Kodanikuühiskonnast, inimõiguste kaitsest ja KAPO aastaraamatust

Enamik KAPO aastaraamatust on igav jutt suhteliselt rutiinsetest tegevustest (nagu iga organisatsiooni puhul), samas leidub selles väljaandes igal aastal infot, mis tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi. Hiljuti ilmunud aastaraamatus välja toodud Mihhail Kõlvarti kontaktid Venemaa saatkonnaga on tekitanud küsimusi pigem KAPO rollist ja töömeetoditest kui Tallinna abilinnapea tegevusest.

KAPO on libedale teele astunud varem, kui hakati oma aastaraamatutes kirjeldama erinevate Venemaaga seotud vabaühenduste tegevust. Pidevat kajastust on leidnud Aleksei Semjonovi juhitav MTÜ Inimõiguste Teabekeskus, mida seostatakse Venemaa nn.  kaasmaalaste poliitikaga. Näiteks 2005. aasta aastaraamatust võib leida järgneva iseloomustuse: “Venemaa Tallinna suursaatkond juhib otseselt või kaudselt kõige olulisemaid kaasmaalaste organisatsioone, nagu Eestis Asuvate Venemaa Kaasmaalaste Ühingute Liit koos allorganisatsioonidega ning Inimõiguste Teabekeskus, mis sõltuvad ka otseselt saatkonna rahastamisest. Nimetatud organisatsioonide liidrid omavad peaaegu igapäevaseid kontakte Vene saatkonna ja välisministeeriumiga, kust saavad juhiseid edasiseks tegevuseks ning rahalist toetust oma ürituste läbiviimiseks. Omalt poolt edastavad need organisatsioonid saatkonnale pidevat informatsiooni nii oma tegevuse kui ka Eesti poliitilisel maastikul toimuva kohta. Samuti koostavad nad saatkonnale ülevaateid ja analüüse, mida kasutatakse Venemaa edasise välispoliitika kavandamiseks.”

Järgnevates aruannetes on Inimõiguste Teabekeskuse  tegevus leidnud pidevat kajastamist, erandiks pole ka see aasta.

KAPO tegevus teabekeskuse osas ei ole olnud mitte ainult ebavajalik, vaid see on töötanud vastu eesmärgile, mida saavutada sooviti. Inimõiguste Teabekeskus on saanud tänu kajastusele rohkem tuntust, tuge ja vastukaja mainekatelt inimõigusorganisatsioonidelt nagu Amnesty International. Ühe inimõigustega tegeleva organisatsiooni pidev kajastamine negatiivses võtmes riigi julgeolekuasutuse aastaraamatus näitab ju iseenesest, et asju ei aeta demokraatlikule riigile kohaselt ja see pigem tugevdab väidete mõju.

Ebaobjektiivse ja poliitiliselt tasakaalustamatu info levitamine ühe inimõigusorganisatsiooni poolt ei ole loomulikult hea ka teiste samas riigis tegutsevate vabaühenduste jaoks, sest see halvendab inimõiguste kaitsjate mainet ühiskonna silmis tervikuna. Kui Eesti Inimõiguste Keskus oma tegevust alles alustas, küsisin Nils Muižnieksilt, kes hiljuti sai Euroopa Nõukogu inimõigusvolinikuks, mida sellises olukorras teha. Tema soovitus oli lihtne ja tabav: peate olema neist paremad. See tähendab, et ühiskonna ja riigi huvides on valeinfo vastu võitlemiseks toetada eelkõige professionaalseid ja objektiivseid inimõiguste valdkonnas tegutsevaid vabaühendusi läbipaistvate rahastuskriteeriumite alusel, mis ei võimalda kahtluse alla seada vabaühenduse sõltumatust.

Kodanikuühiskonna tegevuse pärssimine tulenevalt nende tegevuse sisust on ohtlik samm, mis ohustab nii koosolekuvabadust, veendumusvabadust kui teisi demokraatliku ühiskonna alustalasid. Seda ei tohi teha ei otseselt läbi KAPO aastaraamatu, ega kaudselt, allutades riigi rahastuse saanud vabaühenduse tegevuse ametnike või poliitikute kontrollile või heakskiidule. Viimasel juhul ei ole enam tegemist tõelise vabakonnaga, vaid riigi käepikendusega, mis tegutseb küll formaalselt riigist eraldi, aga sisuliselt sellest oluliselt ei eristu.

KAPO-l on Eesti ühiskonnas konkreetne ja tähtis roll, mistõttu peaks igal selle institutsiooni sõnal olema oluline kaal ning võimalusel peaks viitama konkreetsetele tõenditele, mida saab sõltumatult kontrollida. Ajakirjanduslikus stiilis süüdistuste esitamine ei sobi sellise institutsiooni tegevusega kokku. Varjumine väite taha, et tegemist on info edastamise ja mitte katsega kedagi halvas valguses näidata, ei ole adekvaatne. Keegi KAPOs ju otsustas, keda ja kuidas aastaraamatusse panna, keegi valis pildid ja keegi kinnitas avaldatu. Sellises kontekstis kõlab aastaraamatus mainitud nimi ja pilt aastaraamatus igal juhul ühiskonna jaoks potentsiaalse ohuna.

KAPO on vajalik ja kasulik institutsioon. Põhiseadusliku korra tagamine, võitlus korruptsiooni, terrorismi ja võõrriikide spioonide vastu on oluline valdkond, kus on õnnestunud saavutada oluline edasiminek. Tallinna abilinnapea poliitiline tegevus venekeelsete koolide osas ei ole kindlasti miski, mis peaks üldse KAPO radaril olema, samuti nagu mõne väidetavalt Venemaa huvides tegutseva mittetulundusühingu või indiviidi tegevus, kuniks ei ole selget ohtu põhiseaduslikule korrale. Vastasel juhul riskitakse ühiskonna usalduse kaotusega.

Mida enam ühiskonnas demokraatlikud väärtused kinnistuvad, seda ebatõenäolisem on see, et välispidised vaenulikud jõud suudaksid mingisugust reaalset kõlapinda leida. Parim julgeolekugarantii on demokraatlik riigikord, inimõiguste kaitse kõrge tase ning tugev kodanikuühiskond. See, et märkimisväärne osa ühiskonnast aastaraamatule sellel aastal kriitiliselt reageeris ja tunneb KAPO tegevuse põhiseaduslikkuse pärast muret, näitab, et demokraatlikud väärtused on ühiskonnas üpris tugevalt juurdunud. Selle üle tasub uhkust tunda.

Kari Käsper on Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Mul on raske mõista, kas Kaitsepolitsei on oma viimasel ajal selgelt muutunud taktikas muutunud sisemiselt või jäänud järjepidevaks ja teistsugune käitumine johtub muutunud olukorrast.

    Kaitsepolitsei püsis päevapoliitikast selgelt väljas: vähemasti nähtaval moel. Ma küll olen kuulnud veidraid kõlakaid pentsikutest vestlusssõitudest, aga vähemasti avalikus pildis oli organisatsioon poliitiliselt väga neutraalne.

    Siit minu küsimus. Kas idarahaskandaal oli see hetk, mil organisatsioon otsustas, et Keskerakonna juht kujutab Eesti põhiseaduslikule korrale ohtu?

    Sest kui nii otsustati, võib Kapo edasine tegevus olla loogiline ja põhjendatud; minu silmis isegi õigustatud; isegi kui see kõrvalt nii ei tundu. Info-operatsioone on minu meelest KE vastu tehtud rohkem kui oleks stabiilses riigis sobilik.

    Teisisõnu: kui Edgar Savisaar on Venemaa mõju all ja mängib seetõttu täielikus harmoonias Vene propagandaga, on tegemist ohuga sisejulgeolekule ja sellega tuleb tegeleda. Nad ei saa seda otse väljendada selgemalt kui nad seda juba teinud on.

    Kuigi see ei selgita hästi, miks elamislubade skandaalist üle nihkuti. Kui tegemist on juhtkonna suhtes ülesnäidatava viisakusega, on organisatsioon oma sisemist loogikat rikkunud. Teisalt — kui kogu elamislubade skandaal oli sealtpoolt Pealtnägijasse vihjatud, oli eesmärk täidetud ja probleem kõrvaldatud ja edasine sekkumine poleks justkui vajalik.

    Kokkuvõtlikult: mul on naiivne lootus, et Kaitsepolitseiga on kõik korras ja antud teema on normaalne tagasiside, mida mingil juhul ei tohi ära jätta; lihtsalt võib juhtuda, et probleem on teadvustatud vaikivatest reeglitest üleastumine mõjuval põhjusel.

    Minu kaks senti.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    mina olen siin pigem murelike inimeste leeris – ka siis, kui tegu on reaalse ohuga (mille osas keegi meist ilmselt ei ole pädev asja hindama ning peame selles osas lihtsalt usaldama, et antud juhul on kits kompetentne kärner), siis ikkagi ei ole minu arust siin hea mõte leppida sellega, et “ju siis olid mõjuvad põhjused.” sedasama mõjuvate põhjuste argumenti mäletan ma mitte-nii-kaugest minevikust tooduna mõnede USA tähtsate asjapulkade poolt seoses waterboarding-u ja muude innovaatiliste ülekuulamistehnikatega. ehk siis – minu arvates on siin tegu ilmse libeda kallakuga. kui me võtame seisukoha, et kaitsepolitsei võib rahumeeli kirjutada oma aastaraamatus eesti riigi julgeolekuriskidega seoses inimes(te)st, kes ka kapo peadirektori enda kinnitusel “kasuta[vad …] selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri”, siis kuhu me selle joone täpselt tõmbamegi? mida nende inimeste suhtes veel võib ette võtta? või kui sinu poolt mainitud “oht sisejulgeolekule” ei ole määratletav läbi seaduslike piiride, siis millega see määratud on? ja kes selle määrab?

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Mind ennast tabas praegu tõdemus millise ükskõiksusega ma vaatan suvalise riigiasutuse suvalist reaktsiooni kriitikale.

    Tabasin end mõttelt, et miks Tarmo üldse Aegi tsiteerib, sest see on standardvastus — see lima millesse nohu ninas püüab baktereid mässida. Interneti sihtasutuse juht laseb Galojani stiilis oma asutusel õppemaksu kinni maksta, mis on selge huvide konflikt nõukogu selja taga, ja lükkab avalikult ümber selle osa kriitikast, kus kritiseeriti raamatuostu.

    On harv juhus, kui avalikkus näeb midagi peale selle tati, sest kõik muu on tegelemiseks nii palju ebamugavam kui järeleproovitud, lihvitud ja trivialiseeriv viis. Ahvikarja pärandile optimeeritud ühiskond on kohati väga piinlik kogeda.

    Olukord meenutab veidi seda lehma Kumu hoovis olevas betoonplokis. Kunstnik kas pani sinna tõesti lehma sisse või seda lehma pole. Betoonpind on sama.

    Nii on kapoga, nii on parteidega… ma näen ainult seda lima.

    Aga see koht, kus riigiasutused, ajakirjandus ja avalikkus kurva näoga käegalöönult seda mängu kaasa mängivad on mõneti koomiline ja mind veidi ehmatas mu enda ükskõiksus selle suhtes.