Kvaliteedist ja turunduse jalajäljest

Kaks kommentaatorit juhtisid eelmise posti all tähelepanu EPL-i kvaliteedipüüdlustele ja ma olen ka märganud selle lehe vastavaid suundumusi. Kuigi sisu kallal võib tihti norida, on EPL võrreldes teiste päevalehtededega usaldusväärsem.

Olen ise mõelnud, et kui ka muidu meedia pärast muret tundvad lugejad tõesti märkavad ühe ajalehe erinevust, võiksid nad põhimõtteliselt sellest siis ka suureneva tellimuste arvu või külastuste hulga kaudu teada anda. Võib olla tuleb see leht välja ka mingisuguse online sisu tellimise variandiga, sest mina isiklikult ei taha neid paberihunnikuid endale koju.

Teoreetiliselt on üks asi veel.

Vähem taibatakse, et sama skeem kehtib ju ka reklaamiandjatele. Kui ettevõte muidu muretseb oma tegevusest tuleneva ökoloogilise jalajälje üle, siis võiks ju muretseda ka turunduse tulemusel tekkiva kultuurilis-ökoloogilise jalajälje eest ning osta oma reklaamid kvaliteetsemasse lehte?

Võib olla jõuavad sõnumid vähema arvu inimesteni, kuid kui KÕIK mõjud läbi arvutada, siis pole asi enam nii lihtne. Võimalik, et kvaliteetsema väljaande lugeja klikk on väärtuslikum ning samuti on võimalik, et tänu saadud rahale suudab see kvaliteetväljaanne muutuda ka tugevamaks ja kasvatada lugejate arvu, kuna tal on nüüd rohkem raha.

Ning loodetavasti saab rämpsväljaandes reklaame avaldav kujuteldav jogurtitootja ikka aru, et tema raha eest toodetakse peale jogurtiostude ka nii ebakvaliteetset sisu, et oleks see jogurt, ajaks see kõõksuma? Või sellest, et äripartnerina mängu kaasa mängides osaleb ka tema süsteemis, mille tegevuse osad mõjud ei pruugi talle endale sugugi meeldida ega kasulikud olla?

P.S. Kunagi varem käsitlesin sama teemat postituses nimega Õudne tõuk