Ð’Ñ‹ неправильно коня поставили, товарищ гроссмейстер,– залебезил одноглазый.– Конь так не ходит.
Пардон, пардон, извиняюсь,-ответил гроссмейстер,-после лекции я несколько устал.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kaksteist tooli

Pühapäeval peetud kõnes teatas Andrus Ansip oma tagasiastumisest peale üheksat aastat Eesti Vabariigi peaministrina. Fakt ise ei tulnud muidugi kellelegi üllatusena. Oma 22. veebruari raadiointervjuus oli Siim Kallas selle uudise juba ka ametlikult avalikuks teinud – jättes tagasiastumise avalduse viisakalt siiski Ansipi enda teha. Päev varem oli Reformierakonna juhatus volitanud Siim Kallast moodustama uut valitsust (seda muidugi “juhul kui peaminister Andrus Ansip peaks kunagi tagasi astuma“).

See kõik tõi aga kaasa hulganisti kulmukergitamist teemal “kas nii käibki?” kuni otseste viideteni, nagu oleks sedalaadi vangerdus kuidagi ebademokraatlik (Hõbemägi ja Kiisler). Niivõrd, kui Eesti koos oma põhiseaduse ja parlamendiga on demokraatlik riik, ei saa olla suuremat kahtlust selle osas, et ebademokraatlik see küll ei ole – ning jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki.

Teatades oma tagasiastumisest neljapäeva õhtuses Kahekõne saates, nentis Rein Lang, et valitsusel on probleeme kommunikatsiooniga.

“See on kommunikatiivne probleem. See on valitsuse jaoks suur probleem ja kuidagi tuleb sellele läheneda,” ütles ta. (ERR)

Samas andis lahkuv kultuuriminister mõista, et on olemas mingisugused kommunikatsioonist eraldiseisvad tegevused, mida valitsus lihtsalt pole suutnud rahvale piisavalt hästi selgitada:

“See, et strateegiline kommunikatsioon nii valitsuse kui ka kultuuriministeeriumi tasemel ei toimi ja me ei suuda inimestele selgeks teha, mis on tõde ja mis ei ole, teiselt poolt suudab üks ajakirjanik, kellel on unenägu, teha tervele ühiskonnale selgeks, et keegi on lurjus ja kaabakas, see on probleem – seda probleemi tuleb vaadata kainelt, ratsionaalselt ja ilma emotsioonideta,» lisas ta. (Postimees.ee)

Olles  lahkuva ministriga nõus, et selline olukord ei ole valitsuse ja riigi seisukohalt sugugi hea ning seda saavad ära kasutada muuhulgas ka näiteks lurjused ja kaabakad (tegelikult täpselt ka minu mõte!), on aga eriti oluline küsida: kas on ülepea olemas poliitikat, mis poleks olemuselt kommunikatsioon? Kas tänapäeva maailmas on võimalik olukord, kus riigi valitsus teeb üleüldse midagi, mis pole kommunikatsioon?

Et paremini aru saada, vaatame Vabariigi Valitsuse seadust ning peaministri ja ministrite pädevust nii nagu seadus sätestab, ehk siis seda, mida valitsuse liikmed tegelikult “teevad”:

Lubasin Facebookis endale väikse nalja inglise keelt mitteoskava poliitiku arvel. Mõistan, et see polnud väga ilus aga samas ilmus ju see lugu rahvusvahelises meedias ning oli naljakas ilma selleta, et mina oleksin midagi tegema pidanud. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu. Selle peale sadas koheselt kommentaariumi kaks tüüpi, laup-põrkesse parem- ja vasakpoolsuse teemal. Hea veel, et Kender, Isotamm või Raud fiidi peale ei sattunud, muidu oleks biiti olnud hommikuni.

Kuidas nad sellest jutust ideoloogilise varjundi välja võlusid? Järgmine kord lähen üle Toompuiestee ning teen seda ideoloogiliselt. Kõnnin nagu Hayek. Kas kõik peavad tänapäeval olema juunikommunistid või gordonkekko wannabe-d? Mõõtma vorsti grillides poliitilisi identiteete, sinised mäed taamal turris? Kui nad pole ühtedega, siis kindlasti on nad teistega? Ühel peol küsis keegi, mida ma arvan vasakpöördest. Teisel arutati tõsimeeli sellest, et neoliberitel on plaan õhukese riigi sildi all Eestist teha arvutimäng, kus elanikud kaevandaksid Neinar Selile bitcoine.

“Nemad” on tunginud sügavale meie sekka. Kuidas neid peatada enne kui paratamatu kahju on tehtud? Kuidas nad peatada enne kui nad mängivad maha meie iseseisvuse, meie majanduse, meie iksi ja meie igreki? Kõigepealt tuleb nad raisad ära tunda! Tuleb olla päevad läbi valves ning jälgida ega meedias ei tõsta pead mõni neist. Tuleb reageerida. Õnneks on nüüd nutitelefonid, saab kiiremini.