Daniel Vaarik
Riigi Ringhäälingu esimene ülekandeauto “Hõbehall” aastal 1938. (Allikas: ERR kodulehekülg)
See oli aasta tagasi, 30. jaanuaril, kui Eesti Rahvusringhääling oli kogunud hulga oma juhtivtöötajaid Eesti Raadio 1. stuudiosse aru pidama ERR-i maine üle. Sellel seminaril osalesid aga lisaks ka Barbi Pilvre, Tiit Hennoste ja mina, kuid minu jaoks oli päeva absoluutseks staariks Hagi Å ein, kes oli ette valmistanud tõelise põhjalikkusega.
Ma tahtsin tema ettekande teksti Memokraadis avaldada juba siis, kuid siis tulid muud teemad ja tekst jäi ootele. ERR-i ja Hagi loal avaldan selle siin täna, kuna taas on päevakorrale tõusnud mitmed Rahvusringhäälinguga seotud teemad ning Hagi mahukas tekst on üks paremaid, mida ma kunagi ERR-i kujunemisloost lugenud olen. See sisaldab lugusid, selgitusi, nii kriitikat kui enesekriitikat ning aitab meil mõista, miks meil on täna just selline ERR nagu meil on.
Mul on ka üleskutse kõigile, kes ERR-i tänasel päeval kritiseerivad, toetavad, laidavad, aidata tahavad või tõugata soovivad. Enne kui te seda teete, võtke endale umbes 30 minutit aega, lugege läbi Hagi jutt ning ma usun, et pärast seda on sellel, misiganes te parajasti teha tahate, rohkem mõtet.
Tuletan konteksti mõistmise huvides veel meelde, et ettekanne peeti aasta tagasi, kuid samas ega tekst pole küll selle ajaga suurt midagi kaotanud. Ettekandjatele antud ülesandeks oli rääkida just ERR-i mainest, seepärast esineb ka selles tekstis palju arutlusi just kuvandi üle, kuid see pole kaugeltki ainus ega kõige tähtsam küsimus, mida Hagi puudutab.
