Härra juhendaja,

Ühel päeval panin Baltmani poes pool palka lärrikingilike trakside alla ning sõitsin Tallinnasse, kohtuma kunagise kommunistliku partei häälekandja Rahva Hääl uue peatoimetaja Peeter Taliga. Kuigi oli alles mai teine nädal, küpsetas trammikolina ja tolmuga täidetud pealinna õhku 30 kraadine kuumus, mis tungis ka Pärnu maanteel asuva ajakirjandusmaja lahtistest akendest peatoimetaja kabinetti. Istusin konihaisulisse tumedasse tugitooli ning jälgisin selle vanast kattest õhku paiskunud tolmupilve, mis keerles majesteetlikult oma galaktilise telje ümber. Kui see mööbel oskaks rääkida, mõtlesin.

Tali oli kummardunud värske ajalehe kohale ning sirgeldas selle peale mingeid numbreid.

“Hetkel me sind välismaale ei saada, ent see võib siiski juhtuda … hiljem,” ütles ta mõtlikult, lisades, et tal on vahepeal mulle pakkuda majandustoimetaja kohta. Kuid seda ühel tingimusel.

“Räägib Tartu, tere hommikust! Uudistega eetris ee… eee…”

“Kallis, kas sa ka kuulsid ka… uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”

“Mida p… ma ei usu oma kõrvu…”

“Nüüd hakkas ise ka itsitama…”

“Oo, tore… U2 uus lugu pandi peale!”

Austatud juhendaja, selline võis vabalt olla hommikune dialoog Tartu Q-Raadio mõlema kuulaja vahel nagu me oma auditooriumi hellitavalt kutsusime ning tõepoolest, ka mina polnud varem selle peale tulnud, et keegi võiks iseenda nime ära unustada. Kuid seda juhtus. Mitu korda läks saatejuhil enda nimi meelest ära ja vahel ajas keegi ennast sassi kellegi teisega.

Iseenesest ei olnud Q-Raadio üldse halb raadio, oli hetki, kui seal tehti suurepärast ajakirjandust, eriti kui meenutada Tõnis Kahu muusikasaateid, Argo Taali spontaanseid intervjuusid lihtsate inimestega või siis kogu tiimi poolt interneti uudisgruppide ja satelliit-televisiooni kaasabil tehtud läbi öö kestvat reportaaži Moskvast, kus Jeltsinile ustavaks jäänud Vene armee üksused ründasid Riigiduuma hoonet.