Antropoloogiaprofessor Lorenzo Cañás Bottos rääkis kunagi mennoniitidest, amišitega sarnasest rahvakillust, kelle juures ta mõnda aega teadlasena elas. Kuna mennoniidid on ülikonservatiivsed oma riietuses, pani Lorenzot imestama, kust nad oma teksakombinesoonid said. Ta uuris asja ning leidis, et nimetatud lõikega teksad tulid kasutusele 1970ndate aastate kandis ning seega ei olnud mennoniitide mitmesaja aastast ajalugu arvestades sugugi konservatiivsed.
“Kuidas te need teksad saite,” küsis Lorenzo.
“Need on meil alati olnud,” vangutasid mennoniidid arusaamatult päid.
Eric Hobsbawmi kogumikus Invention of Tradition kirjeldatakse pikalt Å oti meeste rahvariideseeliku ehk kilti lugu. Selle leiutas inglane Thomas Rawlinson kaheksateistkümnenda sajandi keskpaiku kui vaesema rahva jaoks kättesaadava ja mugava riietuseseme, kuid millegipärast arvatakse kangekaelselt, et tegemist on palju vanema ja traditsioonilisema kehakattega.
Faktiliselt täiesti alusetu on ka arvamus nagu näitaks kilti muster juba aegadest hallidest saadik kandja klannipäritolu. Täiesti kindlad faktid lükkavad selle müüdi ümber. Kilt oli 18. sajandi teksapüks, millega kaubeldi erinevates, uutes ja moodsates värvitoonides. Seda tõestavad ka tolleaegsed reklaamtekstid ning ajaloolaste uurimistööd, kuid see ei takista paljusid inimesi ikkagi müüti uskumast.
Hiljuti vaatasid paljud eestlasedki telekast Prints Williami pulmapidustusi, ilmselt alateadlikult mõeldes, et saavad osa millestki iidsest, kuid tegelikult tuleb ka selliste pidustuste puhul nentida, et nendes toimuv on suuremjaolt ümber disainitud 19. sajandi lõpus ja tänase täiuseni viidud hiljem.
Õnneks on meil eestlastel varnast võtta hea ja turvaline seitsmesaja aastane orjatraditsioon. Või rahvariided maakondade kaupa. Milline perfektne süsteem, haldusjaotuse järgi ja puha! Kindlasti peksis tikutopsimehike juba Ümera all saksa raudmehi, torukübar peas.
Üks pereisa teatas mulle aga ükskord, et igasuguste sushidega võrreldes eelistab ta ikka muistset Eesti toitu, nagu “soust ja kartulid” . Samas seltskonnas oli ka üks ajaloolane, kes pereisale meenutas, et kartuli avastas eurooplaste jaoks Columbus ning tavalise eestlase toidulauale jõudis see pigem 19. sajandi teises pooles, varem oli küll Eestis olemas, kuid pigem mõisniku menüüs ja piirituseajamise toorainena.
Muidugi võib öelda, et ka sada aastat on päris pikk ja austav eluiga traditsioonile, kuid traditsioonidele on iseloomulik mineviku venitamine tagurpidi pikksilmaks, mille toru otsast sisse vaadates jääb mulje, et mingi asi on olnud aegade algusest peale, vahel jääb mulje, et tegemist on lausa loodusseadusega.
Sageli on mõni traditsioon lihtsalt reaktsioon tänastele oludele, inimene tahab leida oma ellu toetuspunkti ja näidata, et mingi uus asi talle ei meeldi. Siis ta väidab, et “alati on olnud teisiti”. Nii kinnitus ka kilti müüt eriti tugevalt sel hetkel, kui Inglise parlament seda ära keelama asus.
Olen märganud, et kui inimesel on kalduvus olla traditsionalist, siis ta leiab traditsioone igasugustes asjades enda ümber, näiteks võib ta arvata, et Skype’i versioon x on palju klassikalisem ja traditsioonilisem kui see kuradi uus versioon x.1, millel on aknad liiga suured ja midagi ei leia üles. Ometi oli tal versioon x ainult viis kuud kasutusel!
Pärast seda kuulutab ta sõjakäigu Facebooki Timeline’i vastu. Mõne aja pärast aga, harjudes Timeline’iga, juba selle järglase vastu. Pisut on selles õigustatud protesti pidevalt tähelepanu nõudvate uuenduste vastu aga vahel on selles ka mingisugune nostalgia traditsiooni järele, mis kunagi oli äge aga täna käib alla.
No aga siis tulevadki mängu tooted, mis proovivad olla traditsiooni osad. Näiteks Rimi kaubanduskett, kes reklaamides “tuhande aasta parimaid pakkumisi”, teeb ühest küljest nalja, kuid teisest küljest poeb eestlasele märsipõhja kui vana sõber. Või siis need ettevõtted, kes müüvad meile “traditsioonilisi” tooteid, mille puhul traditsioon on lihtsalt silt. Või need ettevõtted, mis püüavad väita, et nad on mingi vana meistrikoja järglased, kuigi tegelikult on seadmed ostetud eelmisel aastal ja tooraine tuuakse ammu sisse Lätist ja Hiinast.
Kõige huvitavam ongi näha oma silmaga täiesti uute traditsioonide sündi. Üks mu sõber rääkis, et ühes Seto- või Võrumaa külas vaadati, et noored joovad pidudel liiga palju ning seepeale mõeldi küla meestega välja uus komme, mille kohaselt on õige peol juua ainult siis, kui peremees ees joob. Loomulikult tahab selline nõuanne paista välja pikaajalise traditsioonina, kuid vähemalt minu vanaema rääkis, et Seto pidudel joodi nii palju kui kõhtu mahtus ja siis anti üksteisele nuga. Polnud mingeid erilisi kombeid seal ning kui tahta nüüd tõsimeelselt traditsiooni järgida, peaks minema nuga teritama.
Riigil ja rahvusel on traditsioone hädasti tarvis, sest tegelikult on see üks väheseid võimalusi ühistunnet üles ehitada. Kehtib ka reegel, et mida püham on rituaal, seda vägevam peab olema teostus, kuna kõrgsümboolse tähendusega asi on raskesti haavatav iga kõrvalekalde, iga plekikese poolt.
Peaministritel on selles mõttes natuke lihtsam, et nende roll on tänapäeval üsna ühesugune, nagu ühe Audi armatuurlaud sarnaneb teise omaga. Nad toimivad bürokratiseerunud ning kindlates raamides.
Võib ette kujutada konverentsidel sinise lipsu ja musta ülikonnaga istuma harjunud Ansipi nägu, kui ta kuulis, et ta peaks minema Tallinna Päeval Lühikese jala väravale koputama, et järgida mingit kaheldava väärtusega traditsiooni, mida Tallinn juurutada üritab. “Kop-kop! Laske peaminister all-linna!”. Ansip saatis Tallinna “traditsiooni” pekki sõnadega, et tegemist pole mingi kuigi pikaajalise tavaga. Tõsi ta on.
Kõige keerulisem on olnud Eesti presidentuurile väärikate traditsioonide leiutamisega. Kõigepealt oli Lennart Meri, kes lõi poliitikute ja ametnike jaoks muret-tekitavaid pretsedente ning sekkus paljude arvates liialt julgelt igapäevaelu asjadesse. “Mis saab, kui presidendiks saab Rüütel või Savisaar,” küsisid paljud inimesed murelikult “kas nad hakkavad siis Lennart Meri jalajälgedes samuti piire testima?”
Seejärel saigi presidendiks Rüütel, kellel olid samuti omad olemised ja tahtmised, näiteks soovis ta pidevalt minna Eestit esindama kohtumistele, millest ta midagi ei teadnud, nagu NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumised. Tõlgid nägid kurja vaeva ning kasutasid igal võimalusel väljendit “what mister president actually meant was…”.
Toomas Hendrik Ilvese ajal jätkub presidentuuri leiutamine edasi, kuigi õnneks oskab ta välispoliitiliselt palju täpsemini raamides püsida.
Tema ajal on aga näiteks muudetud aastapäevavastuvõtu detaile, mille puhul, pange tähele, on iga kord välja ilmunud ka “traditsionalistid”, kes hakkavad kaitsma seda, kuidas “seni oli”. Võib olla kõige rohkem tähelepanu on Ilvese ajal saanud see, kuidas moekunstnike nõel on saanud välkuda innovaatiliselt, luues futuristlikke rahvuslik-kuninglikke univorme, mis püüavad defineerida Eesti 21. sajandi presidentuuri välist külge.
Hilise riikluse probleem on see, et paljud teised rahvad tegid mõnedki asjad pisut varem ära ja nende tänased atribuudid tunduvad juba eriti traditsioonilised. Võib olla sulandub meiegi presidentuur pärast mõningast ootamist keskkonda sama hubaselt kui sada aastat tagasi ehitatud Nõmme villa.
Lõpetuseks üks traditsioonilugu, mida rääkis geograaf Hannes Palang. Rootsis on kord, mille kohaselt tuleb taastada mõisa-aedade haljastus selliselt, et puud oleksid istutatud sama tihedasti kui vanasti. Selleks on välja arvutatud keskmine puutiheduse number ning kui hakkate istutama, siis te ei tohi istutada puid ei vähem ega rohkem. Kas selle tulemusena taassünnivad mõisapargid sellisel kujul nagu nad kunagi olid? Ei sünni, sest keskmist parki pole võib olla kunagi olemas olnud. Kui teie pargis oli vanasti vähem puid, siis nüüd peate juurde istutama ja vastupidi.
Traditsioon, sa oled ikka täielik illusioon. Ent kas me saaksime hakkama ilma sinuta?