Kaaperdage, palun!

Mõned inimesed on üllatust väljendanud, et Rahvakogu.ee leheküljel avaldavad oma arvamust ka tegevpoliitikud ning kui minu meilboksi saabus küsimus ühelt ajakirjanikult, et “kas siin ei jää muljet justkui üritaksid poliitikud seda portaali kaaperdada?”, hammustasin ärevusest kohvitassi küljest tüki portselani ära. Mis mõttes kaaperdada? See ju ongi peamine probleem, kui poliitikud arutavad oma ideid ühes nurgas ja teised arutajad teises nurgas (või üldse mitte) ning kui me nüüd näeme, et midagi arutatakse koos, siis see ongi ju hea?

Ma ei räägi kuidagi Rahvakogu.ee ega selle tiimi nimel, kuid mulle endale on küll üsna selge, et selle algatuse mõte ei saa olla Riigikogule või riigikogu.ee-le “lõuksi sõita”, samuti ei tasu eriti ka oodata seda, et Rahvakogule esitatavad alternatiivsed ideed on ilmtingimata targemad kui professionaalses poliitikas levivad ideed. Rahvakogu loodetav lisaväärtus on hoopis viis, kuidas saab asju koos arutada ning seeläbi sündiv suurem osalus.

Probleemi iva on ju selles, et kapseldunud Riigikogu on kindlasti lollim kui diskussioonidele avatud Riigikogu ning tegelikult on täpselt sama asi ka Rahvakoguga, olgu siis kujundlikus või otseses mõttes. Targemad saavad nad olla vaid koos.

Asjade arutamisel koos erinevate inimestega on mitmed päris tugevad teoreetilised põhjendused. Näiteks väikesed otsustajate ringid võivad küll toimida kiirelt, kuid teha tõsiseid vigu. On tehtud  palju katseid, kus üsna sarnaselt mõtlevad inimesed saavad kokku ning kui nad lahku lähevad, siis on nad pehmelt öeldes leilis ja üksteist üles kruvinud mingil teemal. Selle taga  on keerulisem sotsiaalne mehaanika, kuid ka see, et inimesed tahavad üksteisele meeldida ja siis trumpavad üksteist olukorra hinnangutes üle. Tagajärjeks halvimal juhul täielik paranoia teiste suhtes ja enda suhtes arvamus, et “me oleme parimad, meile pole alternatiivi”.

Kahjuks võivad sellised olukorrad väga ohtlikuks pöörata kui me räägime näiteks valitsemisest või riigi juhtimisest kriisi ajal. Üks ohtlik aeg riigi jaoks ongi tavaliselt see, kui suure häälteenamusega tuleb võimule mingi uus jõud ja arvab, et ta on kõikvõimas ning ei pea kelleltki nõu ega abi küsima. Kui sellisel hetkel peaks saabuma mõni kriis, siis on olemas üsna kõrge tõenäosus, et see seltskond teeb tõsiseid vigu.

Sellele järeldusele jõudsin ise kunagi, kui tegin koostööd Rootsi uurimisinstituudiga CRISMART, sest nende poolt analüüsitud mitmete riikide kriisijuhtumites oli see tavaline ja korduv probleem.

Siit võib nüüd jääda mulje, et grupimõtlemine võib tabada ainult valitsejaid. Ei, see oleks põhimõtteliselt sama reha, ainult teiselt poolt tulija jaoks, sest täpselt sama moodi tabab grupimõtlemine ka opositsionääre ja vabakondlasi. Lisaks võib tekkida selline vastastikuse radikaliseerumise rattavärk, kus üks kütab teise viha üles ja see kütab omakorda esimese viha üles. Nii et Rahvakogu miinus Riigikogu – täpselt sama oht, mis Riigikogu miinus Rahvakogu puhul.

Umbes seepärast olen mina isiklikult ükskõikne üleskutsete osas luua uusi parteisid, sest minu arvates ei ole Eestis probleeme parteide puudusega. Uus erakond, mis siseneb sinnasamasse pisut katkisele diskussioonimaastikule, ei saa lõpetada targemana kui senised.

Hoopis olulisem on jõuda selleni, et Eestis on tugev osaluskultuur, mis toodab võimalikult suure hulga inimeste ja gruppide kaasamõtlemist poliitilikas. Selle kultuuri loomise võtmest oluline tükk on ka tänaste erakondade käes. Kahjuks on mõnelgi erakondlasel võhm otsas ja suhteliselt küünilised sõnad suul, kui hakata rääkima demokraatiast või rahva osalemisest poliitikas ka valimiste vahelisel ajal. Mina ei usu, et suurem osalus oleks võimatu, kuid seda ma usun, et see väsitavalt keerukas.

Eestis on erinevalt paljudest tagurlikest riikidest  püütud diskussiooni arendada küll. Kunagi vaatasid kõik saadet “Mõtleme veel” ja täna on meil kaasamise hea tava. Kuid ikka ja jälle arvab keegi, et riik ja demokraatia on valmis ja “mida me rohkem plärame”. Arutelu ja osalemisega on aga natuke nagu hingamisega – seda ei tasuks pooleli jätta. Muidu on ikkagi tagajärjeks ühiskond, kus ei ole hea elada.

Samal teemal Memokraadis varem ilmunud:
Protokoll
Kui minu inimesed on rumalad
Konsensus 


  • http://www.facebook.com/karli.lambot Karli Lambot

    Daniel kirjutab: “Umbes seepärast olen mina isiklikult ükskõikne üleskutsete osas luua uusi parteisid, sest minu arvates ei ole Eestis probleeme parteide puudusega. Uus erakond, mis siseneb sinnasamasse pisut katkisele diskussioonimaastikule, ei saa lõpetada targemana kui senised.”

    Minu meelest on selles ütlemises loogikaviga. Sama kummaline oleks näiteks väita, et turule ei ole tarvis uusi suhtekorraldusfirmasid, sest olemasolevaid (paremaks) kõpitsedes ajavad need asja kenasti ära.
    (Loodetavasti peame kõik enesestmõistetavaks, et peale alustava suhtekorraldusettevõtja ei ole kellelgi teisel mõtet anda hinnangut, et kas tema ettevõtmisel on õigus kohale päikese all või mitte. Turg annab vastuse.)

    Isegi kui nõustuda väitega, et “diskussioonimaastik on pisut katki”, siis ei järeldu sellest kuidagi, et Eestis on/ei ole probleeme parteide puudusega ning et uus erakond saab/ei saa lõpetada targemini kui senised. Diskussioonimaastiku parandamine ei saa seada piiranguid uute kõnelejate lisandumisele.

    Vaba ja demokraatlik turumajanduslik ühiskond on kui paljuräägitud kujund kahe poolega mündist. Ühel küljel on ühiseluline demokraatia
    ja teisel pool turumajandus. Ei ole pikaaegselt võimalik, et eksisteerib
    vabadus alustada seadusliku ettevõttega, millal hing ihaldab, kuid ühiselulise kodanikualgatuse korras organiseerumist piiravad mingid kirjutatud või kirjutamata normid. Vaba ja eneseväärikas kodanik alustab reeglitekohase äriga, millal õigeks peab ning samuti teeb seda uue kodanikuühenduse või erakonnaga või millega iganes. Kahe poolega münt on tervik.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Eks ma seepärast ütlengi, et ma olen ükskõikne. Ma pole ilmtingimata neile vastu, kuid minu meelest pole nende puudumine peamine probleem ning ka 6 erakonna juurdetoomine ei muudaks põhimuret olematuks.

  • http://www.facebook.com/karli.lambot Karli Lambot

    Küsin siis teistmoodi. Kirjutad, et “uus erakond, mis siseneb sinnasamasse pisut katkisele diskussioonimaastikule, ei saa lõpetada targemana kui senised.”

    Kuidas seda väidet põhjendad?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kui sa vaatad mu teksti, siis tarkuse definitsioon selles on otseselt seotud võimega diskussiooni pidada. Uue erakonna loomine ei võimalda diskussiooni paremaks muuta, kui vanad erakonnad seda ei taha/selleks võimelised ei ole.

    Ning võiks ju vastu küsida, et kas sinu arvates on Eestis poliitikasse läinud ainult küünilised inimesed? Ma olen näinud päris erinevaid juhtumeid, kus inimene muutub vastavalt sellele, milline on teda igapäevaselt ümbritsev inforuum ja seda tihtipeale ka just uute ja väga toredate tegijate puhul. Enamasti inimene isegi ei märka seda muutumist ning ma kahtlustan, et uue erakonna puhul hakkab täpselt sama dünaamika pihta. You can prove me wrong of course.

    Kuid isegi Ühtse Eesti projekti tehes avastasime koos NO teatri inimestega, et piisab kuuest nädalast, et juba hakata mõtlema “kavalalt”, ning propagandavõtmes. Meie, kes me pidime ju paljastama ja mõnitama erakondade väärkäitumisi, avastasime, et oleme õhinal omandanud populismi ja demagoogia kiirkursuse.

    Pidev uue jõu ootamine on minu meelest ka probleem iseenesest. Selles peitub utoopiline usk, et kuskil on “keegi”, kes on veatu ja puhas. Kui teha uut erakonda, siis on see esimene mure, mis tuleks lahendada.

    Teema laiendusena võib veel öelda seda, et kuigi ma olen täiesti nõus sinu käsitlusega Eesti erakondade kartellistumisest, http://memokraat.ee/2012/06/poliitkartellide-olemus/, arvan ma, et kartelli lõhkumiseks ei ole parim idee luua suur hulk killustunud väikesi erakondi. Kartell sellest vaevalt et laguneb. Ka kartelliküsimuse lahendamise võti on leitav pigem seadustest, olemasolevatest erakondadest, avalikkuse survest, jne.

    Aga nagu ma ütlesin ka varem, pole midagi hullu, kui tehakse uusi erakondi, kui see toob inimesi poliitika juurde.

  • http://www.facebook.com/karli.lambot Karli Lambot

    Väga hea.

    Jah, kindlasti on väga valdav enamus erakondlasi täiesti korralikud ja ausad inimesed. Kui nad süsteemist/keskkonnast välja tõsta, siis tuleb see veel eriti kenasti esile. Ilma irooniata.

    Õppisin kunagi konkurentsiteooriat Saksamaa LV konkurentsiametis. Kui nüüd kiiruga vastan, siis kartellide lõhkumine toetub kahele vaalale: konkurentsi tagavatele seadustele ja korralikule sõltumatule konkurentsialasele järelevalvele. Põhimõtteliselt ei tohiks poliitilise konkurentsiga kuidagi teistmoodi olla. (Kus on aga meie sõltumatu järelevalve?)

    Kuid siin on üks oluline lisandus. Lõppeesmärk ei ole mitte kartellide lõhkumine, vaid vaba, dünaamiline ja konkurentsitihe (ning reeglitest kinnipidav) turg. Kartellide vältimine on vaid üks vahend niisuguse seisundi saavutamiseks.

    Ehk kokkuvõtteks tahan väita, et meie poliitilisel maastikul on SAMAAEGSELT (vabandust suurte tähtede pärast) oluline erinevate komponentide kasutamine:
    1. eelduste loomine senisest sidusama osaluskultuuri tekkimiseks;
    2. poliitkartelli lõhkumine
    3. uute üritajate juurde tulemine.

    Niisugune mitmekihiline surve peaks looma eeldused, et muutused on kiiremad ja sügavamad.

  • http://www.facebook.com/ege.hirv Ege Hirv

    Erakondade põhikirjad välistavad kaasamise ja avalikustamise – sinna on need kirjud ja kärnased koerad maetud,lisaks juhtkond, kes kogu aeg otsib oma võimu kindlustamise võimalusi demokraatia mitterakendamise abil.Soovite veel lühemat prbl sõnastust ?

  • http://twitter.com/tuulelohe Viljar Sepp

    Seletage rumalale, mille poolest uus IT-lahendus on parem või erinev nt osale.ee ja/või kunagi kinnipandud TOM’ist?

  • marektamm

    Kuigi seda seletust pakkus ETV hetk tagasi Foorumis, siis katsun kiirelt üle rääkida: TOM-i jt analoogsete ettevõtmiste fundamentaalne probleem peitus nõrgas või suisa puudulikus rakendusmehhanismis. Sisuliselt polnud kellelgi kohustust ega vastutust nende laekunud ettepanekutega midagi peale hakata. Rahvakogu puhul on selgelt välja toodud, mis hakkab juhtuma pärast ja kui kaua on selle jaoks aega planeeritud: kuu aega arutelu, kuu aega ettepanekute süstematiseerimist ja mõjuanalüüsidega varustamist, kuu aega rahvakoosolekuid ja ettepanekute lõplikke sõnastusi juriidilises keeles ja siis nende Riigikokku edastamine. S.t. praeguse süsteemi puhul ei tohiks olla ohtu, et ettepanekud kaovad kuhugi “musta auku”, nagu läks TOM-iga. Teiseks lisasin, et kui TOM-i jt puhul polnud probleemidering, millele lahendusi otsiti, piiritletud, siis Rahvakogu puhul on konkreetselt teada, mida soovitakse parandada. Seegi peaks tagama, et asi ei vaju laiali ega neeldu kõiksusse. Jah, viimaks ei saa unustada, et asjal on presidendi tagatis, s.t. Ilves on selgelt lubanud, et seisab selle eest, et see algatus ei jookse liiva, vaid jõuab konkreetsete tulemusteni. Loodan, et need selgitused olid piisavalt veenvad.

  • http://twitter.com/tuulelohe Viljar Sepp

    Tänud.

  • http://www.facebook.com/tonu.arrak Tõnu Arrak

    Ma sooviks mõnd näidet minevikust, mis kinnitaks, et sellistel lootustel on ka mingi alus.

    Ja mis siis hakkab juhtuma, kui ettepanekud Riigikokku jõuavad? Kas enne oli probleem, et rahva mured ei jõudnud saadikuteni? Ja kõik muutub nüüd?

    Ja miks peaks Ilves sellest hoolima? Teda ei huvitanud kogu see värk eriti. Vähemalt mitte enne, kui EE-s ilmus tema libaarvamus.

    Minu arvates ei tohi Rahvakogult liigpalju loota. Tore, et on aga tegelik muutus PEAB tulema läbi valimiste. Kardan, et rahva arvates on nüüd kõik tehtud ja võib edasi Ansipi poolt hääletada. Opositsioon pole ka suutnud näidata. et neil on rohkem, kui poolteist ideed. Ja see on ehk hullemgi veel.

    Ma pole meie tuleviku suhtes eriti optimistlik. Osalt ka selle pärast, et nii väärikad inimesed suutsid genereerida nii mageda harta :(

  • marektamm

    Miks peaks arvama, et ainult need asjad juhtuvad, mis on juba minevikus juhtunud? Mõned asjad (jah, loogiliselt kõik asjad) juhtuvad kunagi ka esimest korda. Üldiselt on aga muidugi nii, et mida rohkem inimesi arvab, et miski asi pole võimalik, siis muutub see ennasttäitvaks ennustuseks, ehk et siis tõepoolest ei osutu see asi võimalikuks.

    Mis puutub Riigikokku, siis varasemast ma ei tea, et kodanikualgatuse korras oleks Riigikogus menetlusse võetud mõni seaduseelnõu. Mis aga edasi saab, see on mõistagi parlamendi otsustada. Kui Rahvakogu osutub aktiivseks ja edukaks, nagu ka hilisemaks planeeritud rahvakoosolekud, siis ma hästi ei näe, et parlament võiks külma kõhuga laekunud ettepanekuid ignoreerida. Ja Ilves on sõna-selgelt lubanud ise tulemused Riigikokku vahendada ja ma eriti ei kujuta ette, kuidas ta saaks sellest lubadusest taganeda.

    Muidugi peab tegelik muutus tulema läbi valimiste, ent Rahvakogu algatuse iva ongi see, et poliitiline stagnatsioon ei lõppe enne, kui on muutunud seadusandlik ruum, mis loob soodsamad võimalused uutele ideedele ja uutele inimestele parlamenti pääseda. Praegu on ju erakondade ja valimiste süsteem selline, et muutusteks on võimalusi vähe (väga ranged nõuded uute parteide loomiseks, kõrged kautsjonid valimistel, kõrge valimiskünnis Riigikogus jne). S.t. kuniks süsteemi ei muuda, on ka raske loota, et valimistel saaks midagi muutuda.

    Jah, kui eos välistatakse parema tuleviku võimalus, siis ei ole muidugi ühispinda arutluseks kuigi palju. Kui aga vaadata ajas tagasi, siis on Eesti olnud kordi hullemas seisus ja ikka kenasti välja tulnud. Nii et mu meelest ei ole liigseks pessimismiks praegu põhjust.

  • http://www.facebook.com/tonu.arrak Tõnu Arrak

    Samad inimesed, samade motiividega, samades tingimustes…. jah, miks peaksid nad käituma samamoodi, nagu alati?

  • http://www.facebook.com/tonu.arrak Tõnu Arrak

    Samad inimesed, samade motiividega, samades tingimustes… miks peaksidki nad käituma samamoodi nagu alati :)

    Muidugi on mugav väita, et seadusandlus sunnib meid rumalalt valima. Ma ei pea sellist positsiooni kuigi pädevaks.

    Alati on võimalus valimistel oma arvamust avaldada. Kui seda ei suudeta/taheta, siis võib-olla ongi praegune seis parim, mida meie rahva intellektuaalne potentsiaal võimaldab?

  • http://twitter.com/BoratSchaerbeek Borat van Schaerbeek

    Teeme Ära Mõttetalgud olid märksa lootustandvamalt struktureeritud kui mingi veebikäkerdis, välja tuli… noh prügi on siiani metsa all. Status Quo seltskond ronis kähku moderaatoripositsioonile ning kohaldas positiivset hõlvamist ning oligi nireke liiva juhitud.

  • http://www.facebook.com/tonu.arrak Tõnu Arrak

    Prügi on tõenäoliselt seepärast metsa all, et see on üks osa eestlase eneseväljendusest :D