kassari kanti, kus nälg sundis meid meeleheitlikule otsusele proovida lehma lüpsta.

Nüüd ma tean, et Piirsalu on paljudele seda episoodi kirjeldanud nii nagu mina oleksin läinud rahulikult rohtu näksiva lehma juurde, venitanud ühe nisa maani ja lasknud selle siis valju plopsuga lahti, mispeale lehmakari meie eest põgenema olevat pistnud. Ma ei mäleta seda nii täpselt, et see väide kindlasti ümber lükata, mäletan ainult, et piima sealt udarast tõesti ei tulnud ja need nisad näevad omavahel öeldes küllalt rõvedad välja. Kadumaläinud tüdruk ilmus aga paari päeva pärast kuskil mandri-Eestis välja.

8. juuli öösel kaotas peatoimetaja Kõrva juhitav auto Kärdla-Käina maanteel juhitavuse ning rullus katusele. Kiirus oli nii suur, et toimetuse Moskvitš lohises 85 meetrit mööda teeäärt ning auto aku leiti kunagi hiljem 25 meetri kauguselt metsast. Autos olime ka mina ja Piirsalu, purjus nagu pinalid ning mitte vähem napsune Kõrv ise. Olulisi vigastusi sain vaid mina ning pidin järgmised poolteist kuud lamama Hiiumaa haiglas, kus proovisin esialgu küll artikleid kirjutada, kuid peagi tuli sellest loobuda, sest interneti eelsel ajastul voodis lamades polnud kuigi lihtne päevauudiseid kajastada ega analüüsida.

14. juulil kirjutatud juhtkiri Nädala Kaja valmis juba haiglas ning kuna seda tuligi kirjutada selili asendis, oli selle valmimine aeganõudev afäär pidevalt käest libiseva paberialusega ja halvasti kirjutava pastakaga. Muserdununa väljavaatest veeta suvi haiglavoodis kirjeldasin juhtkirjas mustades toonides Eesti geopoliitiselt pingelist olukorda, ent samas lisasin, et “poliitilisele olukorrale ei tule mingil kombel kasuks ka suur põud, mis jätkus terve eelmise nädala. Põua tagajärjed ilmnevad teraval kujul muidugi alles talvel, et kui tuleb langus majanduses, küll läheb siis ka muidu raskeks”.

Haiglas viibimine ei olnud siiski ainult masendav. Kõrv tõi mulle haiglasse kitarri ja hunniku raamatuid ning tundis ennast igal moel süüdlaslikult ning ausalt öelda ei olnudki mul tema vastu mingit vimma. Üks palatikaaslane, kohalik kunstnik, kes oli Heltermaa sadama kioski peale kujundanud vineerist Disney-stiilis jänese, käis mind paar korda vaatamas, üks kord kingituseks kaasas suur äramurtud oks õuntega.

Minu praktika jäi aga siiski pooleli. Lugesin terve suve raamatuid ning tegin plaane oma edasiseks ajakirjanduslikuks karjääriks.

Piirsalu lõpetas mõne nädala pärast oma praktika ning lahkus saarelt. Ühel augustikuisel päeval seisin ka ise ereda päikese käes silmi kissitades Kärdla lennujaamas, haigla garderoobist tagastatud verine flanellsärk seljas, valmis astuma Tallinna lennuki peale. Teine õppeaasta Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas võis alata.

Jätkub…

  • http://twitter.com/harrystoteles harrys puusepp

    Tartu Ülikooli ajakirjandusinstituudis loovkirjutamist õptanud Vallo Nuust sind selle loo eest just tuustinud ei oleks. Infortainment at its best.