Esmaspäevasel konsensuseotsimise üritusel tajusin, et just konsensus oli see, mida ma riigiametnikuna eelnõusid välja töötades ja neid menetledes olin taotlenud. Mul on suur usk konsensusmeetodisse ja hea meelega oleksin arutlenud selle üle, kuidas teha nii, et õigusaktide väljatöötamisel ja poliitiliste otsuste tegemisel kasutataks rohkem konsensusmeetodit. Minu jaoks on oluline just küsimus riiklike otsuste tegemise protsessist, sest olen veendunud, et kui hakata riiklike otsusteni jõudmiseks kasutama kohast protsessi, siis lahenevad iseenesest paljud üksikküsimused.
Seejuures ma arvan, et see üritus algas õigest otsast – ehk sellistest küsimustest nagu "millise küsimuse üle me peaksime arutlema", "kuidas otsustada selle üle, millise küsimuse üle me arutleme" ning "kuidas arutleda selle üle, millise küsimuse üle me peaksime arutlema". Kedagi ei oldud ju kutsutud sellele üritusele mõnda riigielu korralduse küsimust arutama. Seetõttu ei oleks konsensusmeetodi mõttega olnud kooskõlas see, kui mõne konkreetne küsimuse arutamist oleks sealsele rahvahulgale peale surutud.
Ütlesin Von Krahlis, et minu jaoks on konsensus eelkõige meetod, mida saab kasutada kvaliteetsete otsuste tegemiseks, aga konsensusele jõudmine ei ole eesmärk iseeneses. Vajalik ei ole mitte see, et kõik osapooled oleksid nõus tehtud otsusega, vaid see, et tehtaks otsus, mis arvestab kõigi osapoolte huvidega ja kaalutud oleksid kõik esitatud vastuväited. Samas on siiski hea, et eesmärgiks on jõuda konsensuseni, sest sellisel juhul on ettepaneku pooldajad kohustatud tegelema vastaste veenmisega.
Mõelge, milline võiks olla Riigikogu poolt tehtavate otsuste tase, kui koalitsioon üritaks opositsiooni veenda valitsuse otsuste headuses. Praegu see nii ei toimu. Kõigepealt esitab opositsioon enda vastuväited, tehes seda nii demagooliselt kui võimalik. Valitsus asub seisukohale, et opositsioonisaadik ajab rumalat juttu ja demagoogitseb. Siis hääletatakse. Aga mis oleks, kui valitsus hakkaks opositsiooni vastuväiteid sisuliselt arutama ja üritaks opositsiooni veenda, et valitsuse seisukoht on õigem kui opositsiooni oma? Või siis sünteesitaks valitsuse vanast seisukohast ning opositsiooni seisukohast valitsuse uus seisukoht? Milline hüpe poliitiliste otsuste kvaliteedis sellega kaasneks!
Ülaltoodu kõlab minu arvates kahjuks siiski utoopiana, kuna riigi tippjuhtkonnal lihtsalt ole aega selleks, et lõputult jahuda detailide üle. Sellest hoolimata saaks minu arvates konsensusmeetodil põhinevat otsustamiviisi rakendada ministeeriumites poliitikate kujundamisel ja seaduseelnõude väljatöötamisel. Ministeeriumid on valitsuse kontakt ühiskonnaga. Ühiskonnas eksisteerivad seisukohad ja probleemid kanaliseeritakse ministeeriumitesse, kus toimub sisuline arutelu ja lahenduste väljatöötamine. Kuna ministeeriumis tuleks kokku võtta kõigi arvamust avaldanud osapoolte seisukohad ja kujundada ühine seisukoht, mis arvestaks kõigi osapoolte huvidega, siis on ministeerium ideaalne koht, kus rakendada konsensusel põhinevat otsustusmeetodit.
Mõistagi ei peaks konsensusmeetod poliitikate kujundamisel rakenduma nii, et osapooled okupeerivad ruumi, valivad fasilitaatori ning kõnelevad minutiliste kõnevoorudena. Fasilitaatoriks on poliitikat kujundav ametnik, tema osakonnajuhataja või poliitik, kui tegemist väga olulise küsimusega. Fasilitaator peaks enne koosoleku kokku kutsumist kõigi osapooltega individuaalselt konsulteerima ja tegema selgeks nende seisukohad ning selle, milliseid järeleandmisi oma seisukohast on osapooled valmis tegema.
Osapooltega peetavate läbirääkimiste tulemusena on sageli võimalik leida lahendus, mis rahuldab kõiki osapooli. Teistel puhkudel on võimalik identifitseerida erimeelsused, mida ei ole võimalik sünteesida üheks lahenduseks. Kirjeldatud protsessi eesmärk tegelikkuses ei ole mitte ilmtingimata konsensuse leidmine, vaid sellise lahenduseni jõudmine, mis arvestab kõigi osapoolte huvidega.
Alati ei ole võimalik jõuda lahenduseni, millega oleksid nõus kõik. Sellisel juhul on võimalik tekkinud erimeelsusi osapoolte koosolekul arutada. Kui seal ei saavutada üksmeelt, on fasilitaatoril kohustus erinevaid huvisid omavahel kaaluda ja põhjendada, miks ühe huvigrupi poolt välja pakutud lahendus aitab üldisele heaolule rohkem kaasa kui teise huvigrupi poolt pakutud lahendus. Seejuures on oluline järgida seda, et otsus tuleneks analüüsist ja mitte vastupidi. Erinevate osapoolte huvisid tuleb siiralt kaaluda ja otsuse põhjendus ei tohi olla pelgalt vormitäiteks.
Teoorias luuakse Eestis seaduseid konsensusmeetodil. Praktikas on olemas mitu tõket, mis on põhjustanud selle, et kaalukate küsimuste otsustamisel konsensusmeetodit ei kasutata.
Esimene tõke on võimupositsioonil olija privileeg teemat mitte arutada. Olen tähele pannud, et konsensuse otsimisega tulevad hästi toime need, kellel ei ole jõupositsiooni enda seisukoha läbisurumiseks. Jõupositsioon on poliitikutel ministeeriumite suhtes. Ministeeriumis tegeletakse seetõttu sellega, millega tegelemiseks on poliitiline tahe. Ilmselt on poliitiline tahe midagi kõhutunde taolist, aga kindel ma selles ei saa olla, sest ma ei ole näinud selle kujunemise protsessi. Kui see minu teha oleks, siis ma teeks nii, et võimupositsioonil olijad keskenduvad vaid otsuste tegemise protsessile. Kui otsuse tegemisel on arvestatud kõigi huvigruppide seisukohtadega ja on veenvalt põhjendatud, miks on otsuse tegemisel pigem lähtutud ühe huvigrupi seisukohast kui teise huvigrupi seisukohast, siis on tõenäoline, et ka otsus ise on kvaliteetne.
Teine tõke konsensuse otsimise ees on see, et aega ei ole kõiki osapooli rahuldavate lahenduste väljatöötamiseks. Enamasti on ajapuudus siiski pseudoprobleem. Aega ei ole seepärast, et ülemus käsib kiiresti teha. Samas tavaliselt ei esine eelnõu juures asjaolusid, mis objektiivselt nõuaksid kiirustamist. Näiteks arvatakse, et kindlasti tuleb eelnõu esitada Vabariigi Valitsusele hiljemalt kolmapäeval, sest siis otsustab valitsus eelnõu üle järgmise nädala neljapäeval toimuval istungil. Aga ei ole ju mingit vahet, kas valitsus tegeleb eelnõuga järgmise või ülejärgmise nädala neljapäeval. Tihti tuleb eelnõuga kiirustada seepärast, et eelnõuga on juba niigi palju aega läinud. Aga kui eelnõuga on seni üsna kannatanud oodata, siis tavaliselt ei juhtuks sellest midagi, kui eelnõuga läheks veel veidi aega.
Eelnõudega kiirustamise probleemist kirjutasin ka teisipäevases "Postimehes" avaldatud arvamusartiklis, mis on kättesaadav siit.
Esitan aruteluks kolm küsimust:
Kas nõustute minu nägemusega sellest, kuidas konsensusmeetodit tuleks kasutada poliitikate kujundamise?
Milliseid konsensusmeetodi kasutamist takistavaid asjaolusid te veel näete riigi valitsemise juures?
Mida oleks võimalik ette võtta selleks, et suureneks poliitikute ja kõrgemate riigiametnike soov otsida konsensust?