Kuidas vaadata Pealtnägijat?

Allar Tankler algatas eile Memokraadis arutelu meedia meelelahutuslikumaks muutumise teemal ning tegi seda Eesti Tippmodelli saate näitel. Tõesti, hoolimata sellest, et kõik enamus osasid on juba varem valmis filmitud, rullitakse selle tõsieluseriaali materjali meediatarbija ette kaasahaarava modellisaagana, justkui see sünniks nüüd ja praegu.

Sellise näilisuse loomisel lööb kaasa terve meediaväljaannete ökosüsteem, mille erinevad osad toituvad sisseostetud saateformaadist pudenevatest purukestest, millega kaetakse üsna odavalt suur hulk trüki- ja veebipinda.

Eesti Tippmodellile on esimese hooga raske midagi ette heita, sest tegu on süütu meelelahutusega. Meelelahutuslikke võtteid ei kasuta tõsised väljaandeid, sest kui tõsised väljaanded millegi sellisega tegeleksid, siis oleks see ju manipulatsioon, eksole? Ega ju?

Kahjuks pole see nii lihtne.

Kui me vaatame näiteks televisioonisaadete tootmist, siis on nii heli- kui ka pildikeelega võimalik esitada käsitletavat materjali küllaltki erinevalt. Paljud sellistest niinimetatud kodeerimise võtetest on laenatud meelelahutustööstusest ning neid kasutatakse tänapäeval uudiste või siis ka uurivamate lugude huvitavamaks muutmiseks.

Ajakirjanik Alex Jones on kunagi ühe kohtuprotsessi telekajastust analüüsides toonud välja mitmeid konkreetseid võtteid, kuidas on telepildis võimalik esinejaga manipuleerida.

“Teiste vastuoluliste tehnikate seas on intervjueeritava asetamine osaliselt varju, et suurendada tema jutu dramaatilisust. Vaieldav on ka väga lähedalt võetud plaanide kasutamine, mis kipuvad rõhutama pinget, mida intervjueeritav tunneb; vaatajatele võib see aga tunduda pingena, mis tekib valetamise või süü korral.

Lähiplaan võib olla eriti kahjustav, kui intervjuu stsenaarium on hästi läbi mõeldud ja kaameramehele on antud korraldus filmida inimese näoilmet väga lähedalt just sel hetkel, kui esitatakse kõige karmim küsimus. Mõned dokumentalistid ei kasuta seetõttu lähiplaane üldse, sest need võivad olla nii eksitavad”. (Minu tõlge raamatust Television Culture, autor John Fiske).

Selliste tehnikate probleem on selles, et nad kasutavad filmidest ja seriaalidest harjumuspäraseks saanud raame, mida vaatajad enamasti endale ei teadvusta ning siit see manipulatsioonioht tulebki.

Lisaks Jonesi nimetatud nippidele töötab hästi ka näiteks inimese liikumise näitamine aeg-luubis, olen ise näinud seda toimimas enda peal, kui TV3 tegi kunagi uudise sellest, palju ma peaministri nõunikuna palka sain. Ausõna, päris maffiabossi mulje jätsin, kui ma aeglustatud kõnnakul mööda vaipa kaamera suunas kõndisin.

Väga olulisel kohal on muusika, mis liikudes minoori jätab tegelasest negatiivsema mulje ning eriti halba muljet saab jätta siis, kui kasutada ähvardavamat ja aeglasemat muusikat, mis on tuntud thriller-itest või õudusfilmidest.

Eestis kasutab peaaegu kõiki selliseid tehnikaid Pealtnägija. See saade on ühtlasi ka Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaev ja selles mõttes on nende kritiseerimine kindlasti keerulisem, kui maaslamaja kolkimine online toimetuste arvustamise näol. Kuid ütleme siis nii, et mul on jalad lihtsalt juba väsinud ja ka parimad vajavad kriitikat, et saada veel paremaks.

Tegemist on hiljuti Bonnieri preemia võitnud ajakirjanike meeskonnaga, kuid lisaks sellele, et nad tegid seda auhinda väärides ära väga kõva töö, on mul neid vaadates olnud vahel kahtlus, et oma järelduste vaatajani toomiseks kõnnivad nad  teinekord manipulatsiooni piiril.

Valisin lähemaks vaatlemiseks Pealtnägija lood, mis tõid eelmise aasta lõpus päevavalgele elamislubade skandaali (30.11.11) ning laiendasid seda (07.12.11). Võtsin ette just need näited sellepärast, et esiteks on tegemist lugudega, mida tõsteti Bonnieri auhindade jagamisel eraldi esile, teiseks sellepärast, et ma olen lugude endi eesmärgiga sada protsenti nõus ning arvan, et üldjoontes tegeles Pealtnägija väga õige asjaga, kolmandaks seepärast, et olen selle skandaali teemal ise hiljem Memokraadis kirjutanud.

Esimene ja kõige rohkem laineid löönud saade algas Mihkel Kärmase sissejuhatusega, kus ta ütleb, et “me ei väida, et see millega nad (Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach) tegelevad, on ebaseaduslik, küll aga on see väga üllatav ja risti vastupidine sellega, millise mulje nad siiani avalikkusele jätsid”.

Nende sõnadega kontrasteerub aga alljärgnev motiiv, mida kahe saate jooksul kasutati läbivalt. Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge istuvad pimedas ruumis, projektor kuvab seinale Google Images otsingutulemusi. Tõelises uuriva ajakirjanduse staabis ringleb projektorikiirtesse kinni jäänud tolm, mis peaks ilmselt siis kuidagi seonduma uuritava teema valgustkartvusega. Aga seni kuni  meediaprožektor undab, ei jää ükski kübeke varju!

Kärmas lappab samal ajal süvenenult paberipakki, unustades ennast aeg ajalt mõnda lehekülge lugema (tuletan meelde, et tuba on pime).

Sellest toast tehakse paljud saate jooksul kasutatud telefoniintervjuud. Jõudes nüüd tagasi Alex Jonesi või telesemiootik John Fiske juurde, tuleks ilmselt öelda, et raske on olla mitte süüdi, kui sulle sellisest toast helistatakse. Aga vaadakem ise:

Järgmine oluline teema on lõikude taustamuusika valik, mis on väheste eranditega sünge, kasutatud on põnevusfilmilikke träkke, kui ma ei eksi, siis näiteks ühte Cliff Martinezi  lugu filmist Drive. Muusika osas on kõige karmim aga lõik, mis räägib majast, kuhu on sisse kirjutatud eluasemelubade huvilised.

Kui teil tõesti teema vastu huvi on, siis vaadake klipp lõpuni ning mõelge, millist juttu räägivad sõnad ja millist juttu sellega aeglaselt taustatantsu tegevad heli- ning videopilt. Või on hoopis vastupidi, jutt on taustaks helile ja pildile?

Ma usun, et Eesti ajakirjanduse kontekstis oleks elamislubade lugu tänu uurimistöö mahukusele nii ehk nii väärt esile tõstmist, küll aga rikub meelelahutuslik gootika ära mõningase osa loo usutavusest ja lõpuks laseb ka väga olulisel probleemil kergemini ajalukku vajuda, sest ka Raudse ja Stelmachi meeskond võivad tänu nendele asjaoludele kergemini elus edasi liikuda.

Soovin Pealtnägijale edukaid paljastusi ka edaspidi, kuid loodan, et nende uuriva ajakirjanduse löögirühm suudab hoiduda kiusatusest kasutada samu võtteid nagu õudusfilm Saag 2, sest tegelikult on selle saate tegijad võimelised tegutsema ka ilma nende abivahenditeta.

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Raudse seljataguse punase kardinaga võib nii mõndagi assotsieerida. Koos sellise muusikaga meenus mulle näiteks too Twin Peaksi kääbus-trikster.
    http://mimg.ugo.com/200901/14873/michael-j-anderson.jpg

  • http://www.facebook.com/people/Tarmo-Riisenberg/100000711988093 Tarmo Riisenberg

    Samu nippe kasutati ka meie esimesest “reeturist” ja “spioonist” tehtud filmis, mille autorid olid saate tegijatega kattuvad. Mingid sammud, koridorid, kummalised inimesed.
    Aga “Pealtnägija” on üldse huvitav nähtus. Kõrvu huvitavate saadetega on asjad, mis näivad olevad kokku visatud materjalist, mis tavaliselt üldse kaamerat ei vääri. Või siis mäkerdatakse teema lihtsalt ära: lugu Eestis sündinud mehest, kes “valeandmete” esitamise pärast oma kodakondsusest ilma jäi, esitati nii igavalt, et see mõjus kui lumme niristamine. Samas oleks sellest saanud teha loo, mis löönuks ühiskonnas suuri laineid.
    Mulle näib, et pidev edulaine on autorid ja taustameeskonna laisaks teinud. Kui head teemat pole, koperdatakse lihtsalt kuidagi ülejala, sest inimesed ikka vaatavad.

  • http://www.facebook.com/rasmus.kagge Rasmus Kagge

    Daniel, ilma naljata, oled oodatud nädalaks Pealtnägija toimetusse praktikale, saad kõikidele oma küsimustele vastuse ja uue aruande Memokraati! :D

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hm, “embedded journalism”? Mulle endale, ja vaadates tagasisidet, tundub, et ka Memokraadi lugejatele, tegelikult väga meeldiks, kui sel teemal saaks edasi arutada. Kas just nädalase praktika vormis aga oleks põnev lähemalt tutvuda teie vaatega oma saate tegemisele küll.

  • Pamela E.

    Minu arust ei ole Pealtnägija puhul tegemist laiskuse, vaid just innukusega. Et igasugused kuivad andmed, telefonikõned, lugude uurimised jne atraktiivsemaks, söödavamaks teha, siis kasutada dramaatilist miljööd, katteplaane jne. Küsimus on muidugi selles, et millal selline areng hakkab rääkima omaette lugu ja tegelema manipulatsiooniga ja kuhu tõmmata piir atraktiivsema teemakäsitluse ja üledramatiseerimise vahel. Mõningad motiivid ehk tunduvad liiga võltsid (pimeduses lugemine), aga samas mulle metafoorid meeldivad.

  • alexv95

    Väga huvitav ja hariv teemapüstitus. Igasugust taustamüra on maailma nii palju tekkinudki, et varsti peaks kõik inimesed läbima kursuse, meedia manipuleerimis võtetest. Pealtnägijat siiani hindan, kuna neile hetkel pole vastast eesti meediamaastikul.

  • http://twitter.com/doctorkender Kaur Kender

    Ma tahaksin minna praktikale nädalaks Eesti Ekspressi. Aga sel nädalal, kui tehakse järjekordset lugu inimestest, kellelt Luik, Vichmann või Kilk tahavad raha ära võtta. Neid lugusid pole liiga sageli. Kuid nad on seda põnevamad teha. 

    Istuks Hansuga koos ja mõtleks omadussõnu ja kujundeid, kuidas neid lurjuseid torgata. Pärast kirjutaks pisikestele paberiribadele ajakirjanike nimed ja loosiga valiks, kelle nime loo autoriks märgiks. Priceless.

  • http://twitter.com/hanskan Hans Lõugas

    “Television culture” on hea lugemine, sest ta on parajal määral intellektuaalselt erutav/provotseeriv. Kui võtta raamat kõrvale ja vaadata järjekindlalt Eesti telekanaleid, võib meie peal toimepandava diskursiivse manipuleerimise üle hulluda. See ei tähenda, et Fisket tuleks liiga tõsiselt võtta, aga raamatut lugedes tekib küll suur tahtmine seda eestikeelses tõlkes näha.

  • http://www.argoideon.com archiei

    Offtopic -ma ei seosta järgnevat kuidagi Pealtnägijaga. Kuid tegu on üldhariva lisamaterjaliga sellest, kuidas TVs on võimalik sündmusi vastavalt tarvilikule vaatenurgale lavastada. Jutt on Vene NTV poolt eetrisse paisatud “dokkarist”, mis räägib loo, kuidas justkui opositsioon raha ja küpsistega inimesi oma miitingule meelitab. 

    Filmi näeb näiteks siit http://youtu.be/UdAXVi6NSMk või 
    http://www.ntv.ru/video/peredacha/296996/. Siin 
    http://www.svobodanews.ru/content/article/24518060.html aga on endise NTV ajakirjaniku Pavel Lobkovi usutlus Radio Svobodale sellest, mismoodi NTV sellist materjali toodab ja mis tehnilisi võtteid pruugib. (vene keele oskus vajalik). Lisaks veel, et too NTV saade on tekitanud venekeelses internetis paraja pahameeletormi. Inimesed, kes “valgete lintide” meeleavaldustel osalesid, on hämmingus ja ei taipa, kuhu nende küpsised jäid. Plaanitakse meeleavaldust Ostankino juures jne. NTV ise aga teatas, et “vaatajate tungival nõudmisel” saadet korratakse parimal eetriajal.

  • http://www.facebook.com/people/Tarmo-Riisenberg/100000711988093 Tarmo Riisenberg

    MOTT eh see ongi Pealtnägija: “Täna õhtul näeb ETV saates «Pealtnägija» Eesti lauljatari IIRISe uut muusikavideot «Weirdo».” Maanteeameti puhkuste skandaal? No way.

  • TiitRiisalo1

    Kuidas siis praktika läks?

    Minu jaoks lahendas “elamislubade lugu” ühe küsimuse – kui kunagi peaks olema vaja näitlikustada termineite framing ja priming tähendust, siis pole vaja enam näited kusagilt anglo-ameerika maailmast otsida. Oma asi jõuab ikka paremini kohale.

    Küsimustele vastuseid võib aga peatselt saada saada sealt: http://www.amazon.com/The-Archaeology-Mind-Neuroevolutionary-Interpersonal/dp/0393705315/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1333541985&sr=8-1

    PS tehke parem professor Pankseppast lugu