Kaks nädalat hiljem

Daniel Vaarik

Kuigi trolliküttimise debatt Memokraadis on hetkel mõnevõrra vähenenud, laekub siiani ettepanekuid e-posti või Skype’i kaudu kiirusega umbes üks huvitav asi päevas. Lisaks on pidevalt juurde tulnud ettepanekuid kohtuda silmast silma, et vaielda või arutada lahendusi. Kõik  see on olnud väga teretulnud.

On esitatud ka mitu  intervjuusoovi, millest ühe peale andsimegi Tarmo ja Ilmariga intervjuu Postimehe arvamuse ja kultuurilisale AK. Nende paari anonüümse arvaja pettumuseks, kes on oletanud, et kirjutasime siin selleks, et lihtsalt laialt kella lüüa ja silma paista, pole meist vist keegi rohkem sel teemal intervjuusid andnud, sest tundub, et oluline on öeldud.

Nagu ma ka varem rõhutanud olen, on tagasiside palju õpetanud ning kunagi varem pole vähemalt mul  olnud nii palju informatsiooni leimamise erinevate tahkude kohta. Et anda kogunenud lisaväärtusest midagi tagasi, jätkame teemaga siin siiski ka edaspidi ning täiustame ka Trolliküti käsiraamatut.

Huvitavatest vahepealsetest arengutest tasub kindlasti mainida Delfi solvamisvastast kampaaniat Ära sigatse. Kampaaniaga samal ajal on Delfi asunud ka solvajaid leebelt togima sellega, et sunnib neid aktsepteerima kommenteerimise reegleid. Minu isiklik arvamus selle kampaania suhtes on kergelt toetav, kuid samas ettevaatlik. Kui Delfi tõesti tahab midagi muuta ja parandada online debati kvaliteeti, siis on ta kõige õigem ja mõjukam kanal seda tegema. Kuid samas on täiesti selge, et ainult kampaaniast ei piisa, üksiku üritusena jääb see pigem maineklattimise kategooriasse.

Kui võtta aluseks üks meie põhilisi väiteid, et anonüümne sõimlemine mitte ainult ei peegelda, vaid ka ise tekitab uut viha, on selge, et midagi peab muutuma ka kommentaariumide enda mudelis. Seega, mina julgen anda oma lõpliku hinnangu Delfi kampaaniale alles pärast seda, kui on selge, kas sellele järgnevad Delfi poolt ka mingid järgmised sammud ning tegelikult on mõned delfiinid siin-seal mõista andnud, et järgnevad. Kui nii, siis way to go Delfi ja mina hoian teile igatahes tugevalt pöialt.

Muide, kui te seni pole veel lugenud, siis Delfis on juba mõnda aega tagasi ilmunud kaks head artiklit online sõimu teemadel, üks Iivi Massolt ja teine Tiit Hennostelt. Ühe super vaimuka ja parajalt lühikese ja lööva artikli trollismi arengust internetis leidis ükspäev aga Tarmo, soovitan ka seda lugeda. Üks tuttav aga edastas reaalsetel valemitel põhineva presentatsiooni Slashdoti kommenteerismudelist, mis sügavama huvi korral on kindlasti vajalik materjal.

Aga püsige lainel.

  • http://twitter.com/paavoh Paavo

    Iroonilisel kombel oli Iivi Masso artikkel oma tonaalsuselt mitte kuigi kaugel tüüpilisest sõimlevast kommentaarist.

    Juba avalause püüdis tähelepanu: “Mitte ühegi läänemaailma kvaliteetväljaande juurde ei kuulu modereerimata anonüümne kommentaarium.”

    Avasin praegu The Guardiani, klikkisin juhusliku artikli juures “N comments” kirja, lõin konto (ei küsitud mingeid isikuandmeid) ning postitasin kommentaari, mis ilmus koheselt. Kokku võttis alla minuti.

    Tehniliselt võttes – jah, pidin konto looma, ent lihtsuse tõttu (ei pidanud emailigi kinnitama!) ei erine see eestipärasest registreerimisvabast anonüümsest kommenteerimisest.

    Seoses sellega püstitan kaks hüpoteesi:
    a) Masso valetab;
    b) Masso ei oma ülevaadet välismaistest kommenteerimisvõimalustest.

    Mõlemal juhul võiks ta oma noka kinni hoida, eksole. : )

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Noh, et lõpuni Iivi Masso väide ümber lükata ja tõestada, et Guardiani veebiväljaanne on tõesti modereerimata, peaksid sa sinna ilmselt mingisuguse roppuse kirjutama. :)

    Teisalt jah, ma väldiksin üldse välismaiste analoogide liigset tähtsustamist, sest esiteks leiab maailmast alati näite ühe või teise argumendi kasuks ning teiseks, mulle tundub, et me peame probleemi ikkagi enda jaoks otsast peale ja oma kontekstis lahti mõtestama.

    Küsimus, mida me tahame – kas sellist kommentaariumi, mis on parim meile, või sellist kommentaariumi nagu on x riigi väljaandes y (ise aru saamata, miks see just meile peaks sobima).

  • http://twitter.com/paavoh Paavo

    Masso kasutas õlgmehena tuntud demagoogiavõtet, Delfi jt pole modereerimata. Delfis võeti augustis 14 721 kommentaari maha (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/koik_komm…). Sama saatus ootaks roppust ilmselt Guardianiski.

    Põhimõttelist erinevust Delfi ja The Guardiani vahel ma ei näe.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Kui ka erinevused Guardiani ja Delfi modereerimismudelite vahel võivad tõepoolest olla kosmeetilsed, siis erinevused lõplikus tulemuses on siiski päris olulised :).

    Ilmselt ei olegi kellegi probleem kunagi olnud selles kas Delfi kasutab sama meetodit kommentaaride modereerimiseks kui Guardian. Vabalt võib olla, et Guardian saab läbi minimaalse modereerimisega või isegi üldse ilma. Kui ma ei eksi, siis on ka Memokraadis aegade jooksul ainult üks kommentaar maha võetud – nii et selles võrdluses Delfi ju lausa särab :).

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Riskin kellegi solvamisega nüüd ja loodan et mind selle eest ei bännita, aga minule tundub see Delfi kampaania täielik cop-out. Minuni jõuab sõnum “tsenseeri ennast või seda teevad teised”.

    P.S. Olles netikommentaaride teemat veidi seedinud, kirjutasin natuke pikema jutu sellest oma blogisse. http://www.karijournal.com/2009/10/02/catching-

  • http://twitter.com/TELLAKVERE TELLAKVERE

    Kas kommentaarid on üldse nii olulised et selle teemaga tegelda. Ja kui me saavutamegi ideaalolukorra, mida sa te kirjeldate, mis siis muutub. Siis on meil ikkagi 10 000 kommentaari päevas, mida keegi ei loe. Need on mõistlikud, neutraalsed aga kes neid loeb. Kui isegi loeb, kas keegi midagi teeb.

    Juss kirjutab kommentaari et tema tänaval on poriloik, millest autod läbi sõites jalakäijad poriseks pritsivad. Kirjutab, aga ega seda porilohku keegi siis asfalteerima tõtta.

    Mari kirjutab et ajaleheartiklis on sellised keele ja faktivead. Kas sinna artikli juurde siis ilmuvad parandused?

    Sten kirjutab et Est. Air lendab 2x nädalas Londonisse. Eesti ääremaastub, ja nii ei saa ju rahvusvahelist äri ajada. Aasta pärast on lende Londonisse …

    Jüss, Mari ja Sten kirjutavad et Edgari tegevus on korruptiivne, ta peaks tagasi astuma. Isegi 100 000 kaasmõtlejat leitakse. Aga kas midagi …

    Tulevikus on iga 15 kodaniku kohta kes kommentaari kirjutavad 1 kes neid loeb!

    Pigem peegeldub praegustes kommentaarides teatud frustratsioon et midagi ei toimu, kuigi probleemid on teada ja need on lahendatavad. See lootusetus ja frustratsioon ei kao kui kommentaride modereerimist (tehniliselt) paremaks muuta.

    Kaua sa ikka peaga vastu seina taod.

    Nii nad siis lähevadki välismaale tööle, või panevad oma suu kinni ja vastavad Emorile et ei toeta ühtegi pol. liikumist.

    http://www.rohi.ee/ellakvere/?p=2353

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Ilmselt tegelevadki selle teemaga need, kes arvavad, et kommentaarid on selleks piisavalt olulised. Mina näiteks arvan, et on, aga samas ma tõesti ei leia, et see igaühele korda peaks minema.

    Ma jällegi tooks needsamad kaks praegu juba viledaks kuluma hakkavat näidet – memokraat ja tarkinvestor.ee – kus kommentaarium on vähemalt sama oluline (ja reeglina sugugi mitte vähem kvaliteetne) osa kui n.-ö. ametlik sisu. Samuti loen ma ise sageli kommentaariume nende mõnede ingliskeelsete ajalehtede ja blogide juures mida ma jälgin – ja kuigi ka seal pole kaugeltki kõik puhas kuld, on foorumis osalemise tase siiski oluliselt kõrgem. Vähemalt ei teki mul nende puhul kunagi tahtmist peale esimese lehekülje läbilugemist arvuti sulgeda ja dušši alla minna. See kõik annab mulle lootust, et ka Eesti laiemas meedias võiks selline asi tegelikult võimalik olla.

    Sest kui kommentaarid tõesti midagi ei muuda ja neid keegi ei loe siis võiks need ju samahästi lihtsalt sulgeda – las igaüks elab välja oma isiklikus arvutis või teeb endale blogi kus saab kurta porilompide, Eesti Õhu hõreda lennugraafiku või Keskerakonna korruptsiooni üle.

    Mulle aga tundub, et veidi tolerantsem ja laiemapõhjaline avalik diskussioon (s.h. ka internetifoorumites) võiks nimelt aidata ära hoida seda tendentsi, kus aina suurem hulk inimesi kaalubki tõesti mujale kolimist, paneb suu kinni või kehitab Emori poliitilises küsitluses õlgu.

  • http://twitter.com/paavoh Paavo

    Tõenäoliselt tulevad erinevused tulemuses rangemast modereerimisest Guardianis. Sisutuid one-liner'eid ega vormiläbu (olematud kirjavahemärgid, puuduv formattimine jms) seal naljalt ei kohta.

    Kvaliteetsema modereerimise tagab küllap ka asjaolu, et iga rindeteate juures ei ole kommenteerimisvõimalust (http://www.guardian.co.uk/world/2009/oct/04/afg…), vaid see on ainult suuremate teemade juures (http://www.guardian.co.uk/world/2009/oct/04/afg…).

    Need ei ole aga enam kommenteerimise ülsehituse, vaid kommentaaride portaali integreerimise küsimus. Eestis valitseb kommentaar sisu üle; sisu on kommentaaride provotseerimiseks ja seeläbi liikluse tekitamiseks, et reklaamiandjate ees külastatavusega eputada.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Juhtusin BBC Newsi Have Your Say kommentaaride juhendile peale: enamiku teemade osas modereeritakse reaktiivselt (nagu Delfiski) ning registeerimine ei ole kohustuslik, ent annab selge eelise (kommentaar avaldatakse kohe). Täielikult modereeritavade teemade puhul avaldatakse kommentaar alles pärast moderaatori ülevaatamist. See mudel on suhteliselt tasakaalustatud minu meelest, ei piira sõnavabadust ega välista anonüümsust: http://news.bbc.co.uk/2/hi/help/4180404.stm

  • http://twitter.com/ouemaa ouemaa

    Üks asi on modereerimismudel, teine asi kommenteerijad. Ma kardan, et Eestis on probleem kommenteerijates. Asi ei ole mitte selles, et eestlased oleks lollimad või vihasemad. Kevadel rääkis Marju Lauristin ühes seminaris aasta tagasi tehtud jätku-uuringust Mina.Maailm.Meedia, mille tulemusi siiani veel raamatuna välja antud ei ole. See Eesti inimeste meediatarbimise põhjalikum uuring olla näidanud, et Eestis on netikommenteerimine levinud põhiharidusega inimeste seas, mis ei ole päris tavaline. Näiteks Norras on see kujunenud mingiks intellektuaalide pärusmaaks. Kommenteerijate kriitiline mass kujundab aga ka kommentaariumide näo, sundides teistsugustele sotsiaalsetele gruppidele reegleid peale. Ise küsimus on muidugi, mis põhjustel eri ühiskondades netikasutamise tavad erinevateks on kujunenud.

  • http://twitter.com/ouemaa ouemaa

    Üks asi on modereerimismudel, teine asi kommenteerijad. Ma kardan, et Eestis on probleem kommenteerijates. Asi ei ole mitte selles, et eestlased oleks lollimad või vihasemad. Kevadel rääkis Marju Lauristin ühes seminaris aasta tagasi tehtud jätku-uuringust Mina.Maailm.Meedia, mille tulemusi siiani veel raamatuna välja antud ei ole. See Eesti inimeste meediatarbimise põhjalikum uuring olla näidanud, et Eestis on netikommenteerimine levinud põhiharidusega inimeste seas, mis ei ole päris tavaline. Näiteks Norras on see kujunenud mingiks intellektuaalide pärusmaaks. Kommenteerijate kriitiline mass kujundab aga ka kommentaariumide näo, sundides teistsugustele sotsiaalsetele gruppidele reegleid peale. Ise küsimus on muidugi, mis põhjustel eri ühiskondades netikasutamise tavad erinevateks on kujunenud.