Sten Tamkivi
Memokraadis viimastel päevadel kirjutatud, “rahvatsensuuri” ehk sõimlevate anonüümsete kommentaatorite probleemi lahkavate postituste kommentaarides (muide, autoriseeritud kasutajatelt ja huvitavalt diskussiooni jätkavad!) kõlab ikka ja jälle küsimus, mis võiks olla selle ühiskondliku haiguse lahenduseks. Õige, kriitika ilma lahenduste pakkumiseta võib kergesti kujuneda lihtsalt asjatuks sõnaseadmiseks. Seega – pakuks mõned siis välja.
Alustuseks, maailmapraktika on tõestanud, et kommentaaritrollide (et neid kuidagi viisakalt nimetada) lihtsalt ära blokeerimine lõpuni ei tööta. Sellel on omad psühholoogilised põhjused, kus jõuline peletamine valab vaid täiendavat õli tulle anonüümsete sõimurite kõrgeltarenenud “represseeritud tõekuulutaja” enesehinnangule ja mõjutab neid uuesti ja uuesti proovima. Ja internetis on võimalusi oma identiteeti muuta ja varjata lihtsalt liiga palju.
Jah, kommenteerimine vaid ID-kaardiga või muu range turvalisusega autoriseerimismehhanismi abil oleks Eestis ka lahendus, aga täna võivad sellise lahenduse tekitatavad tehnoloogilised barjäärid kommentaariumites osalemise võimalust ka väärtust lisavate inimeste jaoks ebasobivalt piirata. Ma arvan, et varem või hiljem ka sinna jõuame – maailmas on juba pretsedente, nt Lõuna-Korea on seadustamas nõuet et iga internetikonto peab olema läbipaistvalt ja tõestatavalt seotud füüsilise isikuga.
Senikaua vaataks aga kahte lahenduste gruppi: kuidas muuta anonüümikud lihtsalt marginaalseteks, kas nende “panust” toimetades või hoopis lugeja vaatenurka mõjutades. Mitmete järgnevate näidete kokku kogumise eest aitäh Clive Thompsonile, kelle sulest ilmust Obama trollivõitluse-lugu märtsikuu Wired’is.
Kuidas modereerida kommentaare
Esimene kommentaarihalduse etalon maailmas on muidugi Slashdot, mis keerab rahvatsensuuri läbukommentaatorite endi vastu. Slashdoti automaatne süsteem valib jooksvalt käputäie portaali kasutajaid, kellel tekib õigus paari päeva jooksul kommentaare hinnata. Hindeid arvestatakse kommentaaride kuvamisel, kus iga lugeja saab seadistada just endale sobiva “läbutaseme”, mida ta lugedes on valmis tolereerima. Oluline on ka moderaatorite roteerimise nüanss, neist ei kujune mingid oma väärtushinnanguid ja eelistusi peale suruvad jumalused, vaid need on juhuslikud inimesed nagu Sina.
Teine kasutajate hindeid avastav süsteem on Disqus, mida kasutab ka Memokraat. Palju negatiivseid hindeid saanud kommentaarid muutuvad selle abil nähtamatuks… aga mitte postitaja enda jaoks. Ehk siis troll ei teagi, et teda keegi ei loe, vaid jääb ilmselt arvama, et teised kommentaatorid on õppinud teda ignoreerima ega haara tema provokatsioonikonkse. Mis tõenäoliselt viib selleni, et ta läheb ära.
Kommentaaride hindamist rakendab Eestis juba mõnda aega Postimees.ee, aga ei ole selle kontseptsiooniga lõpuni läinud. Ei tea algoritme, mida nad täpselt kasutavad, aga praegu näiteks leidsin hetkega ühe sõimleva kommentaari, mida näidati mulle vaatamata sellele, et teiste lugejate negatiivseid hinnanguid sellele oli 6 korda rohkem kui positiivseid! Teiseks peab nutikam loogika arvesse võtma trollide koostööd – kui mõne partei brigadnikud on saadetud “teemat nullima”, siis on nende jaoks lihtsam ideoloogiliselt sobivaid kommentaare “üles” hääletada kui ise uusi kirjutada.
Kuigi modereerimistöö jätmine lugejatele aitab, võiks arvata, tabada täpsemini lugejate endi valuläve ja sotsiaalset närvi, annaks toimetusepoolne töö ilmselt parema tulemuse. Aga lihtsalt investeeringu suurusjärgu hindamiseks - The Huffington Post saab päevas üle 36 000 kommentaari… ja hoiab palgal 25 inimest, kelle tööks on sellest massist vaen ja viha välja rookida. Huvitav oleks teada, mis on päevased kommentaaride numbrid Eesti väljaannete puhul? Tekiks päris mitu head sotsiaalset töökohta?
Toredaid nippe kommentaarisõimu vastu on veel. BoingBoingi moderaatorite näpuliigutusega haihtuvad vajadusel postitusest… vokaalid. Kustutamise ja tsensuuri asemel saab neist groteskne läbu, “k pts pnnslm kb sbrss”-stiilis müra kaotab oma ohtlikkuse ja tõsiseltvõetavuse ning sellest õpib ka lugeja silm kiirelt üle libisema. YouTube mängib aga (esialgu küll eksperimentaalselt) kommentaatori enesetsensuurile enne postituse tegemist: nimelt võimaldab kommentaari audiokujul ette lugeda, mis peaks puust ja punaseks tegema stiililised, grammatilised ja eetilised vead, mis pimesi kirjutades nii hullud ehk ei tundunudki.
Kuidas lugeja võimust saab ärimudel
Tulles tagasi Eesti meedia juurde, teame me kõik, et anonüümsed kommentaarid ei ole valusaim teema nende juhatuste koosolekutel. Kui üldse probleemina kunagi teemaks ongi. Pigem veedetakse seal aega juureldes, mida ette võtta vähenevate paberlehemüügi, tellijate ja reklaamiandjate arvuga ning investorite oodatud kasvavate tulude vahel süveneva lõhega.
Paneks siis 1+1 kokku? Ma oleksin valmis ostma Slashdot’i-laadset kehvade kommentaaride “peitmisteenust” kvaliteetse, analüütilise ja hästi kirjutatud sisuga (khm! aga see on teine teema) online-meediaväljaandelt. Näiteks ühe või isegi paari krooni eest päevas. (Ja jällegi, tahtmata teemast liialt eemalduda – paralleelina shareware-tarkvara maailmaga, mis oleks see teile kasumlik päevatasu, kui kaoksid ka tänased täiesti sihtimata reklaamid? See oleks veel eriti huvitav kombo, sest puuduv reklaam võtab surve ka tänaselt klikijahilt, mida suuresti toidavad just tuhanded piiranguteta kommentaarid).
Tasulise kommentaarivabaduse mudeli jama on muidugi see, et ei lahenda üht anonüümse kommentaariterrori põhilist subjekti – meedias esineja perekonda, sõpru, kolleege, sugulasi, tuttavaid. Kui paksema nahaga (mis tegelikult ei tohiks olla vaba mõtte eelduseks demokraatlikus ühiskonnas!) ja puhta lehekeskkonna ostjast arvamusliidrit kommentaarid siis enam ei segagi, siis tema lähedased ja sotsiaalne keskkond on ikkagi kuskilt nurgast määritud.
Mingile sihtrühmale huvitav tasuline teenus võiks olla ka kommentaatorite isikute nägemine. Las kütavad tasuta veebis oma näilise anonüümsuse varjus, aga tasulise kasutaja jaoks olgu kõrval nimi, kodune aadress, telefoninumber ja äriregistri automaatpäringutest tulevad viited seostele erakondade ja äriühingutega?
Ja minnes veel kaugemale, ma oleksin valmis maksma heade kommentaaride nägemise eest. Mul ei ole häbi tunnistada, et tunnen ennast tihtipeale näiteks Sirpi lugedes lollina. Satub see mulle enamasti kätte lennukis ja paberil, võrguväljaandesse satun harva konkreetse lingisoovituse peale. Ja pea alati kui satun, tunnen puudust… kommentaaridest! Mõne segasemaks jääva, aga intrigeeriva intellektuaalse teema juures näeksin suurt väärtust seda edasi lahkavas ja eri vaatenurki pilti juurde toovas kommentaariumis.
Ehk isegi piisavat, et osta kommentaaritellimus? Aga mitte muidugi anonüümse sõimu tellimus.
