“Räägib Tartu, tere hommikust! Uudistega eetris ee… eee…”
“Kallis, kas sa ka kuulsid ka… uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”
“Mida p… ma ei usu oma kõrvu…”
“Nüüd hakkas ise ka itsitama…”
“Oo, tore… U2 uus lugu pandi peale!”
Austatud juhendaja, selline võis vabalt olla hommikune dialoog Tartu Q-Raadio mõlema kuulaja vahel nagu me oma auditooriumi hellitavalt kutsusime ning tõepoolest, ka mina polnud varem selle peale tulnud, et keegi võiks iseenda nime ära unustada. Kuid seda juhtus. Mitu korda läks saatejuhil enda nimi meelest ära ja vahel ajas keegi ennast sassi kellegi teisega.
Iseenesest ei olnud Q-Raadio üldse halb raadio, oli hetki, kui seal tehti suurepärast ajakirjandust, eriti kui meenutada Tõnis Kahu muusikasaateid, Argo Taali spontaanseid intervjuusid lihtsate inimestega või siis kogu tiimi poolt interneti uudisgruppide ja satelliit-televisiooni kaasabil tehtud läbi öö kestvat reportaaži Moskvast, kus Jeltsinile ustavaks jäänud Vene armee üksused ründasid Riigiduuma hoonet.
Kuulatavusele mõjus aga õgvendavalt üldise taseme tohutu kõikumine, vähene kogemus kõrvuti intellektuaalsete maailmavallutuslike ambitsioonidega ning asjaolu, et raadio töö praktiliselt seiskus, kui MTV-st algas Beavis and Butthead. Sugugi mitte ilmaasjata ei ilmunud ühel hetkel toimetuse seinale umbes selline käskkiri:
“Otse-eetris olevate kolleegide naerma ajamine rangelt ja kategooriliselt keelatud (ning klaasist stuudioakna taga lollitamine ja esinejate segamine samuti). Direktor.”
Olaf Suuder oli aga üks meist, kes ei hakanud kunagi eetris naerma, sest ta oli harrastusnäitleja Otto teatris ning valdas oma näolihaseid paremini kui Raivo E. Tamm. Kuni ühe teatud päevani.
Haridusminister Peeter Olesk oli sattunud alatu kinnisvaraafääri ohvriks, mille käigus ühed kelmid said mingi vale maja omanikuks ning seda teemat koos Olafiga kommenteerides ütlesin ma kogemata umbes kolm korda Peeter Oleks. Kui ma sellest üle sain, ütlesin: “Peeter Oleski seosed allilmaga…”, jäin siis korraks vait ning lisasin mingil endalegi segasel põhjusel mõtlikult “…ehk maa-aluse ilmaga”. Olaf üritas kõigepealt käega näost kinni hoida ja siis ennast lambiga pähe lüüa, kuid naer tungis peale. Selle vastu enam ei saanud. Ma ise ka ei saanud.
Trio Grupp oli Q-Raadiosse matnud palju pappi ning seetõttu oli tegemist Eesti kõige moodsama raadiojaamaga. Kogu süsteem digitaalne ja nii edasi. Tööle võeti täiesti lootustandvaid isikuid, kellest mitmed on tänagi ajakirjanduses, nagu näiteks Andrei Hvostov, Olaf Suuder või Heidit Kaio. Oma raadioristsed sai Q-Raadios ka Kiur Aarma, kes hiljem sai tuntuks talk-show’dega televisioonis – nagu näiteks Kahvel.
Enne kui regulaarsed raadiosaated algasid, tehti meile diktsioonikoolitus näitleja Andres Dvinjaninoviga ja kuna ma ise olin rohkem selline tüüp, kes pidi alati asju kaks korda ütlema, enne kui keegi midagi aru sai, siis ma lugesin läbi ka ühe õpiku, mille ma raamatukogust leidsin. Kas te näiteks teate, et kui telefonitoru rääkides õla ja kaela vahel hoida, siis see võib kahjustada inimese häält? Müstiline, mida hääle kohta teada võis saada. Üks harjutus seisnes karjumises, teine sosistamises, jne.
Siis oli veel see probleem, et kui ma lõpuks eetrisse sain, selgus, et mul oli mingi hääletämbri jama ja varsti hakkasid mõlemad kuulajad kaebama, et pidid raadiol bassid maha keerama, muidu hakkasid riiulis veiniklaasid kõlisema. Seetõttu keeras helitehnik ise tavaliselt minu häälele eraldi seaded peale.
Samas kui raadios on vaja treenitud häält, siis ma oleksin ettevaatlik liiga lihvitud või kedagi jäljendava hääle suhtes igapäevaelus. Kõmisev “kino-onu” hääl, mida valdavad mõned professionaalsed koolitajad ja näitlejad, võib mõjuda lastele ja vanematele inimestele ehmatavalt. Nii et kui tahate teinekord usaldusväärselt mõjuda, siis võib olla tark hoopis lihtinimese moodi soseleda või iniseda.
Majandustoimetajana pidin tööpäevadel kaks korda eetris olema ja lisaks tegin ma igal reedel pika tunniajase intervjuu mõne majandusinimesega. Kiirelt tekkis üpris eluline probleem – ma ei teadnud majandusest ju midagi. Ajakirjandust õppima minnes oli minu soov olnud saada hoopis kultuuriajakirjanikuks, Ekspressis olin pigem kirjutanud üldhuvi teemadel. Majandus aga hakkas mind üha enam jälitama, kui mind tänaval nägi, kohe haakis sappa. Ma ei jaksanud seda enam tõrjuda. Kultuuriajakirjanikke olid nagunii kõik kohad täis aga majanduse omasid eriti ei olnudki. Lisaks veel see, et majandusajakirjanik sai paremat palka. Nähtamatu käe patsutus.
Kõige keerulisem oli tunniajaste saadetega. See tähendas ju kümneid sisulisi vestlusi. Kui oli jutukas stuudiokülaline, siis läks kõik hästi. “Rääkige meile lähemalt siis, mis asi see faktooring on?” ja pool saadet oli täidetud. Teises saatepooles olin ma juba faktooringu teemaga sedavõrd hästi kursis, et võisin julgemalt küsimusi esitada. Vahel tuli aga külla mõni selline kidakänd linnavalitsusest, kes vastas küsimustele ainult “jah” või “ei” ning paar korda tuligi saade lihtsalt varem ära lõpetada. “Väga huvitav! Nelikümmend üks minutit on küll veel saate lõpuni aega aga jätkame muusikaga”.
Härra õppejõud! Nähes tänagi mõnda õnnetut 20-aastast maakonnaajakirjanikku küllasaabunud ministrit intervjueerimas, tuleb mul tihti meelde, mis tunne on seista, diktofon käes, ning kogeda oma peas peaaegu budistlikku tühjusetunnet.
Õhtul kui Q-Raadio ametlikult programmi lõpetas, pandi piraatkorras eetrisse Saksa satelliitraadiojaam, kust tuli muusikat öö läbi, mis tegi Q-Raadio populaarseks nende seas, kes kaua üleval olid, nagu näiteks EÜS-lased ja politseinikud. Tiina Joosu lahkumispeol Q-Raadiost tekkis kellegil keset ööd idee minna eetrisse. Kõik kes kohal olid, lidusid käkaskaela raadiosse ning tegid öistele kuulajatele järjest oma saated, nii nagu see oleks päeval toimunud. Hvostov luges väliskommentaari, mina majandusuudiseid, keegi tavalisi uudiseid jne. Lihtsalt nagu välk tumesinisest öötaevast, tuli ja läks. Oh inimkond. Oh õhin ja põhin.
Ükspäev avastati stuudiost rullkraega habemik, kes oli CD masinasse toppinud Earth Wind and Fire plaadi ja rääkis sellele mingit sugestiivset juttu peale. Nurgas oli õng ja suur presendist seljakott. Selgus, et tegemist oli Jaanus Meinarti rokisaate külalisega aga kuna Meinart oli kuskile magama jäänud, siis oli külaline ise ohjad haaranud ning saate ära teinud. Teine päev lasi Tõnis Kahu eetrisse tolmuimeja müra, seda küll harivatel eesmärkidel, et rääkida avangardistlikust muusikast. Nii et pidevalt juhtus midagi. Loomulikult võis meie otsene konkurent Tartu Raadio väita, et neil on rohkem kuulajaid, kuid meie ei olnud tulnud selleks, et madalalt rippuvat vilja noppida.
Mingil imelikul kombel hakkas see majanduseasi mulle ka vaikselt külge jääma. Fake it till you make it. Kuid oli hirmuäratavaid lünki. “Mis on omanikutulu?” küsis peatoimetaja Krista Aru mult ükskord. Noh (ilma erilise kindluseta hääles), see on see, et omanik…saab tulu? Peatoimetaja silmast veeres vaikne pisar.
Ülikoolis jätkus strukturaalne lagunemine. Enamus kursusevendi oli Tallinnasse tööle läinud ning ainult aeg ajalt eksis keegi mõnda loengusse, et harjutada käsi lõua all magamist. Piirsalu kirjutas Pulleritsule reportaaži sellest, kuidas keegi oli Ülikooli peahoone uksesilma pihta lumekuuli visanud. Pullerits vihastas ja pani kahe. Ebaoluline teema!
Kui Marek Strandberg ja Agu Kivimägi ostsid ära ajalehe Rahva Hääl, ilmus selles lehes peagi kuulutus: “Otsime ajakirjanikke Rahva Hääle New Yorgi, Brüsseli ja Moskva korrespondendipunktidesse. Avaldus saata aadressil Pärnu maantee 67a, Tallinn.” Tartu on mulle väikseks jäänud. New York sobib, mõtlesin mina ning saatsin avalduse teele.
(Jätkub)