Daniel Vaarik
Ühelgi peatoimetajal ei ole keelatud saata oma kirja läbi suhtekorraldusbüroo, kuid samas on siiski mõtlemapanev, kui ta seda teeb. Kui Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg vastas Peeter Oja kriitikale tekstiga, mida levitas suhtekorraldusfirma Powerhouse, panigi see mind imestama peatoimetaja rolli üle Eestis.
Fragment Jaan Tõnissoni juhtkirjast, Postimees, 6.1.1929
Eesti kirjutavas meedias on laias laastus kahte tüüpi peatoimetajaid. Esimest koolkonda esindavad Priit Hõbemägi, Meelis Mandel ja Kaarel Tarand. Ka Urmo Soonvald Delfist väärib selles reas mainimist. Nemad võtavad üsna tihti sõna ning nad näitavad sellega, et soovivad olla ideede kujundajad.
Kui nad kirjutavad arvamusloo, siis ma võin eeldada, et see avab väljaande püüdlusi ja ideoloogiat – ideoloogiat, mis on alati olemas, tahame või ei. Nii et kui ma tean peatoimetaja arvamust, saab sellest tähtis osa minu meediakogemusest. Muidugi, kui peatoimetaja esineb viletsalt, võin ma selle peale ka väljaandest halvemini arvata, kuid ma vähemalt hindan seda, et ta üldse esineb.
Teist tüüpi peatoimetajaid esindab aga kõige paremini asjaolu, et kui trükkida Postimehe otsingusüsteemi peatoimetaja Merit Kopli nimi, näeme seal pigem pealkirja “Koplist minema putkanud hobune uitas päevi omapäi” kui mõnda peatoimetaja sõnavõttu.
Peale Kopli esinevad vähe ka Lea Larin Eesti Päevalehest ning Väino Koorberg Õhtulehest. Nende kõigi nimede all ilmub pahatihti vaid üks-kaks programmilist teksti aastas, mis põhiliselt kiidavad ajalehe uut kujundust või seda, et kodulehele on ilmunud uut värvi logo.
Ma ei tea, mida need teise grupi inimesed teevad. Ma usun, et nad teevad väga palju tööd, kuid ma ei tea, millist tööd. Kas nad juhivad ajalehte kui ettevõtet või on nad ka ideelised liidrid? Kas nende roll on ajakirjanikke tagant torkida? Või hoopis käia poliitikutega lõunat söömas? Kas nende ülesandeks on olla “juhtmeks” toimetuse ja omanike vahel? Millistest põhimõtetest lähtuvalt suunavad nad iga päev toimetusetäie ajakirjanike tegevust?
Ma ei ütle, et peatoimetaja ei või varjus elada. See on üks võimalus, kuid samas on see ka signaal. Nähtavus on juhtimise ja veenvuse küsimus ja just neist kahest asjast on täna meedias puudus. Pidev dilemma, mis inglise keeles väljendub nii: management versus leadership. Lisaks kahtlustan, et ilma arusaadava seisukohata peatoimetaja esindab just seda väljaandesse sisukuhjamise suunda, mille puhul pole oluline, mida avaldatakse, peaasi, et müüb.
Neid tagasihoidlikke peatoimetajaid vaadates kipub vägisi pähe ka selline mõttekäik, et julged teha aga ei julge vastutada? Äkki nad ei julge olla oma ajalehega avalikult seotud? Seda vaadet kinnitab veelgi see, kui näiteks Merit Kopli vahel harva Postimehes midagi kirjutab, kuid siis on kinni keeratud selle artikli kommenteerimise võimalused. Milleks selline samm? Et vältida sõnavabadust, mida leht muidu kõigile teistele teemadele julgelt laiendab? Et hoiduda tagasisidest?
Screenshot Postimehe veebiversioonist. Comments not welcome.
Avalike seisukohtadeta peatoimetaja paistab tänases ärilises meediamaailmas pisut nagu tootmisettevõtte direktor. Midagi sellist, mida Jaan Tõnisson poleks kunagi nõustunud olema. Meenutagem, et Jaan Tõnisson loobus isegi Postimehe dividendidest, kuna ta kahtlustas, et see teeb tema ajalehest liialt kaubandusliku toote ja see paneb kahtluse alla tema arvamuste otsekohesuse. Võib olla keegi ka omal ajal naeris tema üle, et näe kus idealist, kuid fakt on see, et Postimehe omaaegse rolli üle Eesti rahvusluse ja riikluse kujundamisel ei naera keegi.
Kokkuvõtteks, ma loodan, et ka nimetatud peatoimetajad ei pahanda selle üle, et mulle meeldiks lugejana näha neid seadmas lauseid Eestile olulistel teemadel. Ma tahaks lugeda, mida nad arvavad ja tahaks, et nad ei suhtleks lugejaga läbi advokaatide, suhtekorraldajate või turundajate. Tahaks, et oleks nii, sest siis ma usaldaks meediat väikese kliki võrra rohkem.
