Kaaperdage, palun!

Mõned inimesed on üllatust väljendanud, et Rahvakogu.ee leheküljel avaldavad oma arvamust ka tegevpoliitikud ning kui minu meilboksi saabus küsimus ühelt ajakirjanikult, et “kas siin ei jää muljet justkui üritaksid poliitikud seda portaali kaaperdada?”, hammustasin ärevusest kohvitassi küljest tüki portselani ära. Mis mõttes kaaperdada? See ju ongi peamine probleem, kui poliitikud arutavad oma ideid ühes nurgas ja teised arutajad teises nurgas (või üldse mitte) ning kui me nüüd näeme, et midagi arutatakse koos, siis see ongi ju hea?

Ma ei räägi kuidagi Rahvakogu.ee ega selle tiimi nimel, kuid mulle endale on küll üsna selge, et selle algatuse mõte ei saa olla Riigikogule või riigikogu.ee-le “lõuksi sõita”, samuti ei tasu eriti ka oodata seda, et Rahvakogule esitatavad alternatiivsed ideed on ilmtingimata targemad kui professionaalses poliitikas levivad ideed. Rahvakogu loodetav lisaväärtus on hoopis viis, kuidas saab asju koos arutada ning seeläbi sündiv suurem osalus.

Probleemi iva on ju selles, et kapseldunud Riigikogu on kindlasti lollim kui diskussioonidele avatud Riigikogu ning tegelikult on täpselt sama asi ka Rahvakoguga, olgu siis kujundlikus või otseses mõttes. Targemad saavad nad olla vaid koos.

Asjade arutamisel koos erinevate inimestega on mitmed päris tugevad teoreetilised põhjendused. Näiteks väikesed otsustajate ringid võivad küll toimida kiirelt, kuid teha tõsiseid vigu. On tehtud  palju katseid, kus üsna sarnaselt mõtlevad inimesed saavad kokku ning kui nad lahku lähevad, siis on nad pehmelt öeldes leilis ja üksteist üles kruvinud mingil teemal. Selle taga  on keerulisem sotsiaalne mehaanika, kuid ka see, et inimesed tahavad üksteisele meeldida ja siis trumpavad üksteist olukorra hinnangutes üle. Tagajärjeks halvimal juhul täielik paranoia teiste suhtes ja enda suhtes arvamus, et “me oleme parimad, meile pole alternatiivi”.

Kahjuks võivad sellised olukorrad väga ohtlikuks pöörata kui me räägime näiteks valitsemisest või riigi juhtimisest kriisi ajal. Üks ohtlik aeg riigi jaoks ongi tavaliselt see, kui suure häälteenamusega tuleb võimule mingi uus jõud ja arvab, et ta on kõikvõimas ning ei pea kelleltki nõu ega abi küsima. Kui sellisel hetkel peaks saabuma mõni kriis, siis on olemas üsna kõrge tõenäosus, et see seltskond teeb tõsiseid vigu.

Sellele järeldusele jõudsin ise kunagi, kui tegin koostööd Rootsi uurimisinstituudiga CRISMART, sest nende poolt analüüsitud mitmete riikide kriisijuhtumites oli see tavaline ja korduv probleem.

Siit võib nüüd jääda mulje, et grupimõtlemine võib tabada ainult valitsejaid. Ei, see oleks põhimõtteliselt sama reha, ainult teiselt poolt tulija jaoks, sest täpselt sama moodi tabab grupimõtlemine ka opositsionääre ja vabakondlasi. Lisaks võib tekkida selline vastastikuse radikaliseerumise rattavärk, kus üks kütab teise viha üles ja see kütab omakorda esimese viha üles. Nii et Rahvakogu miinus Riigikogu – täpselt sama oht, mis Riigikogu miinus Rahvakogu puhul.

Umbes seepärast olen mina isiklikult ükskõikne üleskutsete osas luua uusi parteisid, sest minu arvates ei ole Eestis probleeme parteide puudusega. Uus erakond, mis siseneb sinnasamasse pisut katkisele diskussioonimaastikule, ei saa lõpetada targemana kui senised.

Hoopis olulisem on jõuda selleni, et Eestis on tugev osaluskultuur, mis toodab võimalikult suure hulga inimeste ja gruppide kaasamõtlemist poliitilikas. Selle kultuuri loomise võtmest oluline tükk on ka tänaste erakondade käes. Kahjuks on mõnelgi erakondlasel võhm otsas ja suhteliselt küünilised sõnad suul, kui hakata rääkima demokraatiast või rahva osalemisest poliitikas ka valimiste vahelisel ajal. Mina ei usu, et suurem osalus oleks võimatu, kuid seda ma usun, et see väsitavalt keerukas.

Eestis on erinevalt paljudest tagurlikest riikidest  püütud diskussiooni arendada küll. Kunagi vaatasid kõik saadet “Mõtleme veel” ja täna on meil kaasamise hea tava. Kuid ikka ja jälle arvab keegi, et riik ja demokraatia on valmis ja “mida me rohkem plärame”. Arutelu ja osalemisega on aga natuke nagu hingamisega – seda ei tasuks pooleli jätta. Muidu on ikkagi tagajärjeks ühiskond, kus ei ole hea elada.

Samal teemal Memokraadis varem ilmunud:
Protokoll
Kui minu inimesed on rumalad
Konsensus