Poliitikast ja kriitikast

Eilses Kolmeraudse saates nimetas Valdo Randpere teiste seas ka mind kui “grupi” liiget, kes põhimõtteliselt ei armasta erakondi ning kes on loonud enda ümber mingisuguse “tõemonopoli” atmosfääri. Kuigi see jutt loodetavasti ei kõla kuigi usutavalt, leidsin siiski mõned mõtted, mida tahaksin jagada.

Iseenesest on arusaadav mõne Reformierakonna juhatuse liikme soov näidata kriitikat vaenuliku vandenõuna ning samuti näidata kriitikuid mingisuguse erihuvidega kildkonnana. Seda lahingut on pidanud Reformierakonna juhatus juba kevadest saadik, proovides näidata, et Silver Meikar on üksi, seejärel, et üksi on olnud kõik järgmised inimesed, kes on erakonda kritiseerinud.

Muidugi on seda kõike kuidagi mugavam esitleda kui mingi kildkonna viha, kuid näidake mulle kildkonda väljaspoolt erakonda, kes on võimeline sundima Reformierakonna juhatuse liikmeid tegema järjest ja järjest vigu nii avalikkusega suhtlemisel kui ka oma erakonna sees.

Kui aga vaadata sündmuste kronoloogiat, siis on ilmunud kümneid artikleid mitte mingi kildkonna, vaid kümnete väga erinevate inimeste sulest ja ühiskonna väga erinevatest osadest. Lisaks neile veel tele- ja raadiosaated. Seesama Kolmeraudne ei ole ammu jätnud vahele nädalatki, et käsitleda Reformierakonna poliitilise oleviku ja tuleviku teemat.

Positiivse tulemusena võib öelda, et paljud inimesed on hakanud taas poliitikast rääkima, negatiivne tulemus on aga see, et nad ei näe, et see rääkimine tooks kaasa olulisi tulemusi.

Väga paljud inimesed on seejuures tunnistanud, et erakondade rahastamises on toimunud Silver Meikari poolt kinnitatud skeemid. Kuus Reformierakonna liiget on seda kinnitanud uurijale, mitmed on sel põhjusel esitanud lahkumisavaldused, erinevad ärimehed on seda kinnitanud ning lõpuks on erakonna liikmed isegi möönnud, et “probleeme on”.

Mitmed inimesed on ka Reformierakonna sees üles astunud ning öelnud, et “selgitused pole usutavad”. Samuti nagu pole usutav, et Reformierakond seisab sõnavabaduse eest pärast seda, kui erakond nurjas oma kontori ees toimuma pidanud meeleavalduse ning valetas avalikkusele, et samal ajal toimus seal tegelikult liberaalset maailmavaadet tutvustav meeleavaldus. Pärast vale ilmsiks tulekut pole erakond valetajate osas midagi ette võtnud või vähemalt pole sellest midagi kuulda olnud.

Sõnavabaduse poolt ei saa olla ka erakond, kes kasutab kriitika vastu manipuleerivaid vahendeid, andes mõista kord seda, et ilmselt on loomisel uus erakond, kord seda, et tegemist on inimestega, kes põhimõtteliselt vihkavad erakondi ning sidudes neid veel samasse lausesse peaministri istutatud tamme lõhkumisega või seina sodimisega. Eelnevalt on erakond veel külvanud kahtlustusi Eesti prokuratuuri ja politsei sõltumatuse teemal ning avaldanud arvamust, poliitikud ei julge üksteisele helistades vabalt rääkida, sest nad kardavad pealtkuulamist.

Need on võtted, mis kuuluvad ebaausate poliitikute arsenali ning selliseid väiteid on piinlik kuulata.

Ma isiklikult pole seda küll laialt kuulutanud, aga nüüd kui jutuks tuli, võin julgelt välja öelda, et liberaalne maailmavaade on mulle isiklikult sümpaatne. Samuti ei ole mul mitte midagi Reformierakonna või mõne muu erakonna vastu. Ma tahaksin, et Eestis oleksid erakonnad, ma tahaksin, et nad oleksid parimad, mis meil olla saab, ma tahaksin, et nad valitseksid meid avatult, kaasates seejuures olulistesse otsustesse ka rahvast ning kodanikuühiskonda.

Aga blogipidajana ja kirjutajana on mul üht-teist öelda selle vastu, kui avaliku raha ümber tekivad segadused, häma ja kahtlustused ning neid ei taheta hajutada. Veel enam, kui kerkivad üles ilmselged vastuolud ja vastusteta teravad küsimused.

Liberaalne maailmavaade eeldab võimalikult suurt avatust, sest ühiskond, kus info ei liigu, ei ole vaba. Liberaalne maailmavaade eeldab samuti ka ausust ja vastutust, mida täna pole Reformierakonna juhtide käitumises näha ja just nende asjade puudumine sunnib olema kriitiline selle erakonna suhtes ning seda eriti seepärast, et Reformierakonnale on kõrgemad ootused kui Keskerakonnale ja isegi kõrgemad, kui veel mõnedele teistele erakondadele. Reformierakonna puhul on siiani olemas lootus, et see erakond suudab ajakohastuda.

Et ma ei räägi siin mingitest pehmetest väärtustest, siis lubage tähelepanu juhtida, et ühiskond, kus info ei liigu, kaotab konkurentsivõimes, selle kodanikud on halvemas seisus kui nende riikide kodanikud, kus info on avatum. See puudutab negatiivselt ka sedasama jõukuse juurdekasvu, mille nimel Reformierakond enda sõnul tööd teeb.

Ja kuigi info avatusega ei ole kerge elada, lühiajaliselt võib see isegi rumalusena tunduda, on selle pikaajaline mõju minu uskumist mööda hea.

Iga monopol on paha, kuid tõemonopoli asemel on ümber Reformierakonna tekkimas valemonopoli aura ning kui proovida võtta kokku Memokraadis kõlanud kriitikat, siis see on pigem keskendunud lootusele, et olemasolevad erakonnad muudavad ennast avatumaks ja paremaks, mitte ei kaevu üha rohkem manipulatsiooni kaevikutesse. Mina isiklikult ei oota erakondadelt ideaalset poliitikat. Ootan lihtsalt natuke paremat poliitikat. Erinevalt ideaalsest poliitikast on natukene parem poliitika tegelikult ka võimalik.

  • http://www.facebook.com/sool.aivar Aivar Sool

    Loomulikult ei meeldi monopolile, kui keegi väljastpoolt monopoli ütleb, et ka teistmoodi on võimalik. Mida (tõe)monopol teeb? Asub Justiitsministeeriumis ette valmistama muudatusi Karistusseadustikus, et piirata sõnavabadust. Valdo Randpere väljaütlemised on selle kõrval lapsemäng.

  • http://twitter.com/dzhoodzh dzhoodzh….

    Eks igaühel ole õigus oma arvamusele. Ka hr Randperel.
    Eeldades, et see on tema isiklik, aus ja siiras arvamus.
    Seepärast me siin ju blogimegi…

    Kohalike uudiste valguses jääb mulje, et olukord Eestis muutub ainult hullemaks: poliitikute valed muutuvad üha läbipaistvamaks (loe: konkreetsemaks), väljaütlemised järjest ükskõiksemaks.

    Rahva soovidel näikse järjest raskem riigi olevikku ja tulevikku mõjutada.

    Seadust valvama pandud isikud käituvad teadlikult valesti.
    Seaduste loojad töötavad seadusloome põhiprintsiipide vastu.

    Need, ja paljud teised mured, panevad paratamatult küsima: “Mis kurat Eestis toimub?”

    Täna hommikul tekkis aga mõte, et äkki selline…protsess, ei ole mitte regress (mida arvasin toimuvt), vaid tegemist on olukorra normaliseerumisega?
    Et igal rahval/riigil on selles maailmas oma “koht” ja meie praegu liigumegi selles suunas? Et asjad olid lihtsalt vahepeal paremad?

    Kui erinevaid seisukohti arvustame, peame neid millegi ja/või kellegagi võrdlema. Äkki oleme võrdluseks võtnud eeskuju, mida eestlastel on võimatu saavutada? Äkki me, eestlased, ei väärigi paremat?

  • Siim Vatalin

    Minu arust on fenomenaalne see, et Valdo Randpere, soovides öelda midagi marginaliseerivat oma kujuteldava vastase kohta – “üks väike grupp inimesi” – tegelikult kirjeldas Reformierakonna enda võimumonopoli, mis ju tõepoolest ongi vaid üks väike gruppi inimesi, kes end ise nimetab “koopaoravateks”. Koopas on aga paraku jäänud üsna umbseks ja väljaspool ei oota neid midagi head. Aga on veel veidi vara, et neist kahju hakkaks, las esmalt saavad aru oma olukorast ja tõmbavad tagasi.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Kas äkki see, mida enda ümber näeme on interneti mõju? Mõtlen just sedapidi, et vanad suhtlustaktikad on reformi jaoks täiesti puruks olnud, aga nad ei ole seda enne ACTAt teadnud ja enne Silverit selles veendunud. Arvestades millise vihaga võeti vastu otsus vabakonna nimi ära sildistada tundub, et iga arvamusavaldus on kellegi taktika.

    Lugupeetud Reform: ma olin täiesti püstitõsikindlalt veendunud et Kaja Kallas ja Korobeinik oli teie oma valitud taktika. See tundus aprillinaljalikult “õige”. Sa tahtsid uskuda, et nad räägivadki tõtt.

    Ehk teisisõnu reaktsioon paanikakoosolek korraldada lõi selle illusiooni puruks. Palun mõelge nüüd teistpidi ka: see pole vandenõu. Me päriselt ka tahame, et te oleksite edaspidi ausad ja seda lubaksite.

  • http://www.facebook.com/mihkel.sare MIhkel Säre

    soovin et see vastukiri saaks avaldatud ka ERR-i poolt !

  • Siim Pauklin

    Silvergate kõrvaltvaataja pilguga ehk üks ebapopulaarne versioon:

    1. Jah, Reformikad on ilmselt tegelenud võõra raha annetamisega enne 2011ndat. Nii tuleb paraku järeldada. Seda on hakanud ka mitmed Reformikate liidrid ettevaatlikult tunnistama (Ligi, Randpere, Ansip jt). Täpselt sama rahastamisskeem toimis ka SDE (vt. Meikari 2007nda aasta blogi Sotside JOKKimisest), IRLi ning Keskerakonna puhul. Seega probleem on olemas ning see on üldine (loe: ühiskondlik). Olukorrast õppimine peaks nüüdseks olema eesmärk nr1. Kahjuks on avalik diskussioon kaldunud tavalise poliitilise materdamise, PR-sõja ja individuaalse ärapanemise tasemele. Meedia ja arvamusliidrid on otsustanud kaine arutelu asemel rahva seas oravate vihkamist (mis vaid osaliselt põhjendatud nende arrogantsuse tõttu) ja hüsteeriat külvata. See aga takistab olukorra parandamist, surub oravad haavatud loomana nurka, kus vaid kaitsepositsioonilt uriseda (vt. Ansip). Samas loob see kasvulava Stanislavskilikele populistidele (vt. näiteks Indrek Tarandi ja Sven Mikseri hiljutist aktiveerumist) ja tekitab massimeedia figuuridele/arvamusliidritele võimaluse enda näitamiseks (vt. Musta-Pori-Näkku-Mihkli südametunnistuse ärkamist iganädalases Kolmeraudses jpt.).

    2. Silver Meikar on ilmselt olnud aus Reformierakonna rahastamise asjus, kuid enda suhtes vaid selektiivselt aus. Seda näitab tema väljaütlemiste ja tegutsemise kronoloogia: sotside JOKKimise kritiseerimine oma blogis juba 2007ndal aastal, samas ise ikkagi tundmatut raha annetades 2009/2010ndal aastal, siis südametunnistuse taasärkamine 2012ndal aastal juba parteihierarhia tuumikust eemal olles; lisaks veel Meikari kummaline mäluauk küsimuses, kas ta kasutas valimisvõitluseks annetatud raha selleks ettenähtud eesmärgil (jah, need argumendid sarnanevad Reformikate jutule, aga tõestage faktidega, et see on vale).

    3. Kogu selle hämamise põhjus on minu arvates üldinimlik iseloomu nõrkus. Nagu ikka, teiste vigu märgatakse, aga oma vigu ei märgata. Seesama inimlik nõrkus väljendub ka Reformikate keerutamises (vt. ämma raha jne) ja teiste erakondade ebatavalises vaikimises rahastamise asjus. Tõsi-tõsi, natuke tögades võib tuua ka paralleeli Memokraadi autorite endi vaikimisest Kenderi kommentaarile Solženitsõni loo all, mis tegi ettepaneku avalikustada selle blogi autorite isiklikud diilid enne Paulusteks saamist. Diilide nimekirja ei avalikustatud. Järeldus – eks me kõik ole inimesed ja areneme kogu eluaja. Avaliku vastuse ootamine kõigil eelpool nimetatud juhtudel kaldub minu arvates kiuslikuse poole. Kuidas saame inimest (olgu ta reformikas, sots või memokraadi autor) vastuse pinnimisega avalikult piinata, kui me ise pole paremad? On see moraalne? Kindlasti teevad vaikijad enda sees järelduse ka avalikult selget vastust andmata. Pealegi on oravate liidrid ju nüüdseks juba ütelnud, et erakondade rahastamises on probleem ja see tuleb muuta läbipaistvamaks. Mission accomplished, let’s move on. Reformikad on globaalkriisi tingimustes riigi juhtimisega suhteliselt hästi hakkama saanud ja see pole ebaoluline argument. Khm, miks vahetada kompetentsed “moraalsed värdjad” (koalitsioon) kahtlase kompetentsiga “moraalsete värdjate” (opositsioon) vastu. Anname Reformikatele võimaluse inimesena areneda. Aga ei, poliitilised oponendid nõuavad valitsuse vahetumist, meedia nõuab klikke, avalikud arvajad/konsultandid oma mõjuvõimu demonstratsiooni ja rahvas nõuab “sakste” verd. Poodide aknad klirisegu, ei vähemat.

    4. Mida on ühiskond tervikuna Silvergate’ist õppinud? Erakondade rahastamise läbipaistvus tulevikus paraneb. Hiilgav. Seda me kõik tahtsimegi. Aitäh, Silver Meikar ja M-team. Siiski kardan, et aususe, eetika ja moraali suhtes üldisemalt muutub vähem kui loodetakse, sest inimloomus on kahjuks subjektiivne. See ongi põhiline arengut takistav faktor – nii individuaalsel, poliitilisel kui ühiskondlikul tasandil. Samas olen nõus, et proovida asju parandada ikka tasub, kaine mõistusega ja alustades iseendast. Nagu vanameister Solženitsõn kirjutas. Tema sümpaatset esseed tuleb üha uuesti lugeda, sest ühest korrast ei piisa, vähemalt siinkirjutajale. Mulle tundub, et ka paljudele teistele.

    PS! Selles kommentaaris on vaid minu isiklikud seisukohad ja ma ei kuulu ühtegi erakonda. Shoot the messenger if it relieves your anger.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Vastupidi, Siim, mina isiklikult olen ühe aspektiga kindlasti nõus. See poliitika kriitika ei tohi olla nullsumma mäng. Peaks olema mingi tee edasi. Nurka surutud inimesed ühel või teisel pool pole lahendus. Nii et aitäh selle vaatenurga eest.

  • Kaie Saar

    Mina nõustun igati Siim Pauklini postituse 4.punktiga. Ilmselgelt on ühiskond sellest ainult võitnud. Algusest peale on olnud eesmärgiks eelkõige asja parandamine, mitte mõne seadusepügala alusel kellegi konkreetse isiku süüdimõistmine. Ja proovima peab tõepoolest ikka, sest paar
    protsenti veidi julgemaid on elanikkonnas alati olemas. Igaüks ei julge ja ei suuda sellist asja ette võtta. Üksikisikuna on vastaspoolelt tulevaid kõikvõimalikke argumentum ad hominem võtteid väga raske taluda.

    Hea on tegelikult ka see, et taolised juhtumid on võimalikud. Sattusin üle hulga aja lugema Arp Mülleri artiklit Kaja Tampere koostatud kogumikus. (http://www.academia.edu/178863/PRAKTILINE_SUHTEKORRALDUS_EESTI_KOGEMUS_Practical_PR_Estonian_Experience_book_in_Estonian_) Teemaks on seal 30-ndate aastate teises pooles riikliku propagandatalituse tegevus. Tol ajal ei oleks Mikseri arvamusloo üllitamine võimalik olnud. Täna on.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Diilide nimekirja osas pean paraku märkima, et mul ei ole vabadust oma klientide tehingute teemal avalikult arutada. Kui kellelgi on konkreetseid etteheiteid või küsimusi, siis võib aga otse pöörduda. Siim ja Kaur, teil mõlemal on mu meiliaadress olemas.

  • Priit Gasparsen

    E-riik tuleb ümber nimetada Ä-riigiks. See on Ämmariik, Äritsejate riik, Ärplejate riik. Ärapanijate riik, Ärastajate riik ja lõpuks ka Ärmatsejate riik

  • Siim Pauklin

    Heh, mul hakkab gmaili konto mälumaht juba üsna täis saama ja ma ei taha oma vanu armastuskirju ära kustutada. Seega pean su diilide nimekirjast seekord loobuma. Aga aitäh pakkumast Tarmo ☺.

  • http://twitter.com/dzhoodzh dzhoodzh….

    Teisalt olen seda meelt, et juhuslikkus meie eludes, tegelikult puudub. On vaid kellegi suuremad ja väiksemad plaanid ning meie illusioonid, mida ise nimetame “vabadeks valikuteks”.

    Paratamatult tekib tunne, et meie ümber toimuv, ei ole pelgalt meedia hea töö. Et sillutatakse teed uuele erakonnale, kes “päästjana” järgmised valimised kinni paneb.

    Kui see nii ei ole ning asjad on tõesti nii, nagu tundub, teeks ise erakonna?
    Kui see veel agendas ei ole…

    NO tegi teatrit. Teeme meie sotsiaalse eksperimendi?!

    Minu ettepanekud:
    -Partei nimi: Eestimaa Töölisrahva Partei

    -Liikmed: kes aga soovib
    -Eesmärk: muuta Eesti elu paremaks

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=740938185 Ogra Tsamegiõv

    RE juhatust tuleb mõista. Neil on väga keeruline peale pikka bravuuritsemist tooni vahetada ja vigu tunnistada. Teatud kodaniku suhtumise mõistmiseks tuleks ka tema tausta vaadata. Mehel, kes 30 aastat tagasi okupatsioonivõimu ametnikuna teisitimõtlejate tagakiusamises osales, aga uue vabariigi ajal ikkagi väga suure häälte arvuga parlamenti ja peaministriks saab, võib nö. katus ära sõita – “Nad valivad mind hoolimata sellest, mida ma tegin okupatsiooni ajal! Sööge seemneid ja toppige endale foolium pähe, matsid”. Teiste erakondade kõrvulukustav vaikus (va Mikseri totakas avaldus erakorraliste valimiste kohta) annab aimu, et nad ei taha mõista, milline rahulolematus ja kaasarääkimise soov ühiskonnas valitseb ja ühegi praegu Riigikogus esindatud erakonna juhatus pole süsteemsete muutustega arvestanud. Nad saavad efektiivsuse-retoorika saatel toimuvast erakondade nuumamisest oma osa; suhted on nende 4 erakonna vahel mugavalt paika loksunud ja nad ei taha sisulise panusega osalusdemokraatia juurutamise teemalisse dialoogi oma staatust ohustada. Oleks väga nutune, kui ka 2015 valimised käiks praeguse vildaka Erakonnaseaduse ja Valimisseaduse järgi. Mida rohkem avalikku arutlust, seda tõenäolisemalt pole erakondadel pääsu allesjäänud 2 aasta jooksul avalikkusega dialoogi astuda ja seadustes vajalikud muudatused teha.

  • sotsioloog

    Nüüd on Emori viimane (novembrikuu) erakondade toetamise küsitlus tõestanud, et Reformierakonna vastane kriitika ei ole ainult ühe kitsa kildkonna poolne, vaid sellega nõustub ka “keskmine inimene”. Emori andmed näitavad nimelt, et Reformi pooldamine on märgatavalt langenud. Kuni nende andmete ilmumiseni 16. novembril polnud sugugi selge, kuivõrd kogu see viimase aja kriitikalaine meedias keskmist inimese arvamust esindab. Kuigi Harta 12 tekstile on alla kirjutanud juba üle 15 000 inimese, ei anna seegi esinduslikku pilti keskmise inimese arvamusest, sest need allakirjutanud on ilmselt haritumad kui keskmine inimene. Seega ma ütleksin, et just Emor, ja mitte Harta, näitab mis meeleolud ühiskonnas tegelikult levivad.