Mõned inimesed on üllatust väljendanud, et Rahvakogu.ee leheküljel avaldavad oma arvamust ka tegevpoliitikud ning kui minu meilboksi saabus küsimus ühelt ajakirjanikult, et “kas siin ei jää muljet justkui üritaksid poliitikud seda portaali kaaperdada?”, hammustasin ärevusest kohvitassi küljest tüki portselani ära. Mis mõttes kaaperdada? See ju ongi peamine probleem, kui poliitikud arutavad oma ideid ühes nurgas ja teised arutajad teises nurgas (või üldse mitte) ning kui me nüüd näeme, et midagi arutatakse koos, siis see ongi ju hea?

Ma ei räägi kuidagi Rahvakogu.ee ega selle tiimi nimel, kuid mulle endale on küll üsna selge, et selle algatuse mõte ei saa olla Riigikogule või riigikogu.ee-le “lõuksi sõita”, samuti ei tasu eriti ka oodata seda, et Rahvakogule esitatavad alternatiivsed ideed on ilmtingimata targemad kui professionaalses poliitikas levivad ideed. Rahvakogu loodetav lisaväärtus on hoopis viis, kuidas saab asju koos arutada ning seeläbi sündiv suurem osalus.

Probleemi iva on ju selles, et kapseldunud Riigikogu on kindlasti lollim kui diskussioonidele avatud Riigikogu ning tegelikult on täpselt sama asi ka Rahvakoguga, olgu siis kujundlikus või otseses mõttes. Targemad saavad nad olla vaid koos.

Minu jaoks algas asi sellest, et Sten Tamkivi kirjutas, et  internetivabadusi võiks täpsemalt sõnastada ja Linnar Viik soovitas mõelda julgelt ja suurelt, ning olla riigina internetivabaduste eestkõneleja maailmas.

Usun, et kodanikuühiskonna kaasamisel on tähtis see, et peale kriitika, pakuvad inimesed välja ka lahendusi. Seepärast pakkusime neljakesi (Linnar, Sten, inimõiguste ekspert Marten Kokk ja mina) Praxise kodulehel välja “Internetivabaduse teesid”, mis sõnastab peamised internetivabaduste alused ning kutsub nende üle arutlema.

Millist internetti me tahame? Arutame.

Nüüd on see tehtud. Parafraseerides pseudonüüm-nimekaimu "Liberaali", harjutati noa ja kahvliga söömist nii, et taldrikul ei läikinud vastu selle põhi. Kaugel sellest, konsensuspoliitika "söögiriistu" kasutati tõeliselt palava pudru söömiseks. Sellel reedel otsisid Pühajärve kogukonna liikmed Tarmo abil lahendusi tõelistele ja reaalsetele muredele.

Ei tea, millest see tuleb, et esmaspäevase Occupy Von Krahli Memokraadi postituste kommentaarides jõuti sageli söögi ja söömise metafoorideni. Mõnes mõttes see isegi sobib, sest pärast kahe ja poole tunni pikkust teekonda Tallinnast Otepää külje all asuvasse Nuustaku pubisse kostitas pubiomanik Veiko meid kõigepealt maitsva õhtusöögiga. (Aitäh talle selle eest)

Jõudsime kohale kolmveerand seitse, ehk veerand tundi enne kokkulepitud algust. Olime esimesed ning vähemalt mul tekkis kõhedus, kas keegi sellisel tumedal lörtsisel õhtul üldse kogukonna asju arutama tahabki tulla. "Võime ka omavahel juttu ajada," tegin irooniliselt nalja.

Ei tea, kuidas ja kust hakkasid läbi pimeduse paistma uued ja uued autotuled ning kui koosoleku avanud kogukonna juht Teet Reedi arutelu avas, luges ta kokku 37 pead. Kui Tarmo pisut kahtlustavate silmade ees oma sissejuhatusega konsensuspoliitikasse asus, jälgis teda juba ligi poolsada silmapaari.

Oma 1840. aastal ilmunud ning poliitfilosoofia klassikuks saanud teose De la démocratie en Amérique teises köites mõtiskleb Alex de Tocqueville selle üle, et ameeriklased on kõige vähem revolutsiooniline rahvas, keda ta teab. Selle põhjuseks pidas ta demokraatiat, tänu millele oli tolleaegne Ameerika egalitaarne ja ühetaoline. Tocqueville leidis, et ühiskond, millest valdava enamuse moodustab jõukas keskklass – kus nii vaesed kui rikkad moodustavad väikse vähemuse ning kus inimesi liidavad ühiskondlikud sidemed ka vaatamata nende erinevale jõukusele – mitte ainult ei vaja revolutsiooni, vaid kardab seda.

Toqueville'i aegadest on Ameerika palju muutunud ning täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus ning ühiskondlik kihistumine ning ühtlasi väga madal sotsiaalne mobiilsus.