Eestis ilmub aastas umbes 4000 erinevat nimetust raamatuid ja ometi oli mul jultumust lisada sinna veel üks nimetus, raamat nimega “Praktikaaruanne”. Enam-vähem täpselt 11 kuud tagasi alustasingi raamatu kirjutamist, mis ilmus enam-vähem täpselt 5 kuud tagasi. Raamatut on määratletud dokumentaalromaaniks ehk siis ilukirjanduseks, mis põhineb tegelikkusel.
Kuigi mul septembri lõpu seisuga raamatu müüginumbreid ei ole, siis on tänaseks selge, et müüdud on vähemalt 2000 eksemplari, mis pidi olema Eesti mõistes suur number. Isegi nii suur, et kirjastus julges alguses trükkida ainult 1000 eksemplari, seejärel suurendas tiraaži tuhande võrra ja tänaseks on veel üks tuhandene trükk väljas, ehk siis, lootust on, et järgnevate kuude jooksul tiksub müük normaalses tempos edasi, miks mitte näiteks 3000ni.
Jah, see kõik tundub päris äge, kuni avastad, et Mihkel Raua “Musta pori näkku” on müünud kuskil 40 tuhande eksemplari kandis. Andrei Hvostov siin üks päev ütles, et “Sillamäe passioon” on müünud 5000 ringis, see viimane tundub olevat selline lihtsam number, mida tabada.
Lugejate tagasiside on olnud aga soojem, kui ma oleksin osanud arvata. Väga meeldiv on kuulda, et keegi ei saanud öösel magada, enne kui raamat läbi või kellegil jäi tööpäev pooleli, aga eks see ole igaühe isiklik asi ja keda sisuline tagasiside huvitab, võib googeldada.
Kirjutamine ise
Kui teksti alustamisel on põhiliseks probleemiks ideed ja nende kirjapanek võimalikult selgelt, siis teatud hetkest siseneb autor uude liigasse, kus ta peab olema ka üsna osav teksti haldaja. Kuna pikema teksti kirjutamine võtab enamasti ka rohkem aega kui mõne päeva, hakkavad paljud kohad ja seosed mälus meelest ära minema. Nende uuesti üles otsimine ja kontrollimine võib tavalise tekstifaili puhul muutuda aeganõudvaks ning sellesse iseenda mõtetest tehtud labürinti on surnud ilmselt nii mõnigi paljulubav autor.
Et probleemi lahendada, katsetasin erinevaid kirjutamisprogramme ja maandusin lõpuks ühe juurde, mille nimi on Scrivener. Samalaadseid programme on muidugi mitmeid ning nende põhiline lisaväärtus on see, et nad aitavad tekste lüüa väiksemateks osadeks ning nende osade haldamine on tehtud kergemaks.
Järgmiseks pidin ma aru saama sellest, et suure osa ajast kirjutan ma ikka täielikku jama. Läbi tuisu ja lume koju rühkides ja muusikat kuulates võib tulla igasuguseid ideid ning kindlasti tasub need kirja panna, kuid on võimalik, et järgmisel hommikul lugedes lauset “Jah, munn on ta küll, nentis Eedi, kui meestega Viktori teema jutuks tuli,” proovid tõsiselt aru saada, miks ja kuidas selline asi peaks sinu raamatusse sobima.
On kaks abimeest, kes aitavad aru saada, kui halb asi tegelikult on. Need on aeg ja teised inimesed, kellelt tagasisidet küsida. Igal juhul, kuidagi tuleb jõuda selleni, et viskad välja nõmedamad osad ja säilitad ehedamad osad, mitte vastupidi.
Ilmselt on igal inimesel oma kirjutamise tempo, kuid mina olen avastanud, et kuigi ma olen üks kiiremaid kirjutajaid, keda ma tean, kehtib see ainult kuni 10 tuhande tähemärgini päevas. Pärast seda juhtub midagi ning lamp hakkab vilkuma ja siis kustub sootuks. Proovisin ka “Praktikaaruannet” kirjutades paar korda nii öelda “mahtu” kirjutada, kuid tagajärg oli see, et järgmisel päeval kustutasin suure osa vahepeal tehtud tekstist taas maha.
Tegelikult pole mahu kirjutamine sugugi nii oluline, kui stabiilne kirjutamine ja seda väidavad nagu ühest suust kõik kirjutamise õpikud ja koolitused. Kujutage ette, kui te kirjutaksite vaid 1000 tähemärki päevas (sellest kohast postituse alguseni on juba üle 3000 tähemärgi). Kuu ajaga oleks teil kirjutatud umbes 30 000 tähemärki ning aastaga oleks teil valmis korraliku romaani mõõtu teos. Nii et asi pole kiiruses, vaid stabiilses võimes kirjutada. Loodetavasti seejuures huvitavalt.
Kirjastamine
Ma olen täielikult nõus Marek Tammega, kes ütleb, et kirjastuste roll tänapäeva maailmas ei kao. Kuid samas ma olen veendunud, et see peab siiski võrreldes tänasega veel muutuma. Kirjastuse roll tänapäeval, kahaneva tähtsuse järjekorras on 1) toimetamine, 2) keeletoimetamine, 3) kujundamine, 4) logistika, 5) turundus, 6) kõige eeltoodu orkestreerimine. Isegi e-raamatute ajal on esimesed kaks jätkuvalt võtmetähtsusega, kuid ülejäänutega võib olla probleeme.
Nii palju kui mina aru saan, ei ole autorid enamasti võimelised oma teksti toimetama ning kes vastupidi arvab, on ilmselt natukene ülbe. Kujundusega on aga tõesti nii, et kui me räägime paber-raamatutest, siis on see väga oluline, kuid kui me räägime e-raamatust, siis seal tekivad teistsugused väljakutsed, mida hetkel minu arusaamist mööda ka kirjastused väga hästi ei lahenda, näiteks trans-media story telling ja muu selline. Vähemalt hetkel ei ole mõnedes e-raamatu formaatides kaanekujunduse roll nii oluline, nagu pole oluline ka teksti font ja muu selline.
Nii logistika ja turunduse osas on toimunud tänapäeval suured muutused, mis teevad võimalikuks selle, et autor saab vähemalt osaliselt sellega ise tegeleda ning kokkuvõttes vähendab see vajadust ka kogu projektijuhtimise teenuse järele. Pärast enda raamatu avaldamise kogemust kujutan ma tegelikult päris hästi ette, kuidas autor võib tellida toimetamisteenuse ja keeletoimetamisteenuse otse ning seega ka kirjastusest mööda minna.
Selge on see, et iga autor selleks valmis pole ja ma hetkel veel ka igaühele ei soovita seda, kuid see on tänapäeval täiesti mõeldav. Mis kasu saab autor sellest? Kui ta on edukas, siis saab ta ilmselt natuke rohkem kasumit enda kätte jätta. Kui aga edukad autorid peaksid hakkama kirjastustest lahkuma, siis ei saa kirjastused trükkida enam ka vähem-edukaid autoreid ning nii on nad igal juhul keerulise probleemi ees.
Eriti huvitavaks läheb asi aga e-raamatu puhul. Mina jätsin “Praktikaaruande” e-raamatu õigused endale ning mul on hea meel, et Varrak seda mulle võimaldas. Seadsin üles eraldi lehekülje ning katsetasin kahte erinevat müügiplatvormi – sellfy.com ja amazon.com.
Amazon.com-i jätaksin hetkel kõrvale, sest tegelikult ma ei ole aru saanud, kuidas sealt raha kätte saab või mis seal üldse toimub. Midagi on müüdud, midagi kunagi tuleb. Sellfy on aga selles mõttes huvitav, et ta võimaldab müüa ükskõik mida ning üles seadmine võtab vaid mõne minuti ja igast müügist 5 protsenti Sellfy-le loovutades saate raha kohe oma Paypali kontole. Paljud teised e-poed küsivad küllaltki suuri püsitasusid ja algajale autorile ei pruugi need mudelid sobida.
Igatahes, piisas sellest, kui viitasin e-raamatu lingile Facebookis, kui müüsin kiirelt 72 e-raamatut. Arvestades Sellfy protsendi maha, oli brutotuluks 836 eurot (72 paberist raamatu pealt saan mina autorina kätte umbkaudu palju vähem eurosid). Sellest 836st eurost jäi mingi osa Paypalile ning järgmisel aastal pean selle deklareerima ettevõtlustuluna ning maksma selle pealt nii tulu kui sotsiaalmaksu ning muidugi, kui ma oleksin pidanud seda jagama veel toimetajaga, poleks ilmselt kätte suurt midagi jäänud. Kuid iva on muus.
Iva on selles, et kui ükskord saabub aeg, mil inimestel on kergel kombel võimalik seada oma kodulehele üles maksesüsteeme, näiteks mingi lihtne versioon pangalingist ning kui üha enam inimesi harjuvad e-raamatuid lugema, siis on 1000 või 2000se tiraaži puhul võimalik rääkida juba enam-vähem arvestatavast tulust.
Üks minu jaoks tähtis kogemus sündis aga sellest, kui Twitteris hakati arutlema selle üle, kas “Praktikaaruande” e-raamat peaks olema saadaval ka piraatkoopiana. Päris-päris aus olles, olin natuke mures, sest ühest küljest on mugav jutustada fair use’ist ja uutest ärimudelitest, kui jutt ei käi sinu teosest. Vaevalt mõni kuu varem olin aga alla kirjutanud internetivabaduse teesidele ning inglastel on väljend, to put your money where your mouth is. Sekkusin väitlusse ja ütlesin, et minugi poolest, riputage torrent üles ning siis see ka Siim Telleri poolt üles riputati.
Juba mõne tunni möödudes sain aru, et see on ainuõige lahendus. Eriti hea tunne hakkas tekkima aga mõni päev hiljem, kui mõned torrentist alla laadinud inimesed pöördusid minu poole küsimusega, kuhu raha kanda. Mitte raha pärast, vaid selle pärast, et sellel hetkel oli see minu jaoks tunnustus raamatule endale. Ma mõistsin, et ma julgen lasta oma tekstil nii öelda vabaduses ujuda ning ma hakkasin ka oma kogemuse põhjal ja veel enam uskuma kõike seda, mida ma olin varem uutest levimudelitest vaid lugenud.
Muidugi on piraatkoopiad, tasuta eksemplarid ja muu selline selle postituse jaoks liiga pikk teema ja ma ei hakka praegu seletama täpselt, miks ja kuidas, kuid tasub vaadata ka Siim Telleri linki Twitteris toimunud diskussioonile siin. Ning tegelikult on sellest ka juba palju räägitud ja räägitakse veel.
Turundus ja PR
Pidage mind naiivseks, kuid ka nüüd, 5 kuud peale raamatu ilmumist, olen ma täiesti veendunud, et parim turundus raamatule on see, et inimesed peavad teost heaks ning soovitavad üksteisele edasi. “Praktikaaruande” puhul olen edasisoovitamist märganud ning see on minu jaoks suurim tunnustus. Nagu ka see, kui ma kuulen, et mõnes kohalikus raamatukogus on 11 inimeseline lugemisjärjekord.
Samas nägin siiski päevakese vaeva ja tegin ise valmis raamatu reklaamitreileri. Valisin ülimalt minimalistliku lähenemise, kus mustale taustale ilmuvad justkui reaalajas autori enda kirjutatavad read. Ühtlasi tahtsin sellest teha nagu algaja ajakirjaniku palvet meediajumala suunas. Taustaks soovisin võtta Max Richteri klaveripala, kuid viimasega jooksin takistuse otsa, kuna ilmselt poleks enam tegemist olnud fair use põhimõttega ning ma oleksin rikkunud autori õigusi. Nii lõppes asi sellega, et ostsin helipangast ühe klaveriklipi õigused (mingi 35 eurot vist maksis see värk).
Olles ise PR-taustaga inimene, otsustasin, et ma oma raamatule mingisugust erilist PR-i ei hakka tegema. Varrak korraldas esitluse ning kontakteerus meediakanalitega, kuid ma ise sellesse ei sekkunud. Ometi leidsin lõpuks ennast ikka esinemas praktiliselt igas mõeldavas kanalis ja jagamas intervjuusid, muusikasoovitusi ja vaateid elule ja poliitikale. Lisaks kuulsin, et Küllo Arjakas loeb raamatut ette Kuku raadios. Ilmselt mängisid siin lisaks Varraku pingutustele oma rolli kaks asjaolu, esimene neist oli see, et ma kirjutasin meediast ja teine oli see, et paljud ajakirjanikud tunnevad mind ja nad teavad, et minuga saab kenasti tund aega talutavalt juttu ajada.
Tõtt öelda oli mul ühel hetkel tunne, et kära oli isegi liiga palju ning ma hakkasin muretsema, et äkki see viib mõne inimese mõttele, et ongi ainult turundus ja ta ei viitsi raamatut sel põhjusel lugeda. Kuid loodan siiski, et seda ei juhtunud.
Üldiselt proovisin hoiduda ka Facebookis hõiskamisest, et “issand, raamat on Rahva Raamatu edetabelis!”, sest mulle tundus, et uuel raamatul on sinna sattuda väga lihtne. Üheks nädalaks ikka. Näiteks kui korraldada esitlus, kus inimesed tulevad kohale ja ostavad raamatu, et autogrammi saada, olete suure tõenäosusega selle poe selle nädala tabelis sees. Kui raamat jääb edetabelisse kauemaks, näiteks kolmeks nädalaks, neljaks, võib olla isegi kaheksaks või kümneks, siis võib muidugi rääkida juba mingisugusest edust. “Praktikaaruanne” oli Rahva Raamatu edetabelis paar kuud, kui kaua täpselt, seda ma ei julge öelda, sest ma polnud kunagi kindel, milline tabel oli õige. Kas see, mis on konkreetse poe riiulis, see mis ilmub Ekspressis? Või hoopis see?
Üks väike nüanss veel. Et pisut erinevaid meediaid sisse tuua, panin üles ka väikese läbilõike muusikast, mida ma raamatu kirjutamise ajal kuulasin. Ilmselt oli paljudele ootamatu, et see ei sisaldanudki nostalgiahitte Smithsilt või Kinolt. Aga noh, point on selles, et ma kirjutasin raamatu tänases ajas ja tänasele inimesele. Hoolimata sellest, et raamatu puhul kasutati tihti sõna nostalgia, siis minu jaoks oli see raamatu kõrvalprodukt, mitte eesmärk.
Lõpetuseks
Ma rääkisin küll palju raamatukirjutamise ärilistest aspektidest, sest need tundusid huvitavad. Tegelikult on muidugi selge, et ma oleksin raamatu kirjutanud ka ilma igasuguse ärilise tuluta. Kogemus sellest vaimsest pingutusest, mõtete koondamisest, märkmete läbilugemisest on päris palju väärt. Ma muidugi poleks kunagi uskunud, et minu esimene raamat tuleb elulooraamat, aga varasemad katsetused ilukirjanduse ja muu pikema kirjutamise alal olid lihtsalt säravalt tuksi läinud.
Näiteks mitu suve tagasi, kui mul oli Varrakuga juba kokkulepe olemas, et ma kirjutan kommunikatsiooniõpiku, sõitsin ma seda tegema Haanja kuppelmaastikule. Rentisime endale talu. Raamatu kirjutamiseks oli vaja kaasa võtta umbes 20 dvd-d ja neliteist raamatut, millest tsitaate ja ideid otsida. Samuti oli kindlasti tarvis metsa vahel mõtisklemiseks ja kõndimiseks erinevaid riideid ning igaks juhuks ka firma Keen nanotehnoloogilise kattega mägisaapaid.
Sõitsime veel Võru antikvariaadist läbi, kust leidsin vanaaegse sangpommi, millega kirjutamise vaheajal sporti teha ning kuna Hawaii Expressis oli akna peal kõvasti allahinnatud kokkupandav jalgratas, siis ostsin ka selle ära. Mõte on see, et see on kokkupandav, see mahub igale poole ära ning rattaga sõites tulevad raamatukirjutamiseks head ideed kindlasti peale. Auto oli selleks hetkeks asju nii täis, et ma pidin istme lükkama praktiliselt vastu rooli. Kui me Haanjasse jõudsime, läks aga nii, et jõime hoopis igal õhtul mõne küllatulnud sõbraga veini ning loomulikult ma midagi ei kirjutanud. Kokkupandava jalgratta ostis õnneks Indrek Treufeldt hiljem Tallinnas ära.
Jah, moodsa Vesipruuli ja avaldatud kirjaniku vahe võib olla teinekord üsna õhkõrn. Ma ei teagi, kas see peaks nüüd kedagi julgustama või pidurdama oma raamatu kirjutamisel.
