Mis saab siis, kui ei näe? Ehk elust tänapäeva maailmas pimeda pilgu läbi

Jaws, Voiceover, iGlasses, Victor reader. Te ei tahaks neid ilmselt kasutada. Mina aga kasutan neid iga päev, ja kui poleks neid, poleks ilmselt seda postitustki. Kasutan internetti ja tänapäeva tehnoloogiat nagu paljud inimesed. Arvutit, nutitelefoni igapäevaselt ja sinna kõrvale mõndasid veidi  erilisemaid seadmeid. Käin Facebookis, Twitteris, skypemas, nagu meie kõik. Asja teebki just eriliseks see, et kui ma kõike seda kasutan, ei näe ma ühtegi ekraani.

Jaws ja Windows

Olgu kohe öeldud, et juttu ei tule sellest kuulsast õudusfilmist, vaid Windowsi platformil töötavast arvutitele mõeldud ekraanilugemistarkvarast. Seda kasutatakse üle maailma üsna laialdaselt. Hankides informatsiooni programmidelt, muudab ta ekraanil kuvatava teksti kõnesüntesaatori abil  kuulatavaks kõneks või spetsiaalse seadme abil punktkirjaks. Ekraanil oleva teksti all ei mõtle ma mitte ainult tavalisi tekstidokumente, vaid ka Exceli tabeleid, Powerpointi esitlusi, e-kirju, internetilehekülgi, kiirsuhtlussõnumeid ja muud lisatarkvara. Kasutan seda programmi 100% ajast kui arvutit kasutan, sest muud moodi ma lihtsalt toime ei tuleks. Arvutile käib käskude andmine läbi klaviatuuri, õnneks on Windows klahvikäskude poolest üsna rikas operatsioonisüsteem. Eks tuleb ette ka kohti, kust läbi saamine on  väga raske või pea võimatu. Näiteks oli uue ID kaardi tarkvara puhul arvuti lihtsalt vait (kuid see probleem peaks varsti lahenema). Selliste olukordade puhul oskab  tarkvara ekraanist pilti teha ja selle  tekstituvastustehnoloogia abil (OCR) tuvastada.

Kuna arvuti ei ole enam ammu seade, millega toimetati vaid tekstidokumente ja hangiti informatsiooni internetist, tekkis vajadus ka kiirsuhtlusvõimaluste ja sotsiaalvõrgustike järele. Nii avastasingi ühel päeval internetist spetsiaalselt pimedatele loodud programmi Twitteri kasutamiseks. Ütlen ausalt, tegemist on pimedate jaoks ühe mugavaima lahendusega, mida olen kohanud. Seda programmi saab kasutada ükskõik millisest teisest programmiaknast, sel lihtsal põhjusel, et tal ei ole oma visuaalset kasutajaliidest. See tähendab, et ekraanil ei ole Twitterit kusagil näha, mis annab sellele programmile tugeva eelise koolitunnis kasutamisel. Twitteriga on asi lihtne, aga teine, pea sama populaarne sotsiaalvõrgustik Facebook ei ole nii ligipääsetav. Ta on kasutatav, aga kahjuks on Facebook kui lainetav meri – pidevalt liikudes ja muutudes. Seega tuleb kasutada paralleelselt nii tavalist Facebooki lehekülge kui ka Facebooki mobiiliväljaannet m.facebook.com, seal leiduva pea olematu reklaami ja kompaktse ülesehituse poolest. Mida suurem interneti lehekülg on, seda rohkem infot peab ekraanilugeja läbi töötama ja seda rohkem aega tal läheb. Kuna mobiilivariantides on tavaliselt arvestatud sellega, et korraga väga palju alla laadida ei saa, on ka leheküljed väikesed ja seal on rohkem teksti kui pilte. Kuid kes see ikka kõike mobiilis ainult netibrauserist tahab ajada.

Voiceover ja Apple pimedate maailmas

Kui ühel hetkel sai selgeks, et nutitelefonid teevad revolutsiooni ja on varsti pea iga inimese taskus, muutusin murelikuks. Nupud kaovad igavikku ja tekivad puutetundlikud ekraanid, kus millelegi pihta saada on pimedal inimesel ju pea võimatu. Siis tõi Apple välja iPhone 3gs-i, millel kõigi üllatuseks oli sisse ehitatud täisväärtuslik ekraanilugeja nimega voice over, mis, tekitades pimedate maailmas suurt elevust, ning mis mitte ei töötanud sajaprotsendiliselt terves iOS operatsioonisüsteemis, vaid töötab ka appstorest saadavate lisarakendustega. Kiiresti muutus iPhone pimedate seas populaarseks telefoniks ja soetasin minagi endale selle. Nüüd kasutan teda iga päev. Hommikul loen e-kirju või Twitterit, päeval teen „check-in“-e foursquares ja loon twitteripostitusi, vahel teen isegi fotosid, sest voiceover teatab näotuvastuse puhul täpselt mitu nägu pildil on ja kus nad asetsevad. Kuna iPhonel nuppe napib, käib telefoni juhtimine erinevate viibete, puudutuste ja muude liigutuste kaudu ekraanil. Süsteem on läbi mõeldud ja iga iOS uuendusega tuleb midagi uut.

Kel seda  soov oma iOS seadmes proovida, avage settings>general>accessibility>voice over>voiceover on. Voiceoveri sisse lülitamine muudab aga ekraanil tehtavaid tavalisi liigutusi, nii et soovitan sisse lülitada ka samas accessibility menüüs oleva valiku triple click home>voice over, mis võimaldab 3 kiire home nupu vajutusega voice overi sisse kui ka välja lülitada.

Tänaseks on appstores saada ka mitmeid pimedatele suunatud rakendusi – näiteks tõi arendaja „Looktel“ välja kaks rakendust, milledest üks kasutab iPhone kaamerat raha identifitseerimiseks. Asetad 10 eurose rahatähe iPhone kaamera ette ja ta teatab kohe selges inglise keeles: „Ten euros.“ Töötab see nii dollarite kui ka eurodega, nimekirjas on veel mõned valuutad. Teine rakendus on analoogne, kuid selle puhul saad sa valida, mida programm identifitseerib – teed näiteks külmkapis olevast purgist pildi, loed sisse helisalvestuse (maasikamoos näiteks), ja kui hiljem näitad sama purki telefonile, mängib ta salvestuse ette. Samuti on mitmeid navigeerimist hõlbustavaid rakendusi ja ka mõned mängud, mille mängimisel peab tuginema kuulmisele.

Mitmetest navigeerimisrakendustest on palju kasu. Kord oli liinibussis peatuste teatamise süsteem natukene katki ning teatas peatuseid vales järjekorras. Tol hetkel mina seda ei teadnud  ja bussist väljudes olin kindel, et olen õiges peatuses. Paari sammu pärast selgus, et nii see siiski ei ole ja ära sõitnud buss pööras juba kaugel teisele tänavale. Pole hullu. Kraamisin telefoni taskust välja ja kolme-nelja rakenduse koostöös sain üsna täpselt teada, kus ma olen ja millise bussipeatuse juures ma  täpselt asun. Kindluse mõttes meilisin oma asukoha ka tuttavale, kes mu asukoha kindlaks tegi ja tuli välja, et ma olen tõesti paar peatust varem maha tulnud. Järgmise bussiga jõudsin siiski õigesse kohta. Siinkohal tahaksin avaldada tänu rakenduse „Bussipiletid“ iPhone arendajale Vitali Virulaisele. Too rakendus on voiceoveriga täiesti kasutatav ja kasutan seda pea iga päev, kui ühistranspordiga liiklen.

Apple ei piirdunud aga ainult iOSiga, vaid lõi voiceoveri ka Macidele ja Apple TV-le. Paljud pimedad kasutavad ka Maci, mille ekraanilugeja on samamoodi täiesti kasutatav nagu Windowsilgi. Ma ise ei oska sellest rohkem midagi rääkida, kuna Maci mul hetkel veel pole. Kes seda soovib oma arvutis proovida, vajutage oma Maci klaviatuuril lihtsalt cmd+f5. (Sama käsuga lülitub ka voice over välja.)

Apple pole siiski ainus. Kuna üks minu hobidest on helide salvestamine, siis on väga oluline, et helisalvestajat saaks hästi ja lihtsalt kasutada. Olympuse audiosalvestajatest enamik räägib. Nii madalama otsa dikteerimiseks mõeldud ds seeria diktofonid kui ka uuemad, nn. poolprofi ls seeria salvestajad. Samuti on ka Androidi seadmetes ekraanilugeja, mis hetkel veel nii täiuslik ei ole.

Selline  käitumine on väga teretulnud, ehk tuleb kord aeg, kui poodi minnes ei pea muretsema, kas seadmes on ekraanilugeja või ei.

Mis saab siis, kui kõige tavalisega toime ei tule?

Kuid tänapäeval toodetavad nägijatele mõeldud seadmed ei suuda teha ka kõike. Seega töötati pimedatele välja spetsiaalsed prillid, mis ultrahelisignaale välja saates analüüsivad kandja ees olevat teed. Kui teele ilmub takistus, hakkavad prillid peas vibreerima ja loodetavasti hoiavad ära nii mõnedki õnnetused. Neid nimetatakse iGlasses’iks. Kui esimest korda neist kuulsin, tundus tegu olevat mingi Apple uudistootega, kuid Apple’ga pole need prillid kuidagi seotud. Teiseks seadmeks on näiteks audioraamatute mängija. Pimedatel on välja töötatud eriline standard, mida nimetatakse Daisy formaadiks. See formaat võimaldab audioraamatutes liikuda peatükkide, lehekülgede ja lausete kaupa. Selle esitamiseks on vaja spetsiaalset seadet või tarkvara. Üks populaarsemaid Eestis on Victor reader – seade, mis nii plaadilt kui ka mälukaardilt esitab audioraamatuid, nii tavalises mp3 kui ka Daisy formaadis. Taolisi abivahendeid on veel – küll rääkivaid kelli, termomeetreid, kraadiklaase, vererõhuaparaate kui ka muud. Kui sain endale kunagi ammu esimese multifunktsionaalse rääkiva kella, oli selle uurimishuvi mitmeks päevaks. Tegemist oli ikkagi esimese rääkiva abivahendiga, mis pealegi rääkis sulaselges Eesti keeles, teatades kella, kuupäeva, nädalapäeva, kuufaasi ja palju muud. Tänaseks  on selle seadme asendanud muud igapäevasemad seadmed, minu puhul siis arvuti ja telefon.

Olukord on viimase aastakümne jooksul oluliselt paranenud. Internetis on praktiliselt võimatu pimedat ja nägijat eristada – sotsiaalmeedia ja nutitehnoloogia kasutamine on tehtud ka pimedatele ligipääsetavaks, mille üle mina isiklikult olen väga õnnelik.

Foto: Jakob Rosin (Pildil on lilled minu kooli (Vanalinna Hariduskolleegiumi) hoovis. Pildi tegemisel palusin sõpradel vaid näidata, kus suunas lilled on. Kasutasin selle tegemiseks iPhone kaamerat, mis teatab, kui autofookus on saavutatud.)

Artikli autor Jakob Rosin on sünnist saadik pime ning õpib Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 10. klassis. Memokraat pöördus tema poole, et ta kirjutaks, kuidas aitab tehnoloogia pimedatel paremini hakkama saada.

  • http://twitter.com/circlehill Eero Ringmäe

    Autor saaks/võiks oma kogemustega mõne (Eesti) (idu)firma tootearendusele kõvasti kaasa aidata.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Ühe asjana mis mainimata jäi, aga mis minule äärmiselt sümpaatne tundus: Eesti füüsiliste ajalehtede müravabad versioonid pimedatele.

    Praegu otsides nad enam silma ei jäänud — kardetavasti muutusid nägijate seas liiga populaarseks ja koliti ära — loodan väga, et nad on kuskil alles, sest see oli väga lahke teenus.

    Ühe küsimusena, kui tohib: mida veebilehe autor pimeda huvides teha võiks? Mõtlen näiteks oma blogi kontekstis. Kas üleliigne sisu (näiteks lingiriba ja ajalugu) peita; paigutada see postituste lõppu või midagi muud mitte-ilmset?

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Ma olen mõelnud vabatahtliku usability-meeskonna suunas, kes võtaks riigi tellitud programmide prototüübid halastamatult ette ja jälgiks, et tellija saaks tulemusena kasutatava liidesega programmi. Pimedad oleks ka siin üks võimalik testimissuund.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Miks selline meeskond “vabatahtlik” peab olema? Et alguses võtab riik kodanike raha ja teeb valmis rakenduse, ning siis peavad need samad kodanikud oma vabast ajast võimlema, et sellel ka miski inimlik UX oleks? Ei. Selle asja peavad ametnikud ise korda saama, sest see on nende töö. Kui ei nad oska, siis ärgu võtku kodanike raha pardale in the first place, või otsigu endale teine töö :)

    Muidugi on enesestmõistetav, et riigi rakendused peavad olema kasutatavad ka nägemispuudega inimestele.

  • http://twitter.com/jakobrosin Jakob Rosin

    Tegelikult on pimedatele mõeldud erilehed endiselt olemas, kuid lingid on peidetud kujul st. neile ei ole kusagil viidatud. Ei saa minagi neid siin avalikustada.
    Blogil pole pimedate seisukohast midagi viga – kõigile lehe osadele saab ilusti ja hõlbsasti ligi. Arvan, et midagi muuta pole vaja.

  • http://twitter.com/jakobrosin Jakob Rosin

    Vabatahtlikult oleks see töö ilmselt üsna ränk, eriti kui seda muu töö /  kooli kõrvalt teha. Rääkisin täna tuttava pimedaga, kes testis reedel Tallinnas esimest rääkivat Swed panga automaati. Testimine koosnes mitmest kohtumisest, mitmest tunnist materialide ja infoga tutvumisest, mitmete meilide saatmisest ja paarist umbes pooleteise tunnisest praktilisest testimisest. Erandkorras oleks ilmselt paljud sellist asja nõus tegema, aga hetkel käib jutt sellest, et inimene oleks vabatahtlikult  olemas ja valmis sarnast asja tegema. Mu näide oli pangaautomaadist, kuid kui me liigume arvutitarkvarade juurde, mis oma olemuselt on palju keerulisemad ja võimaldavad palju rohkem, on testitava toote maht ka suurem ning nõuab seega ka rohkem aega ja vaeva.

  • http://twitter.com/tuulelohe Viljar Sepp

    “Vabatahtlik” ei tähenda automaatselt “täiesti tasuta/hüvituseta”. Teisest küljest võib seda vaadata ka kui huvigruppi, kes mitte ainult ei tee konstruktiivset kriitikat, vaid teeb seda kriitikat ka piisavalt valjuhäälselt, et järgmisel ametnikul accessibility ei ununeks enam…

  • http://www.facebook.com/kristel.treier Kristel Treier

    Kuidas peaks Eesti Vabariigis pime inimene leidma raha Apple’i toodete ostmiseks? Jah, raha saab tavaliselt tööd tehes. Aga, kus on meil see süsteem, mis aitab pimedatel inimestel tööd leida?

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Ma arvan, et mõni pime inimene leiab Eesti Vabariigis raha Apple’i toodete ostmiseks täpselt samamoodi nagu nägija inimene. Näiteks kui kirjutada juba koolipoisina professionaalsel tasemel tehnoloogiaartikleid, viitaks see justkui sellele, et rakenduse leidmisega ei ole probleemi ei olevikus ega tulevikus.

    See tõdemus ei paranda muidugi nende olukorda, kellel selliseid võimeid või pealehakkamist kusagilt võtta ei ole.