See idee tuli mulle üsna ootamatult, kui me istusime eelmisel aastal pärast Lennart Meri Hõbevalgele pühendatud konverentsi koos Toomas Kiho, Marek Tamme ja mitme teise inimesega ühes kohas ja lõime enne vastuvõtu algust pisut aega surnuks. Toomas Kiho ütles siis, et 1976. aastal ilmunud Hõbevalget võis pidadagi Lennart Meri poliitiliseks manifestiks, mida ta järgis ka presidendina. Niisugune avaldus pani mind mõtlema teiste poliitikute ja nende tekstide peale ning korraga ma sain aru, et kõigil suurtel poliitikutel on olemas vähemalt üks oluline tekst.
Võib muidugi laskuda lõputusse vaidlusse, mis on tekst ja kui paljud poliitikud üldse oma tekste ise kirjutavad, rääkimata sellest, et mis asi ülepea on suur poliitik, kuid ma väidan, et kui poliitik suudab kirjutada teksti, mis on pikem kui kaks lõiku nii, et sellest huvitub ja saab aru kaasaegne valijaskond, siis ta suudab kõike. Sellisel poliitikul pole vaja ennast müüa bussi tagaotsa peal kui margariini.
Head tekstid ei sünni tavaliselt korraga, vaid need ongi sellise poliitiku elu, kogemuste, visiooni ja uskumuste sulam. Need tekstid manifesteerivad poliitikut ennast ja sellepärast on need harva head, kui poliitik pole isiklikult nende teese paika pannud. Lisaks peab ta suutma kõike seda arusaadavalt igapäevakeelde tõlkida. Jah, võib olla on lõplik sõnastus üle lihvitud nõustajate ja toimetajate kaasabil, kuid algne tõuge ja kontseptsioon, see peaks poliitikult endalt tulema.
Teine omadus sellistel tekstidel on see, et nad korduvad ja varieeruvad poliitiku jutus sageli läbi aastate ilma igavaks muutumata. Mitte kinnisidee või mantrana, vaid areneva suunana. See näitab, et poliitik on võimeline oma vaadet ajakohastama ning endaga kaasas kandma läbi erinevate ajalooliste kontekstide, seda pidevalt puhastades, rafineerides ning võib olla ka teatud muudatusi tehes. See tähendabki seda, et poliitikul üleüldse on idee.
Seetõttu on vahel naljakas ette kujutada mõne poliitiku arutlust, et huvitav, mida ma peaksin oma kõnes nüüd seekord rääkima, eelmine kord sai ju räägitud riigikaitsest juba. Räägime seekord majandusest! Ja kui me selles lõigus räägime midagi kaevuritele, siis võib olla järgmises peaks rääkima ka midagi postiljonidele. Tulemuseks on kõned või artiklid, mis üritavad meeldida kõigile (ja ühtlasi mitte kellelegi!). Kõnepidajad üritavad haakuda mõne moodsa teemaga nagu kuskil rodeol hobuseid taltsutavad farmerid. Peaasi, et kuidagi publikut ära ei tüütaks, peaasi, et oleks värske, isegi kui teemat ei valda ja see peagi sadulast viskab.
Ei ole ma ka näinud, et sellised kõned või muidu tekstid oleksid kuidagi mõjukad. Enamasti on nad sellised “ühelt poolt” ja “teiselt poolt” tekstimassiivid, mis sobivad vaid tapeediks kokku löödavate šampuseklaasidele kõlinale. Nende sisse torgatakse mingeid haletobedaid ja ammu äraleierdatud kujundeid a la “riigikogu pole kummitempel”, “põhiseadusega ei mängita” või muud taolist.
Teemade ohutu konstrueerimine ja sihtgrupiline kombineerimine ei võimaldagi tegelikult kirjutada suuri tekste, sest öeldes midagi seppadele, solvame meditsiiniõdesid ja vastupidi. Selline poliitika ei võimalda öelda välja seda, mida tegelikult mõeldakse, sest kampaaniameeskonnas on nõuandja, kes teatab, et “selline väljaütlemine viiks meilt väliseestlaste või pensionäride hääled”.
Mikrotasandil on sellel nõunikul isegi õigus, kuid ainult korraks. Hääli võib niimoodi ju koguda, isegi valimistel edukas olla, kuid poliitika suurkujusid sellise jõhvimise tulemusel ei sünni. Suurmehed sünnivad siis, kui poliitik on valmis minema oma veendumustega lõpuni. See on raske protsess ja vahel tähendab see talle ka ebapopulaarsust, opositsiooni minekut või muud sellist. Muide, see tähendabki, et poliitika on sulle midagi enamat kui lihtsalt töökoht, kus liisingumakset tasa teenimas käia.
Miks üldse tahta olla poliitika suurkuju, keegi keda nimetatakse riigimeheks? Noh, kui muud põhjust ei leia, siis ehk sobib see, et sellised tegelased võtavad pärast läbimurret elu lõpuni hääli ilma igasuguse pingutuseta. Tõenäoliselt lõpetavad nad ajalooraamatutes ning neid mäletatakse pikalt.
Viimane kord, kui ma Eesti poliitikas midagi tekstisarnast nägin ei olnudki väga ammu ja see oli Jaak Aaviksoo kiri valitsuskaaslastele. Sellest tekstist õhkus teatavat retoorilist musklit, mis koheselt väljendus ka selles, et see lühike kiri tõusis pisut kõrgemale tavalisest blogikaikaveost. Kahjuks tappis selle mõju mõnevõrra ära nii öelda lekitamistrikk ja kindlasti ei olnud see nüüd ka Jaak Aaviksoo poliitiline manifest, vaid lihtsalt üks päevakajaline sõnavõtt. Kuid midagi selles ütles, et võimalik, et sealkandis on ehk püssirohtu ka manifesti jaoks.
Ma ei mäleta, kes, kuid keegi oli kunagi üllatunud Siim Kallase artiklikogumiku ilmumise järel, et lugedes artikleid, ilmneb, et Kallas on algusest peale justkui sama asja ajanud. Kallast mõnevõrra teades, ei olnud ma ise kuigi rabatud. Lugedes palju ja muutes oma meelt mingisugustes küsimustes, on tema jutus alati kostmas üks refrään, mis ei ole palju muutunud ja mis tundub täna täpselt sama kaasaegne kui 20 aastat tagasi ja mida kokkuvõttes võiks kirjeldada kui intelligentset liberalismi, andku püha Toomla ja Kivirähk mulle andeks, kui ma nüüd midagi valesti ütlesin.
Mainimata on ka Laar ja Savisaar, kes mõlemad on mingis mõttes olnud oma põhitekstides keskmisest järjepidevamad. Rõhutan, põhitekstides, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse, mitte ilmtingimata igas võimalikus avalduses. Laar oma ajaloomüütide konstrueerimisega ja populariseerimisega ning Savisaar oma SRÜ-tüüpi revanšismiga. Loomulikult, kahjuks või õnneks ei ole lihtsalt teksti olemasolu tasuta pilet suurpoliitikuks saamiseks, sest see ei pruugi lihtsalt inimestele piisavalt sobida ning Laar ja Savisaar suudavad olla siiski pidevalt ka oportunistlikud ja väga laialivalguvad.
Võimalik, et Villu Reiljan oli ka omamoodi tekstiga poliitik, raske öelda, kas need naljad ja segased asjaolud väljendasid mingit laiemat ideed või mitte, jäägu see kellelegi teisele arutada, kuid enamus ülejäänud Eesti poliitikuid on siiski üsna tekstitud. Nad on nagu margariin, mis lihvib parlamendi kiirmenetlusvärki, sealt ilmselt ka reklaamide kujundus. Mis oleks, kui need inimesed hakkaksid oma teksti leidmise nimel tööle? Ma arvan, et see võiks mõne aasta pärast anda mõne märkimisväärse tegelase. Kinldasti ei sünni see kohe, sest idee leidmine, arendamine ja seda väljendama õppimine võtab aega ning neid asju ei saa konsultatsioonifirmast osta.
Häid tekste on maailma poliitikas palju ja nendega tasub tutvust teha. USA praegune president on retooriliselt tugev ning sealne kõnetraditsioon on üldiselt väga tugev. Loomulikult ei piisa Kingi “I Have A Dream” või Kennedy “Ich Bin Ein Berliner” kõnede parafraseerimisest. Poliitiku tekst peab olema originaalne ja vastama geograafilisele, ajaloolisele ja sotsiaalsele kontekstile, muidu jääb sõnum õhku rippuma.
Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et poliitikategelased ei usalda tekste ning neil on hirm, et nad ei suuda neid ise piisavalt hästi luua. Selle tagajärjel on tekstid jäetud nõunike, copy-writerite ja muude selliste inimeste hooleks. Äkki peaksime andma tekstidele siiski veel mõne võimaluse?