Kodanikuühiskond – või vabakond, nagu see moodsamas kõnepruugis kõlab – on Eestis vaieldamatult kuum teema. Viimastel kuudel olen selles osas sattunud lugema ja kuulma mitmeid erinevate poliitikute suust või sulest pärinevaid repliike ja ka pikemaid arvamusavaldusi, mille osas on tekkinud tahtmine reageerida, kuid samas ei suutnud leida mahti ja jaksu piisavaks süvenemiseks, et jutt ei jääks vastastikuste vaimukuste vahetamise tasemele.
Paar nädalat tagasi palus aga Avatud Eesti Fond mind esinema Vabaühenduste Fondi avaüritusele ning otsustasin seda võimalust kasutada selleks, et oma mõtteid veidi korrastada ning kirja panna – ja püüda avada üht ühtaegu laia, kuid samas ka väga konkreetset probleemi. Ja nimelt: kuidas vabakond ja demokraatia Eestis omavahel suhestuvad – või siis täpsemalt: kuidas nad võiksid suhestuda. Ühelt poolt on meil selles osas lood ju üsna hästi – mille üheks märgiks on tõsiasi, et vabariigi presidendil on alates eelmisest aastast eraldi (küll koosseisuväline) vabakonnanõunik. Teisalt aga tundub mulle, et arusaam vabakonna olemusest ning selle ühiskondlikust rollist vajaks märksa mitmekülgsemat käsitlust. Selleks aga on kõigepealt vaja teha väike kõrvalepõige poliitilise mõtte ajalukku.
Nimelt tundub mulle, et kui me räägime erinevatest ühiskonnakorraldustest, siis ei ole inimkond viimase paarituhande aasta jooksul suutnud suurt millegi põhimõtteliselt uuega lagedale tulla. Aristoteles (kes sellega omakorda täiendas Platoni klassifikatsiooni) jagas riigid oma korralduselt monarhiateks, aristokraatiateks, timokraatiateks, demokraatiateks, oligarhiateks ja türanniateks – ning kui selles nimistus lubada kombinatsioone, siis suuremalt jaolt saab kõik tänapäeva ühiskonnad mahutada selle liigituse raamidesse. Demokraatia, diktatuur, vabariik ning ka kodanikuühiskond (civitas) on kõik mõisted, mis pärinevad antiikajast, vanast Roomast või Kreekast.
Samas ei saa kindlasti ka öelda, et muutuseid ei ole olnud – või et need pole olnud olulised. Meie tänapäevane arusaam demokraatiast küll pärineb Vana-Kreeka poliitilisest mõttest, kuid on sellest siiski väga olulisel määral ja moel erinev. See muutus ei ole aga leidnud aset üleöö, või isegi läbi üksikute suurte sündmuste ja revolutsioonide – kuitahes olulised need ajalooliselt ka on olnud. Pigem on need muutused olnud inkrementaalsed, tegu on olnud sünteesiga ning millegagi, mida võiks nimetada võimaluste horisondi sammhaaval avardamiseks. See on protsess, mille käigus tasahilju saavad mõeldavaks ühiskonnavormid ning -praktikad, mis varem olid mõeldamatud, mille käigus varem kokkusobimatud ideed leiavad tasapisi puutepunkte ning seejärel ühiseid pindu – ning lõpuks mõnikord sulanduvad teineteisega.
Näiteks liberaalne demokraatia – millest on läänemaailmas viimase inimpõlve vältel saanud de facto valdav ühiskonnakorraldus – on just nimelt sedalaadi hübriid. Veel 19. sajandil olid liberalism ja demokraatia valdava arvamuse kohaselt üksteist praktiliselt välistavad maailmavaated – ja sama kehtib muide ka kristliku demokraatia kohta, mis täna on suurima esindatusega poliitiline jõud Euroopa Parlamendis. Erinevalt Francis Fukuyamast ei suuda mina näha ühtki head põhjust arvamaks, et meie praegune liberaalne demokraatia peaks selles osas olema "ajaloo lõpuks". Pigem tundub mulle, et liberaalne demokraatia on demokraatia lõpetamata projekti etapiks, üheks vahevormiks paljude teiste seas, mida selle idee paarituhande-aastase ajaloo vältel on praktikas rakendatud.
Siit aga tõstatub küsimus: mil moel ja kust tuleneb impulss poliitiliseks muutuseks ja milline on protsess, mis seda võimaldab? Eelpoolmainitud "võimaluste horisondi" avardamine leiab harva aset n-ö päris-poliitika sees või kaudu – reeglina on see võitlus, mida peetakse selle äärealadel. Näidetena võib siin mõelda rassilise võrdsuse või naiste valimisõiguse saavutamise peale, mis mõlemad olid pika kodanikuliikumise tulemuseks – ja nagu mõlema puhul näha, võib selline inkrementaalne muutus väga kaua aega võtta. Prantsuse revolutsiooni alguses vastu võetud "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon" sätestas, et "inimesed sünnivad ja jäävad vabadeks ning õigustelt võrdseteks" (Tous les Hommes naissent et demeurent libres et égaux en droits) – ja ometi läks veel 152 aastat, enne kui Prantsusmaal naised valimiskastide juurde lubati. Thomas Jefferson (kes iroonilisel moel oli ise orjapidaja) kirjutas 1776. aastal Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni esimese reana kuulsad sõnad: "We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal…" ning ka sel puhul kulus pea kaks sajandit 1967 a. Voting Rights Act-i vastuvõtmiseni.
Üheks läänemaailma ühiskondliku arengu (või kui otsida neutraalsemat sõna, siis muutuse) megatrendiks ongi kahtlemata olnud legitiimsete poliitiliste subjektide ringi avardumine. Kui Prantsuse revolutsiooni päevil oli enesestmõistetav, et kodanikuõigused laienevad ainult valgetele meessoost varaomanikele (sest tollal levinud arvamuse kohaselt oli ainult neil ühiskondlikes küsimustes kaasarääkimiseks kohane valmisolek ning ühtlasi ka motivatsioon), siis nüüdisaegses Euroopas oleks mõeldamatu kitsendada poliitilist subjektsust varalistel või soolistel alustel. Enamgi veel – suur osa tänapäeva läänemaailma elanikkonnast näib arvavat, et neid ühiskondi, kus sellised kitsendused endiselt jõus on, tuleks kõikvõimalike meetoditega mõjutada neid kaotama.
Võimaluste horisonti ei pea aga mõistma ainult kui küsimust sellest, kes saab konkreetses ühiskonnas olla poliitiliseks subjektiks – see hõlmab laiemalt erinevaid viise ja võimalusi, kuidas me saame olla oma ühiskonna liikmed, sellega suhestuda ning sinna kuuluda ning üldse seda, mil moel me oskame ja saame olla poliitilised selle sõna kõige laiemas tähenduses. Tänase Eesti – ja laiemalt kogu läänemaailma – puhul tundub mulle, et probleem peitub nimelt siin. Me käsitame riiki valdavalt kui teenusepakkujat ning ennast kodanikuna seeläbi kui tarbijat. Riigikogu ja Stenbocki maja pakuvad meile "valitsemisteenust", koolid haridusteenust, haiglad ja polikliinikud tervishoiuteenust ja nii edasi – ja kõige selle eest me tasume kodanikena makstes tulu-, sotsiaal-, käibe-, aktsiisi-, maa- ja paadimaksu. Kahtlemata on see üks võimalik moodus, kuidas riigi ja selle kodanike suhet mõista, ainult et siis ei ole ju ka põhjust imestada, kui inimesed hakkavad kaaluma, kas nad oma maksude eest kuskilt mujalt parema hinna-kvaliteedi suhtega teenust ei saa. Samuti pakub selline ostukeskuse sarnane mudel vähe pinnast klientide omavahelise sidususe ja solidaarsuse jaoks. Ja nii nagu ostukeskuses viie erineva saiasordi hulgast meelepärase leidmine, ei ole ka kord iga paari aasta tagant nelja erakonna seast ühe valimine suurem asi vabadus.
Ka Eesti kodanikuühiskonna kaks vast tuntuimat ja juba veidi ülekasutatud näidet – Teeme Ära ning Uus Maailm – on mõlemad vastupanu just sellele suundumusele. Mõlemad näitavad, kuidas on võimalik olla ühiskonna liige ning osaleda oma elu korraldamises ning paremaks muutmises teisel moel, olemata passiivne tarbija. Nad demonstreerivad, kuidas inimesed suudavad ise organiseeruda ning kuidas sellised organisatsioonid saavad olla paindlikud ja ad hoc, ilma hierarhiate ning bürokraatiata. Kuidas inimesed saavad teha asju üheskoos, mitte pelgalt ühel ajal ja samas kohas. Neid näiteid võib aga leida veel mitmeid – ja omal moel on ka Memokraat üks selline.
See kõik aga ei tähenda, et vabakonda peaks nägema kui totaalset alternatiivi riigile ning parlamentaarsele poliitikale – pigem on tegu poliitika (selle kõige laiemas mõistes) teise mõõtmega. Meil on levinud vaade poliitikale, mis käsitleb seda kui võimuvertikaali, mille ühes otsas on kodanikkond ning teises peaminister ja president. Selliselt vaadatuna on vabakond justkui poliitiline lasteaed, koht, kus mängitakse kodu ja tehakse harjutusi iseseisvaks poliitiliseks eluks –"värvitakse igal pühapäeval talgutel kiikesid", nagu Rain Rosimannus hiljuti ironiseeris –, mis aga keskmise kodaniku elu kuidagimoodi paremaks ei muuda. Mulle tundub, et selline nägemus vaesestab mitte ainult vabakonna mõistet, vaid poliitikat tervikuna. Kui parlamentaarne ja erakondlik poliitika on küsimus vertikaalist, siis vabakond on poliitika horisontaalne mõõde, see, mis annab talle avarust, sidusust ja hõlmavust.
Eestis räägitakse viimasel ajal palju innovatsioonist – tehnoloogia ja ettevõtluse osas püüame olla uuenduslikud ning eeskujuks n-ö vanale maailmale. Sageli on argumendiks meie unikaalne olukord – väike ja paindlik ühiskond, haritud ja uuendusmeelsed inimesed. Miks aga ei võiks Eesti olla ka poliitiliselt innovaatiline? Teeme Ära on selles võtmes kodanikuühiskonna start-up, idee, millest sai algatus ning mis tänaseks on jõudnud globaalseks. Veel mõned aastad tagasi oleks mõte sellest, et Indias, Prantsusmaal või Brasiilias võiks kodanikud ise üleriigilisteks talguteks organiseeruda tundunud lootusetu utoopiana. Eesti koristustalgud näitasid, et selline asi on tehtav ning see avardas horisonti – inimeste arusaama sellest, mis on võimalik või võimatu – mitte ainult siin, vaid tänaseks juba 94 eri riigis üle kogu maailma. Ja kui see on võimalik, siis kes teab milline seni võimatuna näinud asi veel võib mõeldavaks ja tehtavaks osutuda.
Ehk on just siin vabakonna võimalus ning tegelik laiem tähtsus.
Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.