Postimees.ee pole Postimees

Posted on by under Meedia

Daniel Vaarik

Tulen täna appi Postimehe toimetusele, kes näib olevat tõsises hädas oma ajalehe olemuse selgitamisega. Nimelt levib rahva seas visalt arvamus, et aadressil http://www.postimees.ee asuv väljaanne on kuidagi seotud ajalehega Postimees. Kinnitan ka omalt poolt, et see on täiesti väär ja naeruväärne ettekujutus, täpselt nii nagu seda mulle on kinnitanud mõned Postimehe töötajad.

Seda tõestab ka see, et tegemist olevat juriidiliselt erinevate ettevõtetega ning fakt, et endast lugu pidav Postimehe ajakirjanik seda lehekülge oma veebibrauseris ei ava. Kui see pole veel veenev, siis teadke, et on täiesti juhuslik, et Postimees.ee kasutab samu korporatiivseid värve ning sarnast logo Postimehega, selle ajalehega.

Veel vähem on Postimehel pistmist Postimees.ee lehel ilmuvate rubriikidega nagu Elu24.ee ja muu selline. Tegelikult pole Elu24 isegi Postimees.ee osa, jälgite mind veel? Sest iga vähegi teadlikum ajakirjanik võib teile öelda, et asi, mis asub veebilehe paremas või vasakus servas, pole selle veebilehe osa.

Selles mõttes on Postimehes töötavatel ajakirjanikel hea kergendatult hingata, et tõepoolest, kui Postimees.ee on selline väljaanne, mis avaldab valimatult kommertsmatejrali, pornograafiat ning teeb faktivigu, siis nende mainet see eriti puuduta, nemad töötavad kvaliteetajalehes, mille ajalugu ulatub 19. sajandisse.

Ainus probleem on muidugi see, et lugejate seas on massiivselt lollikesi, kes arvavad, et Postimees.ee ikkagi on seaotud ajalehega Postimees. Näiteks kõik tuttavad, kellelt ma uurinud olen, leiavad, et ongi sama väljaanne ning samad ajakirjanikud. Ühesõnaga, kuulake nüüd, tainad, mind veelkord! Ei ole nii, netu, no!

Selle  tõestuseks, et asjad tuleb oma peas ikka lahus hoida joonistasin ühe täiesti abstraktse ja kujundliku mudeli, et mõttetööd ei segaks teie isiklikud eelarvamused. Oletame, et Postimehe ajakirjanikud oleksid hoopis pankurid ning nende pangal oleks selline kodulehekülg nagu pildil näha. Kas te tõesti arvaksite, et KÕIK viited ja lingid, mis sellel lehel on, on seotud selle väljamõeldud pangaga?

PS. Memokraat.ee-l pole mingisugust seost  minu tegeliku isikuga.

Written by Daniel Vaarik

Related Posts

  • Hollandlane, kes pakub Eestile lugu

    Minu töö Teleportis viib mind kokku erinevate maailma linnadega, näiteks Eindhoveniga, mida Wired on nimetanud ära maailma kaheksa parima disainilinna seas. Kohtudes linna turundustegevuse juhi Peter Kentiega avastasin, et mees tegeleb vabast ajast ja tasuta … Eestile põhjaliku  turundusplatvormi loomisega. Järgnes vestlus, mida Peter oli valmis ka Memokraadi lugejatega jagama. — Kristjan: Sa võid ette kujutada… Read more »

    Posted on by

  • Miks?!??

    Käisin eile kohtus Untitled 12 asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce-i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta. Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu pealt prokuröri nõudmisel välja mõelda, kuidas võiks olla eesti keeles “money shot”. Seletada, milline nägi välja Marcus Harvey “Myra” ja… Read more »

    Posted on by

  • Vestlus alkoreklaamist endise copywriteriga

    Laura Noodapera on töötanud erinevates reklaamiagentuurides ja Daniel Vaarik annab nõu Terve Eesti Sihtasutusele. Nendevahelisest vestlusest Wire’s kujunes järgnev intervjuu Memokraati. D: Kui kaua sa reklaamindusega tegelesid? L: Ma tegelesin reklaamitööga kokku neli aastat kahe erineva agentuuri teenistuses ja vabakutselisena. D: Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldis? L: Reklaam pakub harvaesinevat võimalust kasutada… Read more »

    Posted on by

  • Televisioonide kuvandiraamistik 2.0

    Saateks: Viis aastat tagasi avaldasime Hagi Å eini põhjaliku ettekande rahvusringhäälingu kuvandiprobleemidest. Kui tihti me üldse mõtleme sellisest asjast nagu televisioon? Nüüd ilmutame Hagi värske ettekande teksti ERR-i meediakonverentsilt, milles ta annab 360 kraadi ülevaate televisiooni olukorrast Eestis täna. 

    Sissejuhatus

    On auväärne täna siin teie ees kõnelda. Kui Andres jaanuaris selle ettepaneku tegi, tundus mulle, et televeterani staatus kohustab mind ennekõike hoidma tänase konverentsi mõttelist seost Eesti Televisiooni eelneva kuue aastakümnega. Tõepoolest, eneselegi üllatuseks olen jõudnud oma 70da eluaasta lõpuveerandisse ja pea 50 neist aastaist on seotud televisiooniga. Enamasti seda tehes, aga ka juhtides, uurides ja õpetades. Olen saanud kaasa teha paljud televisiooni murdehetked, millest esimesed jäid 25 aastat ühele poole ja järgmised pea 25 teisele poole iseseisva Eesti Vabariigi televisiooni algust. See kõik oli nii tugev elamus, et võtsin end kokku ja kirjutasin 10 aastat tagasi "Suure teleraamatu" televisiooni 50st aastast Eestis. Pean tunnistama, et pärast seda mu teleajaloolase huvi mõneti rauges. Püüdsin küll kolleege ärgitada koostama ETV 60. aastapäevaks artiklitekogumikku, aga kõigil oli palju muud tööd.

    Kuigi minu endagi viimase seitsme aasta põhitähelepanu on olnud seotud pigem filmiandmebaasi ja kultuuripärandiga kui teleelu detailide jälgimisega, kasutan televisiooni kohta meelsasti isikulist tegumoodi ja ta tundub mulle ikka veel südameasjana. Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majanduslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pingestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkusetest. Minu emotsionaalne mälu mäletab, et televisioonile väga lähedal seismine ja selle sees olemine on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav. Sest enamasti sootsium samaaegselt ülendab ja madaldab televisiooni. Olen viimastel aastatel õppetöö tarvis kulutanud suure osa oma telealasest lugemisajast anglo-ameerika teaduseruumis, jälgides kriitilise teleteaduse distsipliini loojate töid. Neid ei kirjuta sotsioloogideks koolitatud massimeediauurijad, vaid filmi-, kultuuri-, keele- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisiooni lugupidamise ja armastusega; nende uuringud ja kirjutised käsitlevad televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuurilises kontekstis,  kriitiliselt ja esseistlikus vormis. Küllap need ongi mind mõjutanud telesotsioloogiast mõneti lahti laskma või õigemini seda mitte enam televisiooni olemuse mõistmisel peamiseks või piisavaks pidama.

    Posted on by