Jõuan Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia ühisüritusele “Kas konsensus on utoopia?” vaid mõned minutid enne algust. “Anarhistid juba lahkusid,” ütleb Tarmo Jüristo. Neile olevat kogunemine veel enne algust jätnud liiga etableerunud ja salongiliku mulje.
Sellele vaatamata on kohal üle saja inimese, istumas toolidel ja kõõlumas rõdudel. Palju on neid, keda ma isiklikult ei tunne. Tarmo on seekord põhikorraldaja ning mulle teeb head meelt, et ometi üks üritus, kus ei pea ilmtingimata ise sõna võtma. Nõjatun toolile, teen telefoniga pilte ning jälgin showd. Mugav.
Peeter Jalakas juhatabki Tarmo sisse, kes räägib neljakümne viie minuti jooksul konsensusele jõudmise mehhanismist, selliselt nagu ta Occupy Wall Streeti üritusel oli kogenud, ning läheb siis lavalt minema.
Päris nagu minema läheb, saate aru. Jätab Peeter Jalaka ning veel neli inimest, kelle ta on valitud mingitesse segastesse rollidesse, nagu “fasilitaator”, “abifasilitaator”, “ajamõõtja”, “küsimuste järjekorra hoidja”, üsna abitult seisma keset rahvahulka.
“Nüüd ma olen natuke plindris, et mida me peaksime edasi tegema,” ütleb Peeter Jalakas. “Kus Tarmo on?” Jalakas vaatab otsiva pilguga ringi. Tundub, et Tarmo, kogu ürituse eestvedaja, läks keset esinemist wc-sse, kuid mõne aja pärast näeme teda süüdimatult mingi vahutava joogiga seina äärt mööda rõdule luusimas, kuid ta ei vaata inimeste poole ja näib, et tal on saalis toimuvast täiega ükskõik.
Sada inimest, ilma selge suunata ja piinlikus olukorras, esineja tõmbas jee, lava on tühi. Midagi peaks nagu tegema. Sõber Margus vasakul käel üritab olukorda leevendada oma uue iPhone’i menüüdesse süvenedes. Osad inimesed tõstavad kätt ja proovivad midagi öelda. Ma panen käe näo ette ja mõtlen, et kas see asi hakkab äkki tõesti untsu minema. Tarmo on ikka paras värdjas, et ta meid kõiki sellisesse olukorda on jätnud.
Üks probleem on selles, et meil pole ühist teemat, mille üle rääkida. Me oleme nagu eksinud hulk väga erinevaid inimesi Meremäe bussipeatuses, kellele on just öeldud, et järgmist bussi ei lähe enne hommikut. Keegi ajab käe püsti ja teeb ettepaneku rääkida konsensuse võimalikkusest Eestis, nagu kutse pealgi kirjas oli. Liiga lai teema, näib mulle, ning tundes ennast kogu selle jama eest kaasvastutajana, ajan käe püsti ja teen enda arvates provokatiivse ettepaneku arutada, kas rohkem arutelusid parlamendis võiks olla konsensust taotlevad.
Mõned inimesed lehvitavad näppudega – just õpitud heakskiitev käemärk, kuid enamus ei lehvita. “Millest me üldse räägime?” küsib keegi. Neli-viis erinevat inimest ajavad käed püsti – tuleb küsimusi konsensuseprotsessi olemuse kohta ja ma saan järsku aru, et see on hea moment Tarmo diskussiooni tagasi tõmmata. Ta peab ju meile rääkima, milles asi on. Hea sõber, niimoodi meid kõiki üksi jätta siia lipendama.
Aga mida ei juhtu, on see, et Tarmo tuleks lavale tagasi. Siis võtab keegi rahva seast sõna, keegi, keda ma ise ei tunne, ütleb midagi üllatavalt mõistlikku. Ma ei mäleta mida, sest ma ei kirjutanud üles. Siis tuleb keegi ja vastab talle. Kõik näeb siiski välja nagu paras laat. Rõdult ütleb üks tüüp, et “rikkurite auto akna sisseviskamiseks pole ju konsensust vaja” ja korraga on püsti viis kätt, mille omanikud ütlevad järjest minu arust häid asju nagu “kui meil oleks rohkem konsensust, siis võib olla sa ei tahakski seda akent sisse visata”.
Minu ees võtab sõna üks mees, kes ütleb, et “korraldustiimi liige Rein ei tohiks kasutada ära oma korraldaja rolli ja kogu aeg mikrofoniga sõna võtta”. “Peeter on mu nimi,” täpsustab Peeter Jalakas. Kuid tähelepanek on õige. Paljud lehvitavad ülespidi suunatud sõrmi.
Mõnel inimesel on mure, et kas konsensus tapab üksiku arvamuse ja teeb kõik lamedaks. Vastupidi, arvavad mõned, see ei tähenda, et sa loobud oma arvamusest, arvavad teised.
Üks piinlik moment saabub siis, kui me kõik saame aru, et me ei suuda otsustada, kas me peaksime jagunema neljaks grupiks ning tegema kümme minutit grupitööd nagu ütleb üks ettepanek või peaksime hoopis midagi muud. Sellest punktist lihtsalt ei saa üle, ma arvan, et me jahume juba viiskümmend minutit selle üle. Just sel hetkel kui enamus inimesi kiidab näppe lehvitades heaks gruppidesse jagunemise idee, tõuseb püsti üks mees, kes teatab, et ta blokib seda ideed. Järelikult konsensust ei ole. Järelikult gruppe ei tule.
“Ma ei usu, et me oleksime emotsionaalselt valmis ja huvitatud nendesse gruppidesse jagunema, meil peab enne olema köitev teema,” ütleb mees.
Tõusen püsti, viitan sellele, et osa inimesi on juba lahkunud ja äkki me võiksimegi käsitleda kogu saali ühe grupina, kes hakkab arutama võimalusi, kas Eestis võiks olla rohkem konsensuspõhist otsustamist. Oma diplomaadivõimete üle uhkena istun maha, kuid mu selja tagant teatab keegi, et ta pole sellega päris nõus. “Mitte kas, vaid kuidas,” ütleb ta. “Sobib,” ütlen mina.
Protsess läheb edasi lippadi loppadi. Möödas on juba kaks ja pool tundi ning saalis on ikka veel üle 40 inimese. Üks tüüp ajab käe püsti ja hakkab midagi vaikse häälega sõnu otsides rääkima. “Minut!” teatab ajamõõtja. Tüüp jääb vait. “Räägi edasi,” julgustavad inimesed ja lehvitavad talle sõrmedega. Tüüp kogub ennast, kuid siis kostab rõdult: “Räägi ikka konkreetset poindiga juttu!”. “Protseduurireeglite rikkumine – vahele ei tohi segada,” ütleb lõpuks Tarmo ka midagi.
Tüüp jääb uuesti vait ja kogub ennast tükk aega. “See oli nüüd pisut ootamatu,” ütleb ta lõpuks. Veel pikk vaikus. Seejärel ta räägib ja korraga on mul tunne, et ma tõesti tahaksin teada, mida ta ütleb. See on oluline. Ja see on see hetk, kus korraga on tekkimas vahe endise seisundi ja uue vahel. Toimub imetühine, kuid oluline transformatsioon. Õppimine või kogemus. Ma ei oska seda öelda, kuid sellise hetke tunned alati ära selle järgi, kui sa ei taha selle hetke eelsesse seisundisse enam tagasi minna. Kui sa ei kahetse, et sa üritusele tulnud oled.
See on selline tunne, mida väljendab kõige paremini ingliskeelne väljend “sh*t, there is only us” või siis selline tunne, kui sa tead, et valges skanfandris mehed ei tule sind kunagi päästma. Kui sa saad aru, et vastutuse peab võtma ise ja isegi sellest ei piisa, keegi peab veel võtma. Sa saad aru, kui habras asi on igasugune konsensus ning sa saad aru, kui lihtne on seda torpedeerida. Kuid sa saad ka aru sellest, et see, mida pakutakse selle asemel, ei ole ilmtingimata parem ega kindlam ega mugavam, nagu mulaaž ei ole parem kui päris asi.
Mitmed inimesed tõusevad püsti ja ütlevad sedasama, mida minagi viimaste tundidega mõtlema olen hakanud - äkki konsensus ongi raske töö. See ei ole lihtsalt arvamuste kollaaž, vaid see on arvamuste süntees, mille loomine on oluline vaimne pingutus, erinevalt kollaažist, mida oskab iga laps. Äkki me lihtsalt veel ei oska seda eriti hästi. Ma saan täiesti aru, kuidas selline rahvakogunemine võib mõjuda sellele, kes ei süvene, võib mõjuda segaselt, kuid ma ei saa eitada, et inimesi enda ümber vaadates kujutlen, et kuulen nõrka trummirütmi, mis üha valjenedes otsib oma suunda. Ma kuulen kommunikatsiooni juhtumas.
Juba on läinud kolm tundi, kuid 40 inimest on ikka kohal ja keegi ei taha nagu ära minna. Ma saan aru, et see ei saa mingil juhul jääda viimaseks korraks, kui ma konsensust otsin. See lihtsalt pole enam mõeldav, et ma seda uuesti ei proovi.
Silver Meikar tõstab käe ja pakub välja küsimuse – mida peaks tegema vallarahvas, kellest mööda minnes on otsustatud sulgeda koolimaja. Keegi eriti seda koolimaja ei tea. Üks tüdruk rõdul ütleb – aga äkki peaksime lihtsalt harjutamise mõttes võtma arutada mingi suvalise küsimuse, näiteks, et kas Von Krahli baari põrand võiks olla kollane. Sel hetkel saan ma päris hästi aru, et küsimus, mida konsensusega arutama peaks, ei saa olla küsimus, mis mind ei huvita. See on üks oluline eeltingimus. Kollane põrand ei ole minu jaoks teema, milles ma tahaksin konsensust. Koolimaja võib samas olla.
Inimestel on nii palju öelda. Mitmed osalejad otsustasid koguneda juba nädala pärast samal ajal Von Krahlis uuesti.
