Posts By: Daniel Vaarik

Ühel heal päeval, ja see oli juhtumisi NO99 etenduse "The Rise and Fall of Estonia" esietenduse päev, avastasid Daniel Vaarik, Marek Tamm ja Tarmo Jüristo, et neis kõigis oli tekitanud palju mõtteid kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljutine artikkel ajakirjas Diplomaatia. Seejärel otsustasid nad, et panevad need mõtted vestlusringi vormis kirja, mis sest, et füüsiliselt istus Tarmo sel hetkel Mallorcal, Daniel sõitis Tallinn-Tartu rongis Tartu suunas ning Marek ladus mõtteid ekraanile Tallinnas Nõmmel. Järgnenud mõttevahetuse tulemused on teie ees.

Kui Delfi 1999. aastal asutati, oli massiline online kommenteerimine eestlasele üldiselt võõras – nii olid esimestel kuudel paljud kommentaarid Delfi enda töötajate poolt loodud. Eri kasutajanimede alt tekitatud vestlused tundusid tegijatele endile naljakad, tundus, et sündimas on midagi uut ja erilist ning kui lugejad hakkasid lõpuks üha enam kaasa lööma, siis oli tiim päris õnnelik.

Võib olla see kõik tunduski sel hetkel süütu tegevusena, kuid sellel asjal on ka teine nimi – “astroturfing”. Tegemist on inglisekeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või rohujuurepesu kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.

Olgu selleks siis ootamatu kodanikeliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis elanikkonna spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on rohujuurepesu tõeliste kodanikeliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet.

Inimese silm ei ole võimeline märkama iga hetk aset leidvaid väikeseid muutusi – kuidas kasvab aias sirel, kuidas tekib tuppa tolm, mismoodi tuleb päevitus või kuidas lisanduvad vöökohta grammid, millest saavad alles hiljem kilod. Üksnes siis kui mõni ootamatu sündmus asetab ümbritseva uude valgusse, avastab inimene korraga paljude vahepeal toimunud arengute tulemuse.

Ilmselt tuleb see sellest, et oleme evolutsiooniliselt seatud nägema suuri muutusi, sest need tunduvad tähtsamad kui väikesed. Samas ei ole vist ühtegi suurt muutust, millele poleks eelnenud väikeseid märkamatuid nihkeid, tillukesi ohusignaale. Kui me vaid oskaksime neid mikroteateid näha ja tähele panna, siis võiksime saada väärtuslikke teadmisi selle kohta, mis meiega tulevikus juhtuda võib.

Ma olen blogija rollis korduvalt klaviatuuri haaranud selleks, et juhtida tähelepanu mõnedele väikestele muutustele, mis minu arvates mõjutavad Eesti riigi tulevikku radikaalselt. Loomulikult on minu pilku juhtinud minu enda erialane ettevalmistus ning senine töökogemus ning ei saa välistada, et ma tähtsustan seetõttu teatud asju liialt üle. Samas, üks peamisi teemasid, mida ma käsitlenud olen, ehk meie inforuumi tegelik vabadus, on üks asi, mida on tõesti raske alahinnata.

Millegi saavutamiseks tuleb tavaliselt millestki loobuda, loomulikult ka valimiste ajal. Vaatame olulisemaid loobumisi, mis viisid häälejaotuseni, mida me nüüd tunneme valimiste lõpptulemusena ja mis määravad pikaks ajaks Eesti kursi. Reformierakond loobus Savisaarest. Reformierakond tavaliselt millestki vabatahtlikult ei loobu, aga sedapuhku tehti tugev samm. Andrus Ansipi avaldus novembris 2010, et Savisaarega koostöö on välistatud, oli valimiste… Read more »

Ühes asutuses, kus ma kunagi töötasin, hakkas iga päev kolm minutit enne viit koridorides pihta vaikne tümin, mis kulmineerus täpselt täistunnil sellega, et kohvitassid hakkasid alustasside peal kilisema. Need olid lahkuvad ametnikud, kelle ühesuunaline ja pidurdamatu voolamine koridorides meenutas sebrade migratsiooni Discovery Channelis. Kui viimane neist oli lifti kadunud, saabus majja vaikus, mida häiris vaid… Read more »

Kirjutan neid ridu Uzbekistanis, kus kohaliku õiguskantsleri kantseleis mõned päevad tagasi kitsale ringile korraldasin Ühtse Eesti DVD esmaesitluse. Autoritaarsele riigile kohaselt olid reaktsioonid vaoshoitud. Valitsev arvamus oli, et sellise etenduse lavastajad Uzbekistanis isoleeritaks ühiskonnast ja sõnakamad näitlejad saadetaks tootvale tööle. Arvestades, et ka Eestis on olnud hinnangud Ühtsele Eestile vastuolulised, siis järgnevalt selgitan oma kaalutlusi… Read more »

Vahetult pärast ÜE suurkogu oli mu suhtumine vaimustunud, tegu oli mitmes mõttes väga õnnestunud projektiga: lihtsalt võimsa show'na, puhastava ja vabastava rituaalina, meediamaastiku manipuleeritavuse veenva demonstratsiooniga jne. Edasiste kuude jooksul – mitte et mu suhtumine oleks muutunud, aga lihtsalt asi ununes kiiremini, kui ma projekti ajal olin arvanud. Sain sellest aru, kui lugesin lehest isamaalase… Read more »

Kuigi Ühtse Eesti projekt oli oma terviklikkuses märksa laiem ja mitmetahulisem, siis ei ole vast liialdus öelda, et 7. mail 2010 Saku Suurhallis toimunud seitsme tuhande vaataja ees aset leidnud Suurkogu oli kogu selle ettevõtmise fookuseks. Sellel fookusel oli aga omakorda kaks dramaatilist kõrghetke, mis mõlemad olid omal kombel filmitsitaadid.

On öeldud, et veetilgas peegelduvat meri. Olgu siis viisteist veetilka Ühtse Eesti suurkogu peegeldamiseks. 24. märtsi hommikul Tartu maanteed mööda Tallinna kesklinna poole liikudes ehmatavad mind Ühispanga juures reklaampostidel olevad suured ja nagu tuttavad näod. Vaatan lähemalt, tunnen ära Ene-Liisi, Sergo, Marika…. Väga retušeeritud, väga hästi riietatud… see habemega on vist Tiit?? Gerti on üsna… Read more »

Ühtse Eesti Suurkogust on möödas peaaegu kümme kuud. Sellest momendist kui Saku Suurhallis kustusid tuled, inimesed sõitsid kodudesse ja näitlejad ja kaastöötajad suundusid NO99 teatrisse Suurkogu läbiviimist tähistama, on Ühtne Eesti vaikinud. Kui välja arvata üksikud tehnilist laadi teated, dvd-de müük, pole Ühtse Eesti tegelased proovinud lahti mõtestada, mis siis tegelikult eelmise aasta 7. mail… Read more »